Indrek Lillemägi: näidake meile, 20. sajandi pässidele, et saab teisiti

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Lillemägi Autor/allikas: Paide Teater

Meie, 20. sajandi pässid, oleme loonud maailma, kus meie lapsed jõuavad esimesse klassi unehäirete, stressi, depressiooni, sõltuvushäirete ja oskamatusega silma vaadata. See on meie ehitatud maailm. Ja selle pandeemia vastu on vaktsiin kõigile kättesaadav, ütles Indrek Lillemägi Paide keskväljakul peetud kõnes.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Aga on üsna kindel, et tunnid veel lõppenud ei olnud. Tunnid kestsid. Päev oli alles ees.

Ja kui Andres ja Krõõt Vargamäele jõudsid, polnud veel midagi alanud. "Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus näinud sündivat ja kasvavat - mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees."

Ja kui Jakobson 153 aastat tagasi oma esimese isamaakõne pidas ja eesti rahva valguse, pimeduse ja koiduajast rääkis, oli koiduaeg äsja alanud. Koolikella kaja veel kõrvus, algas esimene tund. Ja Jakobsonil ning eesti rahval oli veel pikk koolipäev ees.

Olevikku on ikka ehitatud parema tuleviku ootuses. Arnod ja Andresed ja Krõõdad on kiirustanud tundidesse, sest neil on olnud usk - igaühel küll omamoodi - aga usk sellesse, et paremad ajad on alles ees.

Nüüd loeme oma lastele ja iseenestelegi üha rohkem õhtujutuks lugusid, mis jutustavad lootusetust. Lugusid Arnodest, kes ei hakkagi koolimajja minema, sest mis seal ikka, koolipäev nagunii kohe läbi. Ja kui Arnod ja Teeled jõuavadki kooli, kasvavad ja õpivad nad seal teadmisega, et paremaks ei lähe.

Keskkonna ja kliimaga on halvasti. On väga halvasti. Võib-olla lootusetult halvasti. Ja Arno aimab, et kui tema ainult teab, et on halvasti, siis tema lapsed ja lapselapsed ka kogevad, et on halvasti.

Ja kui ka loodus lubab vanaks elada. Siis vähemalt pensioniga on halvasti. On väga halvasti. Demograafia ei kanna lihtsalt välja, pensionisaajaid on võrreldes pensionimaksjatega üha rohkem.

Ja kui pensioni peale ei mitte mõelda, siis vaimse tervisega halvasti. On väga halvasti. On juba praegu halvasti ja järjest halvem.

Olevik on alati kehv tundunud. Aga vahepeal elas päris mitu põlvkonda lootuses – võib-olla isegi teadmises –, et läheb paremaks. Nüüd aga, kolmkümmend aastat pärast uudised kartulikoorte söömisest, tunneb ja teab väga suur hulk noori, et ei lähe paremaks. Läheb ainult hullemaks. Ja kui endal ei lähe, siis lastel või lastelastel ikka läheb.

Küsimus "kuidas säilitada lootus?" on küsimust vaimsest tervisest. Sest kui ei ole lootust, et ei ole ka põhjust pingutada. Kui ei ole lootust, on lihtne anda alla, on lihtne muutuda küüniliseks, on lihtne panna käed silmadele ja eitada, on lihtne pidada viimane korralik tarbimispidu, on lihtne tulevikust loobuda, metsast loobuda, elurikkusest loobuda, väikelinnadest loobuda, alandlikkusest loobuda, nüansimeelest loobuda, Eestimaast loobuda, eesti keelest loobuda, lastest loobuda.

Aga on lihtne loobuda ka olevikust, loobuda elust. Sest olevikku oleme ikka ehitanud parema tuleviku ootuses.

Muidugi sõltub kõik sellest, kuhu pilk suunata. Objektiivselt on ju palju hästi ja järjest paremini. Ilmselt on nii mõnedki teist lugenud Rootsi arsti ja statistiku Hans Roslingu raamatut "Faktitäius: Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks on asjad paremini, kui sa arvad".

Rosling kirjeldab elegantselt, isiklikke lugusid ja parimaid saadaolevaid andmeid põimides, neid vigu, mida me maailmale ja meid ümbritsevatele trendidele hinnanguid andes teeme. Ta toob välja, et on raske mõista, et asjad võivad olla korraga halvasti ja paremini kui iial varem.

Ja Rosling on veenev, Roslingu numbrid ja graafikud on veenvad: objektiivselt elame, ja eriti meie Euroopas, Eestis, Paides, enneolematus heaolus, enneolematult turvaliselt ja tervelt. Ja veel kord: see ei tähenda, et asjad oleks hästi.

Ja kohe kindlasti ei tähenda objektiivne heaolu subjektiivset rahulolu. See viimane sõltub just perspektiivist, väljavaadetest, sellestsamast lootusest, muidugi ka võrdlusmomendist ja ebavõrdusetajust.

*

Kui ma räägin lootusest, ei räägi ma õnnelikkusest. Ma räägin usust, et parem maailm on võimalik, sellest usust, mis aitab meil oleviku raskustega leppida. Üks sedasorti lootuse kehastusi, viis seda lootust süstematiseerida, on kahtlemata haridussüsteem, kool. Ja seesama küsimus, kuidas säilitada lootus, on saamas meie aja kasvatuse ja hariduse keskseks küsimuseks.

Kool on oma olemuselt konservatiivne institutsioon ja jääb tavaliselt ühiskondlikest arengutest põlvkonna või paari võrra maha, kool püüab alati mineviku meetodite, harjumuste ja hoiakutega ehitada tulevikku.

See on haridussüsteemi traagika ja põhjustab alatise rahulolematuse hariduse, õpetajate ja õppimisviisidega, kuid teisalt tasakaalustab minevikule suunatus hurraa-meetodil arenevat maailma, seob põlvkondi, sõelub uue ja vana segust välja olulise. Lisaks on hariduses alati peitunud ka seesama unistus paremast maailmast. Unistus paremast inimesest. Hariduses on alati peitunud lootus, et läheb paremaks.

Mulle tundub, et see lootus on hakanud murenema.

Meie hariduskriis pole pelgalt rahulolematus koolikorralduse või ebatõhusate meetoditega. Ka küsimused õpetajate puudusest, järelkasvust ja vaimsest tervisest kipuvad taanduma koormusele ning palgale.

Tahtmata neid väljakutseid pisendada, arvan, et on veel üks oluline teema, mida on raske mõõta või riigieelarvesse paigutada, kuid mille mõju meie õpilaste ja õpetajate heaolule ning õpetajate järelkasvule on väga suur, olenemata sellest, kas õpitakse koolis või kodus. Ma räägin alati kohalolevast süütundest.

Muidugi pole professionaalne süü pelgalt haridustöötajate kutsehaigus, aga Eesti koolis põrutab argipäev vastu ideaale eriti suure hooga, sest oleme sügavalt haridususku. Meie hariduskriis pole pelgalt õpetajate puudus või aeglane kohanemine muutuva maailmaga. Meie hariduskriisi keskmes on usk, et enamike komplekssete probleemide lahenduseks pole muid vahendeid peale hariduse.

Korjasin mõni aeg tagasi ajakirjandusest kokku pealkirju, milles seati koolile või haridussüsteemile mõni ootus.

Küll peab kool lahendama ettevõtlikkuse või integratsiooni probleeme, ülekaalulisuse, vaimse tervise või sõltuvustega seotud väljakutseid, õpetama rahatarkust ja silma vaatamist, noa ja kahvliga söömist, kätepesu, programmeerimist, kasvatama enesekindlust, lugemis- ja ligimesearmastust ning muidugi kõike traditsiooniliselt akadeemilist. Mu vaieldamatu lemmikpealkiri oli "Eesti metallitööstuse probleemid algavad põhikoolist."

See, kui palju me Eestis haridusest ja koolist loodame, on omamoodi armas. Aga veel enam: oleme uhked selle üle, et meie hariduse kvaliteet sõltub võrreldes muu maailmaga sotsiaalmajanduslikust taustast vähe.

Ühelt poolt unustatakse seda edulugu rääkides meie regionaalsed erisused, unustatakse, kui suur on näiteks meie eesti- ja venekeelsete koolide vahe (PISA uuringu järgi põhikooli lõpus keskmiselt umbes poolteist õppeaastat).

Teisalt tähendab positiivne püüe sotsiaalmajandusliku tausta mõju vähendamise suunas ju kodu mõju vähendamist. Oleme uhked selle üle, et kodust sõltub võimalikult vähe - kõlab õõnsalt. Ma ei arva, et peaksime püüdlema teises suunas, aga arvan, et aeg on tunnistada, et meie ootused haridussüsteemile, koolidele ja õpetajatele on väga suured.

Muidugi on õpetajatöös alati olnud tarvis ebaõnnestumistega hakkama saada. Tund pole kunagi selline, nagu planeeritud, klassis tekib ikka konflikte, millel pole head ja kiiret lahendust. Iga õpetaja on ilmselt kuhjunud väsimusest tõstnud õpilaste peale lubamatult häält ja pärast kahetsenud.

Aga see on haridussüü pealispind. Sellise süütundega hakkamasaamine, refleksioon, endalt või teistelt vabanduse palumine ja ebaõnnestumistest õppimine on õpetajatöö normaalne osa. See, mis päriselt seest sööb, koolist lahkuma sunnib ja läbi põletab, on sügav ja põhimõtteline ootuste ning ressursside klappimatus.

Kui haridusuuenduses on alati peitunud iha kujundada uutmoodi õppimise kaudu uut ja paremat inimest ning maailma, siis nüüd on see ootus õpetaja argipäevas õppekavade, lastevanemate ja meedia kaudu pidevalt kohal.

Veel enam: väga paljud õpetajad ja koolijuhid, need keda peame parimateks, on ka ise sügavalt haridususku. Ja läbi põlevad ikka need, kes teevad tööd kõige suurema kirega, kes on kõige motiveeritumad, kelle jaoks õpetaja- või juhitöö pole pelgalt leivateenimine.

Ja mõeldes, kes vajavad õpetajatest kõige suuremat tuge, võib esmapilgul need kõige motiveeritumad, kõige heledamalt põlevad unustada. Aga on fakt, et 50 protsenti alustavatest õpetajatest on esimese kolme-nelja aastaga koolist läinud.

Veel üsna hiljuti oli kooli peamiseks ülesandeks õpetada lugema-kirjutama-arvutama ja natuke võõraid keeli mõistma. Head õpetajad on muidugi alati tegelenud inimese kui tervikuga, pööranud tähelepanu nii sotsiaalsele, vaimsele, kultuurilisele kui ka akadeemilisele arengule.

Iial varem pole me pidanud nii enesestmõistetavaks seda, et laps õpib "Tere!" ütlema, teistele silma vaatama, muinasjutte kuulama, süüa tegema, jooksma, pliiatsit hoidma koolis, mitte kodus. Iial varem pole meil olnud nii kõrgeid ootusi oma elustandardile ja seekaudu ka teadmistele ja oskustele, mille abil olla globaalselt konkurentsivõimeline.

Selle kõige taustal köeb seesama siingi Paide keskväljakul palju jutuks olnud mitmetahuline keskkonnakriis ja õpetajatel ootus kasvatada teadlikumat põlvkonda. Lisaks veel demograafiline väljakutse, teadmine, et kool peab ette valmistama elukestvaks õppeks, kool peab andma tulevikukindla hariduse.

Mis on samuti väga oluline, iial varem pole meil olnud vaja konkureerida sellisel määral tehnoloogiaga.

Ühelt poolt seatakse tehisintellekti arengu valguses koolile ootused tagada konkurentsivõimeks vajalikud õpioskused ja kohanemisvõime, teisalt ei pea haridussüsteem oma aega ja tähelepanu jagama ainult kõigi nende hariduse eesmärkide vahel, vaid meie ja meie õpilaste, aga ka kolleegide, lastevanemate, poliitikute jne, tähelepanu pärast võitlevad ettevõtted, kel on miljardeid dollareid, ettevõtted, kes palkavad parimaid tippülikoolide lõpetajaid, parimaid psühholooge, sotsiaalteadlasi, programmeerijaid jne. Meie õpetajad ei pea lahinguid ainult klassis, vaid ka globaalselt.

Küsimus "kuidas säilitada lootus?" on samal ajal küsimus "kuidas jääda inimeseks?". Me ei pea ootama, kuni tehisintellekt ületab meid meie tugevustes ja võtab töökohad. Tehnoloogia on juba meid ületanud meie nõrkustes ja võtab meie inimlikkuse.

Meie, 20. sajandi pässid, oleme loonud maailma, kus meie lapsed jõuavad esimesse klassi unehäirete, stressi, depressiooni, sõltuvushäirete ja oskamatusega silma vaadata. See on meie ehitatud maailm. Ja selle pandeemia vastu on vaktsiin kõigile kättesaadav.

*

Haridussüü raskus ongi probleemi lahendamatuses. Ükski nimetatud väljakutsetest pole väheoluline, õpetajal või koolijuhil on väga keeruline öelda, et meie sotsiaalsete oskuste, keskkonnaküsimuste, vaimse tervise või digitehnoloogiaga ei tegele. Nagu lapsevanema käest ei maksa küsida, milline lastest on tema lemmik.

Jah, päris elus teevad õpetajad ja koolid valikuid, aga neid on keeruline deklareerida, isegi enesele tunnistada. Tahaks kõike korraga, nii vana ja head akadeemilist kui ka programmeerimist, ettevõtlikkust, vaimset tervist, sotsiaalseid oskusi, rahatarkust, õigusharidust jne, aga kõike ei saa.

Ja kui tunnistada, et keskkonnateemasid õpitakse arvutamise või aritmeetikat sotsiaalsete oskuste arvelt, on juba põrkutud nii enese ideaalide kui ka suure tõenäosusega hulga nõudlike ja ka heas mõttes nõudlike lastevanematega.

Kuidas siis elada ja kasvada nõnda, et oleks lootust ja poleks rõhuvat süüd? Missugune kool annab tulevikukindla hariduse ja põhjuse tuleviku nimel pingutada?

Ameerika futuroloog Roy Amara on öelnud, et "me kaldume ülehindama tehnoloogia mõju lühikeses perspektiivis ja alahindama selle mõju pikas perspektiivis". Teda parafraseerides võiks öelda, et kipume ülehindama oma võimet mõjutada maailma lühemas perspektiivis, aga alahindama oma võimet mõjutada maailma pikemas perspektiivis.

Võib-olla tõesti ei ole meil kiireid lahendusi keskkonnakriisi, kasvava ebavõrdsuse või demograafiliste väljakutsete tarvis. Aga meil on võimalik teha valikuid, mis aitavad mistahes muutuste keskel üksteisele toeks olla, iseenesega sõbralik olla, iseennast tundma õppida, vastu panna ja sedakaudu lootust säilitada.

*

Ootustega haridussüsteemi suhtes oleme jõudnud nii kaugele, et koolidel ei jää muud üle, kui vastutust kodudele tagasi peegeldada. Lastevanemate kaasamine ei ole enam kooli lõbus kõrvaltegevus, see on ainus viis terveks jääda. Koolikohustus peab laienema lastelt lastevanemateni.

Me kõik peame, küll erineval moel, koolikogukondadesse panustama. Nii nagu me panustame riigi julgeolekusse. Iga kord, kui ütleme, et kool peaks midagi õpetama, rohkem või paremini tegema, peaksime küsima, mida meie saame teha kooli jaoks – ja mitte ainult oma lapse jaoks, lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla.

Iga kord, kui ütleme, et kool peaks midagi õpetama, rohkem või paremini tegema, peaksime ütlema, mille arvelt. Ja siinkohal on vaja nüansitundlikkust, mitte laia pintslit. On kerge loopida mõtteid, nagu "faktide asemel peaks õppima kriitiliselt mõtlema".

Aga mõistmiseks ja mõtlemiseks on vaja teadmisi. Ja kui kool või õpetaja teebki valiku näiteks sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste kasuks, siis ärgem materdagem teda kehva koha pärast riigieksamite edetabelis. Elude päästmise ja lootuse säilitamise edetabelit selle kõrval ju ei ole.

Meil on juba häid näiteid, kus ettevõtjad ei dikteeri koolidele, mida teha rohkem, vaid pakuvad abikäe või on ise aktiivsed loojad. Eesti tehnoloogiaettevõtjate veetav haridusfond ja peagi avatav Jõhvi tehnoloogiakool on suurepärased näited sellest, kuidas oma privileegid ühiskondlikuks kasuks, tähenduseks ja lootuseks pöörata.

Aga meie panus haridusse ei pea tähendama uue kooli loomist või annetust. Meie panus, olgu siis õpilase, õpetaja, koolijuhi, lapsevanema, ettevõtja või poliitikuna, algab suhtlemisest ja suhtumisest. Tunne huvi, mis sinu kogukonna koolis toimub. Kui näed pingutust, siis tunnusta. Mis kõige tähtsam, räägi inimestega. Kui võimalik, vaata inimestele silma. Võta teiste jaoks aega, kuula inimesi ja püüa mõista. Püüa mõista ka neid, kellega sa ei nõustu.

Kui oled lapsevanem, arutle teiste lastevanematega, kuidas õpetajat toetada, kuidas klassi või kooli ühtsustunnet kasvatada. Ole see, kes loob kultuuri, kus õpetaja tunneks end mitmekümne lapsevanema ees hoituna, kus õpetaja ei peaks klassi muresid varjama, vaid kus tal oleks mitukümmend mõttekaaslast, kellega hätta sattudes aru pidada.

Kui oled õpetaja või koolijuht, ära lepi sellega, kui lastevanemad või kohalikud ettevõtjad on passiivsed. Räägi inimestega, võta vanematel nööbist, loo samm-sammult usaldust ja küsi julgelt abi. Ära lepi sellega, kui kolleegid on mõne lootuse kaotanud õpilase maha kandnud.

Ole see, kes märkab ja toetab neid, keda ei ole mugav toetada. Ole see, kes sekkub mõttetusse klatši ja kirumisse ja tuletab meelde seda põhjust, miks kunagi õpetajaametisse mindi.

Ja kui oled õpilane, kui oled noor, siis, kurat, sina pead olema see, kes tuleb ja muudab. Ei pea ootama kriisi, mida on tavaliselt suurteks muutusteks tarvis.

Me oleme teid allutada püüdnud, oleme teile ehitanud maailma, mis lubab enesesse sulguda, mis lubab uppuda virtuaalreaalsuse või meelelahutuse ookeanisse, mis lubab näiliselt läbi lõigata inimese ja looduse vastastikmõju, mis lubab elada ilma teistele silma vaatamata, mis lubab luua enneolematuid elevandiluutorne või mõttekaaslaste mulle, kus oma ideid ja arusaamu jälle ja jälle kuulda, kus luua enese ideaalset alter ego ja kus endas teiste võltsideaale vaadates pettuda.

Aga me oleme loonud ka maailma, kus teie olete meie nahaalsuse ja süüdimatuse suhtes relvitud, kus me võimegi võtta vastu otsuseid, mis mõjutavad meid palju vähem kui teid. Maailma, kus me võime elada teie tuleviku arvelt.

Me oleme teilt lootuse võtnud. Näidake nüüd, kelle käes on võim, näidake meile, 20. sajandi pässidele, et me oleme ennast täis, et me oleme väärtustest rääkides silmakirjalikud. Või kui te ei taha nõnda, siis näidake meile, 20. sajandi pässidele, et me oleme ikka veel mineviku õudustest kammitsetud, et me oleme sõdadest ja okupatsioonist traumeeritud põlvkonnad. Ja aidake meid meie traumast välja.

Või kui te ka nii ei taha, siis vaadake meie peale, nagu meie praegu vaatame 1990. aastate alguse kauboikapitalismile ja uusrikkuse ilmingutele. Vaadake meie lühinägelikkuse ja ahnuse peale kaastundliku muige ning mõistmisega ning näidake, et saab elada teisiti.

Ja nagu Tarmo Jüristo Paides paar nädalat tagasi ütles: "Võib-olla piisaks sellest, kui minuealiste ja vanemate põlvkond küsiks enne oma hääle andmist nõu oma lastelt. Küsiks neilt, millises maailmas nemad tahaksid elada ja aitaks siis omalt poolt kaasa, et see nii ka minna võiks." Nii et ärge lõpetage meile, 20. sajandi pässidele seletamist ja enda eest seismist.

Ja ärge tehke seda oma mõttekaaslaste mullides, vaid tehke seda silmast silma oma vanemate, vanavanemate, naabrite ja õpetajatega rääkides. Looge tähenduslikke suhteid, kuulake inimesi, kes mõtlevad teisiti kui teie. Ja ärge arvake, et olete siin Paides või Põlvas või Väike-Maarjas vähemaks võimelised kui teie eakaaslased Londonis, Pekingis ja Silicon Valleys.

Selleks, et olla võrdväärne, ei pea olema samasugune, ei pea jätma eesti keelt ja kultuuri. Vastupidi: meie loodus, keel, kultuur ja riik on lisaks ligimese pilgule need tugisambad, mis loovad suures ja hektilises hägus tähenduslikkust.

Võtke uhkus keele, kultuuri ja rahvuse üle populistidelt tagasi ja näidake, et eesti asja saab ajada hoolivalt, avatult ja viisakalt. Aga teisalt, kui teil läheb hästi, ärge unustage, et kõik pole eduloost osa saanud.

Niisiis, kuigi kipume jutustama lugusid lootusetusest, ei ole vastus küsimusele "kuidas säilitada lootus" tingimata teistsuguste lugude jutustamine. Nii nagu motivatsioon ja tähenduslikkus tekib tihti tegevuse ja kogemuse kaudu, mitte ei eelne tegevusele, nii tekib ka lootus ühise kogemuse, üksteise kuulamise, mõista püüdmise, silma vaatamise ja kahekõne kaudu.

Tulevikukindel on haridus, mis aitab meil üksteisega koos olla ja läbi saada. Ning iseendaga koos olla ja iseendaga läbi saada.

Ja kui Arno nüüd sügisel isaga koolimajja jõuab – ja ta võiks sinna jõuda just isaga, sest isad kipuvad koolimajja jõudma harvem kui emad –,  on tunnid juba alanud. Aga on üsna kindel, et tunnid veel lõppenud ei ole. Tunnid kestavad. Päev on alles ees.


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: