Doris Kareva: hea sõna

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Doris Kareva Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Mõnikord mõtlen mõnd eriti pahurat, vaat et kogu maailma sajatavat inimest silmates: mis tema elus õieti juhtus ja millal? Millest ta ilma jäi? Isegi rängim elukogemus ei peaks panema inimest suhtuma kõigisse ja kõigesse vaenulikult, ütles Doris Kareva Paide keskväljakul peetud kõnes.

Tahaksin alustuseks meenutada Juhan Viidingut, kes 1. juunil oleks saanud seitsmekümne kolme aastaseks. Ja üht meie ammust jutuajamist.

Rääkisime tunnetusest ja tunnustusest, tähelepanuvajadusest ja häirivast tähelepanust, sellest, kuidas kogu maailma kiitus, kuulsus ja kuld ei suuda asendada head ja siirast sõna. Aga tunnustusel on väärtus üksnes siis, kui ta tuleb õigel ajal ja õige asja eest.

Sest kiitus on kahe teraga mõõk. Juba kooliajal jäi silma, kui erinevalt mõjutavad inimesi tõus ja mõõn. Üks sõidab edu laineharjal ülbe ja väljakutsuvana üle kõikidest, kel parajasti sama hästi ei lähe. Seevastu osutub meeldivalt tagasihoidlikuks, lahkeks ja tähelepanelikuks enda jaoks keerulisematel aegadel.

Teise hingeheldust, soojust ja osavõtlikkust ei jõua ära imestada – kes aga pettudes või kibestudes tõmbub täiesti endasse, väljapoole turritamas vaid valusad okkad.

Mõnikord mõtlen mõnd eriti pahurat, vaat et kogu maailma sajatavat inimest silmates: mis tema elus õieti juhtus ja millal? Millest ta ilma jäi? Isegi rängim elukogemus ei peaks panema inimest suhtuma kõigisse ja kõigesse vaenulikult.

Kas on võimalik, et kunagi jäi tõesti puudu vaid heast sõnast, märkamisest, õiglasest tunnustusest õige asja eest?

William Butler Yeatsi luuletus "Anne Gregoryle" räägib heledapäisest tütarlapsest, kelle kaunite lokkide lummusse kõik langevad, tema aga igatseb ikka kedagi, kes armastaks teda mitte ta kaunite juuste, vaid tema enese pärast. Lõpuks lausub üks vana ja tark mees: sinu enese pärast armastab sind üksnes Jumal.

Ja tõesti, kes teaks öelda, mis on parem – kas ülevoolav imetlus sünnipäraselt kaasa antu eest, nagu ilu või andekus – või tunnustus tänu omaenda arendatud võimetele või iseloomuomadustele. Karl Ristikivi on oma "Inimese teekonnas" täheldanud:

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Arusaadavalt pole tegu vaid kahe võimalusega; inimelu mustrid on märksa peenemalt põimitud. Ristikivi luuletus aga lõpeb tõdemusega: "Kõigi teede pikkus ajas on võrdne".

Millal on tunnustuseks õige aeg? Mõnikord on seda kaugelt vaadates raske märgatagi. Lähedal olles võib endal olla parajasti kogu aeg kiire. Aga mu meelest on oluline ära tabada inimese esimene samm tundmatule alale, samm, mis astuja enda jaoks on suur risk ja julgustükk. See on hetk, mil vahetu reaktsioon – olgu siis julgustus, juhatus või hoiatus – määrab järgnevad valikud.

Mõni näiline läbikukkuminegi võib olla tunnustust väärt, kui keegi on selle käigus ületanud mõne sisemise krambi või salahirmu, saanud võitu isekusest või ilmutanud kannatlikkust kärsituse asemel.

Tunnustada kellegi meisterlikkust ja rõõmustada tulemuste üle on loomulik, aga et selleni jõutaks, on üldjuhul vaja ande, algimpulsi äratundmist enne, kui see veel õieti on jõudnud õide puhkeda.

Sest kõige alguses on ikkagi sõna. Hea sõna.

Hiljuti puutusin kokku huvitava algatusega. Paide teater koostöös Pariisi Linnateatriga on võtnud kavva eksperimentaalse teatrivormi "Poeetilised konsultatsioonid".

Teatri, luule ja psühholoogia sümbioosina tabab see väga täpselt praegusaega, eraldatuse ängi. Vormiliselt on tegu 20-minutilise telefonikõnega, mis sisaldab isiklikku ühendust, osavõtlikku ärakuulamist ja lõpuks just sellele inimesele just sel korral välja valitud ja ette loetud luuletust. Mitte õpetust, manitsust, juhatust või õnne valemit.

Miks kõigest midagi nii habrast ja peaaegu juhuslikku kui luuletus? Minu arusaamist mööda on inimelus kõige olulisemaid asju mõnigi kord võimalik väljendada mitte otsesõnu, vaid üksnes kujundite kaudu.

Kunagi ei tea ette, millal mõni iva langeb viljakasse mulda, äratab arusaamist, äratundmist – samas kui tuhatkond teist lihtsalt lendavad tuulde. Teatri roll on üles leida need ühendused, mis konkreetselt just seda kuulajat sellel hetkel võiksid kõnetada.

"Poeetilised konsultatsioonid" kunstivormina võiks ideaalis võimaldada teadvuse nihet, taju avardumist – aga kui ka mitte, siis kakskümmend minutit vahetut tähelepanu on igal juhul ja igas elus puhas kingitus.

Jutuajamised Juhan Viidinguga kujunesid sageli sellisteks poeetilisteks konsultatsioonideks. Lõpetaksingi ühe tema tekstiga kogust "Elulootus":

poeetiliste tagamaade taha
ma langen kummuli ma langen maha
ja kogu elu jumalikud tuuled
ja soojad õhtud eluhetkeks seiskan
ja oma hinge valge lipu heiskan
 
kui teadmatuse salajasel valgel
ma aimasin et see on lapseiga
ja lepapuud ja imeline sära
siis tundsin ära iga sekundiga
et minu tee viib väga väga ära
ja et ma siiski kõnnin oma jalgel
 
ja nüüd on nii et sees on sama valu
ja ometi ja ometi on rahu
ma pole iial loonud p r o o s a p a l u
mis on küll see mis ellugi ei mahu

Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: