Sõbrad erinevad juhututtavatest selle poolest, et mure korral saab sõbraga rääkida lahtise tekstiga. Öelda, mida mõtled ja vajadusel öelda reljeefselt. Kui sõbral on moosiplekk rinnaesisel, saab talle sellest märku anda valulist vastureaktsiooni kartmata.

Kuigi riikide omavahelise suhtluse alustalaks on huvid ja veel kord huvid, siis kindlasti kehtivad sõbrasuhte reeglid ka diplomaatias. Me saame Läti ja Soomega rääkida avatumalt ja sisulisemalt kui näiteks Mongoolia või Uruguayga. Venemaast rääkimata, sest meie suhteid idanaabriga kammitseb kahtlustuste ja altkulmu põrnitsemise kibe vari.

Väljast vaadates valitseb Rävala puiesteel asuvas välisministeeriumi peamajas endiselt arusaam, et vaenulike riikide suhtes võib kõiksugu väljendeid käiku lasta, aga kui suuremad ja lähedasemad sõbrad sigatsevad, siis neile ebameeldivusi otse näkku öelda tundub kohatu. Diplomaatilisem on virilalt naeratada.

Selline vaoshoitud joon on saatnud Eesti välispoliitikat pea kogu taasiseseisvumisaja, ainus erand on vahest olnud Toomas Hendrik Ilves, kes ei ole headele naabritele ütlemata jätnud, kui midagi tema südant on painanud.

Soome valitsus on koroonakriisi ajal tuimalt vilistanud Euroopa Liidu põhiväärtustele, inimeste ja töötajate vabale liikumisele. Mitte mingeid kompromisse ega erandeid pole arutluselegi võetud, näiteks seda, et lubada vaktsineeritutel või koroona läbi põdenud inimestel liikuda lihtsustatud korras üle lahe.

Küüniliselt aga lubatakse riiki ainult neid, keda on Soome riigil vaja. Näiteks meditsiinitöötajaid või väga vajalikke erialaspetsialiste. Ka on suvel lahkelt oodatud ajutised marjakorjajaid Ukrainast ja Taist, riikidest, kus puudub sisuline kontroll koroonaviiruse leviku hindamiseks.

Sotsiaaldemokraatide(!) juhitav valitsus ei kõhkle kordagi, kui peab otsa vaatama inimestele, kes pole oma peret kuude kaupa näinud ega koju pääsenud. Need ei ole ju nende valijad, kummatigi tundub, et ka meie välisministeeriumi valgekraedele on eestlastest üle lahe pendelajad lihtsalt kalevipojad, mingid teise sordi inimesed, kes on ise endale säärase saatuse valinud.

Jah, kaalukausil on olnud koroonaviiruse vähesem levik Soomes. Kuid ka nüüd, mil naaberriikide nakatumisnäidud kukuvad nagu kivid, jätkatakse Soomes jäärapäiselt piiride kinnihoidmist. Piiride kinnihoidmise tegelik põhjus on muidugi eelolevad kohalikud valimised, ükski Soome juhtpoliitik ei julge enne valmistulemusi sisulisi otsuseid teha.

Põhjanaabrite sisepoliitikasse Eestil sekkuda ei sobi. Aga selge hukkamõistev ja kõikjal kõlav seisukoht Soome käitumise suhtes peab Eesti valitsusel olema. Isegi ajal, kui Euroopa Komisjon on algatanud Soome suhtes rikkumismenetluse, loodame me endiselt läbi uksetaguste ametkondlike kohtumiste asju siluda. Töö käib, aga tulemusi pole.

Minu meelest on sedasorti suhtluse etapp möödas. Tõesti ootan, millal kutsutakse vaibale Soome suursaadik, kellele kui sõbrale öeldakse otse, et kahepoolsed suhted on pöördumatult kannata saanud. Vennasrahvad üksteisele sääraseid asju ei korralda.

Ma ei näe praegu mingit põhjust, miks me peaksime Soome valitsuse liikmete ja poliitikutega üldse tipptasemel kohtuma enne, kui Soome riik hakkab täitma euroliidu põhireegleid. Sisuliselt käitub Soome nagu Ungari või Poola, mille suhtes on uurimisi algatatud. Ja seda tuleb ka avalikult öelda.

Koroonakriis tõi tagasi hinguse möödunud aegadest, mil solidaarsusest ja globaalsest koostööst kõnelejatel olid tegelikus elus kõige rohkem küüned enda poole. Seda nii inimeste kui ka riikide tasandil.

Soome on olnud sõnades igati euroliidu-sisese tihedama koostöö pooldaja, aga tegelikkuses on põhjanaabritest kujunemas tavaline Euroopa endassesulgunud ääremaa. Riik, mille kasvupotentsiaali peamiseks takistuseks on kujunenud konservatiivsus ja eraldatus. See ei ole minu hinnang, vaid nii kirjutavad OECD analüütikud.