Lili Milani: kõigil pole võrdseid võimalusi oma tervise eest hoolt kanda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lili Milani Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Miks me arvame, et võime naeruvääristada neid, kes ei ole veel veendunud, et vaktsineerimine on ohutu. Miks on vaja teha nalju 5G levi või magnetväljade kohta ja naeruvääristada teiste hirme? Ma arvan, et sellised hoiakud ei vii meid edasi, need ei vii meid kokku, ütles Lili Milani Paide keskväljakul peetud kõnes.

Ma olen viimasel ajal mõelnud natukene ebavõrdsusest ja kuidas me võiksime sellele probleemile ühtsemalt läheneda.

Kõigepealt tahaksin ma tänada ühte varasemat kõnelejat, Indrek Neivelti, kes pisut avas seda teemat tarbimisest sõltuva majanduskasvu valguses. Oleme väga suurt tähelepanu juhtinud majanduskasvule, mis nõuab pidevalt suurenevat tarbimist, et me tarbiks üha rohkem. Aga see on viinud meid teatud probleemideni, ka tervishoius, mis on tingitud sellest, et inimesed tarbivad rohkem kaloreid, kui nad kulutavad. 

Selle ilmestamiseks on tegelikult palju näiteid. On üldise rasvumise ja ülekaalulisuse tõus ühiskonnas ja selle üks ekstreemsemaid näiteid on maovähendusoperatsioonide arvu tõus.

Kui ma vaatasin statistikat, siis viimase aastakümnendi jooksul, kus toimus väga kiire majanduskasv, suurenes ka tohutult maovähendusoperatsioonide arv.

Kui me vaatame neid numbreid, siis normaalkaalus inimestel võib olla natuke imelik sellele otsa vaadata ja mõeldakse, et miks nad lihtsalt ei söö siis vähem. Aga kui me vaatame neid küsimusi natukene lähemalt, siis tekib küsimus, et mis protsessid ühiskonnas on meid siia toonud.

Kui me mõtleme tarbimisele suunatud reklaamidele, olgu need söögid, joogid, seksikas välimus, siis seda kõike peetakse väga normaalseks, õigeks, seda väga ei analüüsita. Aga kui me räägime näiteks lastest ja noortest ja vaimsetest õpetustest, siis seda peetakse ajupesuks.

Iga mõttega on loomulikult võimalik minna äärmustesse, aga miks me ei räägi vähemalt rohkem vaimsetest väärtustest nagu hoolivus, armastus, kaastunne või empaatia, õiglus ja ühtsus. Kas geeniteadus saaks meid selles suunas aidata?

*

Ülekaalulisusega ja rasvumisega seotud geeniuuringud on näidanud, et väga-väga vähestel on üksikuid geenivariante, mis on seotud otseselt mõne tõsisema ainevahetushäirega, mis viib rasvumiseni.

Kas massiline ülekaalulisus on üldse geneetiline? Mida need geeniuuringud meile näitavad? Tegelikult ei ole. Ülekaalulisus on ikkagi tingitud sellest, et süüakse liiga palju ja liigutakse liiga vähe.

Aga kui me uurime piisavalt suure hulga inimeste geeniandmeid, siis leidub ikkagi seoseid igasuguste geenidega, kus iga üksiku geenivariandi mõju on väga väike, ta ei põhjusta üksi rasvumist, aga koos võivad nad seletada päris palju bioloogilisi küsimusi.

Ja me näeme nendes geeniseostes, et mõned üksikud on küll seotud ainevahetusega, veidi kiirema ainevahetusega, aga väga suur hulk nendest geenidest on hoopis seotud ajutööga – enese reguleerimine, impulsi kontroll.

Kui mul tekib mingisugune ahvatlus haarata suur magus tassikook paksu võikreemi ja suhkrukihiga, kas ma haaran selle või mitte? Kui ma avan šokolaaditahvli, kas ma suudan sealt süüa ühe väikese tüki ja jätta ülejäänud tahvel järgmiseks päevaks või söön ma kohe terve selle tahvli ära? Kas ma lähen täna jooksma või võtan hoopis ühe krõpsupaki ja istun teleka ette?

Need on kõik meie ajutööga seotud otsused ja osad inimesed on paremini võimelised ahvatlustega toime tulema, osadel on see keerulisem. Siia juurde tuleb üks teine probleem, mis on sarnase taustaga. Selle probleemi nimi on alkoholi tarbimine.

Osad inimesed suudavad kord või kaks nädalas võtta klaasikese veini ja sellega piirduda. Aga samas keskkonnas on teised, kes võtavad ühe-teise kangema joogi ja lõpuks jäävad sellest sõltuvusse ning neil on väga keeruline sellest välja tulla.

Minule on seda kõige paremini ilmestanud üks väike tüdruk Tartus. Rongijaama lähedal on tore Vaksali park, kus istuvad onud, keda ma mingi aeg natukene kartsin, läksin kaarega mööda, sest nad on elu jooksul palju alkoholi tarbinud ja on võib-olla natukene ettearvamatud.

Aga minule õpetas üks väike kuue-seitsme aastane tüdruk, et nad on tegelikult kellegi isad. Ta teretas ta väga julgelt ja uhkelt neid eesnime pidi: tšau onu, tsau teine onu. Ja tema isa oli ka üks nendest.

Kui ta sai umbes kaheksa-aastaseks, siis enam ta neid uhkusega ei teretanud. Ja kui mõned tüdrukud küsisid tema käest, kas üks nendest on tema ise, siis ta ei tahtnud sellele küsimusele vastata ja isegi solvus, kui teised läksid ja küsisid selle onu käest, kas ta on tema isa. 

Sel hetkel ma tundsin, et ma pean oma hirme ületama ja selle onuga jutustama, et natukene seda pinget maandada. See aitas vähemalt minul näha, et nad on kõik osa meie ühiskonnast, me oleme kõik siin väga erinevate võimetega, väga erinevate ahvatlustele vastu panemise võimetega ja me peaksime rohkem kokku hoidma, empaatilisemalt lähenema nendele probleemidele, mis meie ühiskonnas on. 

Koroonapandeemia on meile täpselt samamoodi õpetanud, et inimesed on väga erineva analüüsivõimega. Osad inimesed suudavad väga hästi analüüsida ning usaldada tõenduspõhist informatsiooni. Kui on läbi viidud sadade tuhandete uuritavatega ohutusuuringud ja näidatud vaktsiinide tõhusust, siis me usaldame neid.

Ja kuigi pikaajalisi tulemusi veel ei ole, siis arvestades bioloogiat ja neid teadmisi, mis meil sellel alal on, ja võttes arvesse ka koroonaviiruse enda tekitatud kahju, tunduvad vaktsineerimise otsused meile mõistlikud.

Aga millest ma aru ei saa, on see, et miks me arvame, et me võime naeruvääristada neid, kes ei usalda, kes ei ole veel veendunud, et vaktsineerimine on ohutu. Miks on vaja teha nalju 5G levi või magnetväljade kohta ja naeruvääristada teiste hirme? Ma arvan, et sellised hoiakud ei vii meid edasi, need ei vii meid kokku. 

*

Need on vaid kolm näidet sellest, kuidas erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste tervis võib olla väga erineva. Kõigil pole võrdseid võimalusi nende probleemidega toime tulla ja oma tervise eest hoolt kanda.

See väljendub ka statistikas: tervena elatud aastad on üks väga hea tervishoiu näitaja. Kui kaua on inimesed terved, enne kui nad vajavad regulaarset arstiabi?

Põhihariduse või madalama haridustaseme korral on tervena elatud aastaid 45,5 aastat. Kõrgharidusega inimestel on see 61 aastat. Vahe on enam kui 15 aastat! Kas me oleme ühiskonnana midagi valesti teinud, kas me oleme ebaõnnestunud, oma kodanikke alt vedanud?

Arvestades seda, et me sünnime väga erinevate geenikomplektidega, väga erinevate võimetega vastu seista ahvatlustele, siis peaksime ühiskonnana võtma palju suuremat vastutust selle eest, et lastel ja noortel oleksid võrdsed võimalused oma tervise hoidmiseks.

Tervislik koolitoit, rohkem liikumist – need on väga olulised alused, millest küll palju räägitakse, aga meil on vaja oluliselt laiemat kaasamist, et see oleks meie kõigi südameasi, et juba varases eas tekiksid kõigil, sõltumata vanemate haridustasemest, tervisliku elustiili harjumused. Ja et tööandjad hiljem aitaksid sellest kinni pidada.

Kui me vaatame seda lähemalt, siis meil võiks olla eesmärk, et põhikooli lõpuks on kõikidel lastel ja noortel võimekus hinnata tõenduspõhist informatsiooni, millised on turvalised elustiilivalikud, millised on turvalised tervisevalikud, millised otsused on head ja millised ebatervislikud.

On oluline, et kooli lõpuks oleks tekkinud kõikidel lastel ja noortel tervisliku toitumise ja füüsilise aktiivsuse harjumused ja arusaam nende olulisusest. Jälle, sõltumata vanemate haridustasemest või rahakoti paksusest. 

*

Selle kõige saavutamiseks on sama oluline ka toetav keskkond, et laste silmade ees või ümber ei oleks kogu aeg ahvatlevad maiustused. Üks ehe näide sellest, kust võiksime alustada, on koolisöökla ja koolipuhvetid.

Meil oli lapse kooli lastevanemate listis väga aktiivne arutelu selle üle ja väga paljud lapsevanemad olid selle poolt, et kooli puhvetis ei ole vaja müüa neid värvilisi suhkrut-keemiat täis maiustusi, isegi mitte saiakesi.

Aga siis tuleb üks lapsevanem ja ütleb, et miks on vaja keelata, miks ei võiks need seal olla: kui minu laps on näiteks kontrolltöö suurepäraselt sooritanud, tahab ennast premeerida ühe maiustusega, siis ma tahan, et see oleks seal tema jaoks kättesaadav. See on täpselt see ebavõrdsus või toetava keskkonna puudumine.

Kas ühe lapse inimõiguste hoidmiseks peame me riski panema kõik teised lapsed ning neile ette panema erinevad ahvatlused, millele nad siis erineva võimekusega suudavad vastu seista? Miks me ei loo paremaid harjumusi ja miks ei võiks teha sellest tervislikust snäkist toredat preemiat, mida laps võiks endale pärast keerulist kontrolltööd lubada? 

Ma arvan, et need on väga olulised otsused, võttes arvesse seda, et kõigil pole võrdset võimekust sellistele ahvatlustele "ei" öelda. 

*

Viimaks tahaksin ma öelda, et selliste otsuste langetamisel ja selliste küsimuste üle mõtlemisel on äärmiselt oluline kaasata ka noori.

Tegelikult on noortel väga palju häid mõtteid, nad on võimelised väga kompleksseid küsimusi arutama ja ebavõrdsusi, ebaõiglusi kiiresti tabama ja me peaksime neid rohkem kaasama, et nad oleksid aktiivsed muutuste elluviijad, et nad tunneksid, et neid võetakse tõsiselt. Kas siis väikestes pingutustes oma kogukonnas või osana globaalsetes ettevõtmistes. 


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: