Marti Aavik: oleme Suure Munamäe tipus, võiksime jõuda Džomolungma tippu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marti Aavik ETV stuudios. Autor/allikas: ERR

Postimehe värske peatoimetaja Marti Aavik rääkis intervjuudes "Vikerhommikule" ja "Terevisioonile" oma plaanidest uues ametis, ajakirjanduse rollist ja Postimehe eesmärkidest.

Intervjuu Erle Loonurmele ja Toomas Luhatsile Vikerraadios

Alustame võib-olla sellest, et kunagi oli ühes James Bondi filmis ütlus, et salaagentide eluiga jääb suhteliselt lühikeseks. Sama saab ka öelda Postimehe peatoimetaja kohta sellest hetkest, kui Postimees Grupp läks Eesti omanike kätte. Sellest hetkest on peatoimetaja eluiga keskmiselt olnud aasta. Kas selle ajaga jõuab üldse oma nägemust ellu viia? 

Küsin sinu käest vastu, et vaata, kui pikalt on kestnud James Bondi filmide tegevus. Et James Bondi eluiga on olnud väga pikk. 

Aga Postimehe peatoimetajal? 

Ma arvan, et niimoodi ei saa üldse mõelda inimene seda tööd tehes, et kas see jääb pikaks, lühikeseks või mis iganes. Tuleb oma asja ajada ja arvata, et ju seda ametiaega on parasjagu. 

Eile see uudis tuli, et teist saab uus peatoimetaja ja andsite juba paar intervjuud selle kohta. Neljapäeval antud intervjuust jäi natuke segaseks, mis siis tegelikult Postimehe toimetuses juhtus. Kellelt tuli otsus Mart Raudsaar Postimehe fondi juhatajaks panna ja teid peatoimetajaks teha?  

See aasta koroonaga on olnud tohutult raske ja Mart on suutnud Postimeest väga hästi juhtida.

Kui sa tahad ausat vastust, siis leian, et mina pole õige inimene seda kommenteerima. Selle vastuse saamiseks peate pöörduma Mardi poole. Ma ei tea kindlasti kõike ega näe tema pähe. 

Kui teil on aeg ühel hetkel taanduda, kas on võimalus taanduda oma senisele kohale? Kas on olemas ka selline pehme maandumise positsioon? 

Nagu ma ütlesin, ei ole mõtet minna tegema mingit asja, kui sa mõtled, et sa kaotad. Tegelikult ma olen ka mõnevõrra ajalugu õppinud ja olnud suur ajaloohuviline. Kui vaadata sõdades, kuidas edukad väejuhid tihtipeale vahetasid kindraleid, et kust te nüüd võtate, et see on halb strateegia? Ehk on see just väga hea strateegia? 

Ei saa välistada! Teil on väga tugev ajakirjanduslik kogemus Postimehest. Olite pikalt arvamustoimetuses. Teinekord on hea korraks ära käia, et näha asju teisest perspektiivist. Kas teiega oli nii, et Teaduste Akadeemias olles ja siis nüüd tagasi tulles näete kuidagi teistsugust perspektiivi Postimehes? 

Ma ei oska öelda, kas see ärakäimine nüüd minu vaadet Postimehe osas nüüd muutis. Iseenesest on ju huvitav veeta mõnda aega Toompeal. Kabinet ka suurem kui Postimehe toimetuses. 

Kui nüüd uuesti Postimehe juurde konkreetselt tulla, siis mis teie esimesed sammud on? Mida on vaja kindlasti Postimehes teha? 

Mul on terve pikk nimekiri ja olen siin kaks päeva kaalunud, mida ma siis sellest räägin. Osa asju on väga tähtsad just sisuliselt selle aparaadi toimimise mõttes, aga mis ei pruugi olla nii huvitavad publikule.

Mina olen tähele pannud, et meil räägitakse sellist juttu, et uudised saad sa igalt poolt kätte. Ajaleht peaks andma kommentaari ja nii edasi. Inimene hakkab siis vaatama, et kust ta üldse uudised kätte saab, kui ta ei ole päevast päeva uudiseid kuulanud või klikkinud uudisportaalide uudistele. Ma arvan, et sellised kokkuvõtvad vormid on väga olulised. Minu meelest Eestis ei ole need hetkel väga head. Selline lühikese uudise kirjutamise žanr on üks raskemaid. Ma arvan, et peame inimesi veel eraldi treenima selle jaoks. Klassikaline lühikene uudis, mida saaks kontsentreeritult edasi anda, et inimene saaks kiiresti teada, mis maailmas toimus. 

Eelmine peatoimetaja Mart Raudsaar ütles oma lahkumiskõnes, et soovib teile edu digipöörde lõpule viimisel. Mida see tähendab? Postimehe digitaalsed väljundid on olnud juba päris arvestatavad juba mõnda aega. 

Mitte päris arvestatavad, vaid lausa juhtivad. Eks see, et klikiarvult oleme Delfiga rinnakuti, on olnud juba aastakümneid. Mina olen Postimehes korduvalt torti söönud juhtudel, kui Postimees sai Delfist jälle ette. Siis me torti ei söönud, kui oli vastupidine see olukord. 

Ma katsun selgitada. Meil on Postimehes erinevad väljundid. Meil on tavalisele arvutivaatele ka mobiil. Mõtled, et need on samad, kuid tegelikult on see kolmas vaade nendele samadele uudistele. Küsimus on selles, milline nendest väljunditest veab seda uudisprotsessi. Leht on selline, et ruumi on sul 5600 tähemärki ja loo pead kas sinna sisse kärpima või loo puudumisel kuidagi tekitama selle loo. Veebiloogika peaks olema teistpidi. Kui teha kõike korraga, siis kipub leheprotsess, nagu kõige kallim, juhtima seda. See on tegelikult organisatsiooniline ja mõtteviisi küsimus palju rohkem kui arvutiprogrammide küsimus. 

Korra täpsustan. Ütlete, et väiksemad ekraanid lähevad aina tähtsamaks? 

See on ka õige. Vähemalt praegune statistika seda näitab. 

Viimastel kuudel ja paaril aastal on Postimehest tulnud uudiseid, kuidas inimesed sealt ikkagi pidevalt lahkuvad...

See on täielik vale! Kuidas viimastel kuudel? 

No me võime võtta näiteks viimased 12 kuud.

Viimased 12 kuud ei vasta ka tõele. Mart Raudsaar jõudis Postimehe peatoimetajaks jaanuaris ja mina jõudsin 17. veebruaril sinna tagasi. See, millega me oleme tegelenud seal sellest ajast saati, on töörahu taastamine. 

Kui lubate, ma enne lõpetan oma küsimuse. Soovisin kaardistada olukorda. Ajakirjandusse on viimasel ajal jõudnud suhteliselt palju uudised, kuidas Postimees vahetab inimesi, kuidas inimesed lähevad ja kuidas inimesed tulevad. Mis seisus Postimees praegu on, kui te selle juhiameti vastu võtsite? 

Ma arvan, et Postimees on väga heas seisus, eriti kui ma vaatan seda võrdluses teiste konkurentidega. Võrreldes ideaaliga, mis on minu peas, siis on meil sinna minna veel pikk tee. 

Mis lõplik eesmärk on? Kus te ennast näete aasta või kahe pärast? 

No praegu oleme Suure Munamäe tipus, aga võiksime jõuda Džomolungma tippu. 

Mis on Postimehes need kindlad sambad, mis säilivad ja millest mitte mingi hinna eest loobuda ei tohi?

Ma natuke nüüd keerutan selle vastusega, aga osutan sellele, et Postimees on juba aastaid teinud selliseid asju, mis konkurendid on ära lõpetanud, kuna eriti suurt ärilist kasumit sealt ei paista ja ärijuhi vaates pole neil asjadel lihtsalt mõtet.

Üks näide on see Arvamus ja Kultuur. Me oleme hetkel ainsad, kellel on selline nõudlik esseerubriik veel olemas. Me panustame teadusele varsti rohkem kui ERR. Natukese aja pärast on meil seotud aladega tegelemas rohkem inimesi ja tahame teadustoimetajaid integreerida nii, et nad oleks uudistes rohkem abis. Me peame suutma väärindada seda. Covidi ajal oleme suutnud eriti suurendada teistsuguste allikate ringi.

Eesti Päevaleht oma kultuuritoimetust vist kinni ei pannud, aga tegi seal suure reha. Meil on seal praegu viis või kuus inimest tööl.

Need on need asjad, millega me jätkame ja mitte seepärast, et selle eest saab kiirelt raha, vaid seepärast, et Eesti rahval on seda meie meelest vaja. Kui meie jätame selle tegemise katki, siis ma kardan, et keegi seda enam ei tee.

Rahvusringhäälingus on mõni juhatus, kes leiab, et me oma eelarvest neid asju ei tee, et me peame alati saama projekti raames raha kas kaitseministeeriumilt, et näidata Vabadussõja asju või kultuuriministeeriumist, et meil üldse kultuurisaateid oleks. Meie teeme seda erameediana. 

Arvan, et praeguse juhatusega seda probleemi ei ole. Tahtsin nüüd küsida metsanduse teemal. Kas Postimees muutub taas ajakirjandusele omaselt neutraalseks või jätkab valitud mürkrohelist suunda? 

Meil on väga tublid ja innukad looduskaitsemeelsed ajakirjanikud. Ma ei oska öelda, kas see suhtumine on mürkroheline. Eks me peame mõtlema, mida tegelikult on vajatud. Vajatud on ju seda, et tuleks õiged arvud välja keskkonnaministeeriumist ja RMK-st. Eesmärgi selgitamine on siin tähtsam, kui hinnangute ümberlükkamine või heaks kiitmine. 

Jõuame metsanduse juurest minna ka raiumise juurde. Me elame ikka kriisiajal. Uute juhtidega on ikka see, et meeskonnad pelgavad ka koondamisi või meeskondade vahetumisi. Kui suur on teie koondamisülesanne? 

Mul ei ole ei koondamisülesannet ega koondamisplaani, aga organisatsioonis ei tee teatav pinge halba. Need, kes punnivad ja pingutavad, nendega me tahame kindlasti edasi minna.

On loomulik, et omanikul on endale kuuluvas ettevõttes õigus tegutseda oma tahtmise järgi, aga palun valgustage, kuidas Postimees Grupp suuromaniku tahet peatoimetajale peegeldab. 

Väga üldistes kategooriates. Meil ongi juttu sellest, kas rohkem uudistele rõhku panna. Mina ei ole kunagi näinud, et kellelgi pastaka küljes riputakse. 

 Intervjuu Owe Petersellile ETV hommikuprogrammis

Sa eile juba ütlesid intervjuus, et sul võttis aega paar sekundit, et otsustada. Kuidas? Sa pidid ju endale aru andma, et sellega kaasneb ka palju suurem vastutus. 

Vastutus on üks asi ja seda vastutust pole küll mõtet karta, kui asjadest üle käia. Tõepoolest, otsustamiseks läks paar sekundit, aga pärast olid meil ikkagi pikad jutuajamised sel teemal. Ma ei mõelnud kordagi, et lükkan selle pakkumise tagasi, kui just ei tule eritingimusi, mis selle võimatuks teeks.

Kas see ei peletanud sind, et peatoimetajate rotatsioon on olnud päris kiire ja amet ei ole sul järgmiseks 20 aastaks kindlasti?

Ma arvan, et sedasi kindlasti ei tohiks mõelda. Tuleb teha oma asja nii hästi, kui sa seda suudad ja niisuguse hooga, kui vähegi suudad ja mitte mõelda selliste muutuste peale. Sellisel juhul ei oleks ju mõtet mitte midagi teha. Pealegi ma ei usu, et see nii jääb. 

Aga ei käi su peast sellised mõtted läbi, et äkki ma olen aasta või kaks ja mis minust siis saab? Tõenäoliselt ei minda siis väiksemasse väljaandesse ajakirjanikuks. 

Esiteks, ma ei pea mõtlema ju ainult nii, et ma peaks olema ainult ajakirjanik. Ma saan ju teisi asju ka teha. Mida üldse saab teha, kui pidevalt karta? Minu elukogemus ütleb, et asjad kuidagi ikka lähevad. Elu läheb edasi. 

Sa oled ju teinud nüüd teisi asju ka ja oled õppinud isegi psühholoogiat. Öeldakse ju ikka, et iga väljaanne on oma peatoimetaja nägu. Kas nüüd saab öelda, et Postimees hakkab käsitlema rohkem vaimse tervise teemasid? 

Psühholoogia ei käsitle ainult vaimset tervist või seda, et inimene on juba diagnoositavalt haige. Psühholoogia tegelebki tavaliste ja normaalsete inimestega.

Ma arvan, et psühholoogial on õpetada küll. Üks meie rahvuslik eesmärk võiks olla, et me saame omavahel paremini läbi. 

Oma töötajatega suhtlemisel on sellest psühholoogia haridusest kahtlemata kasu. 

No ma loodan, jah. Tuleb meelde tuletada. 

Neljapäevases intervjuus ütlesid, et konkureerivad väljaanded oleksid valvel ja juba ennatlikult peaksid tõstma oma töötajate palka, sest võib-olla ostate nad ise ära. See kõlab natuke nagu huumor, aga tegelikult on selles ju tõepõhi all, sest meil ei ole lõputult suurepäraseid ajakirjanikke. 

Lõputult ei ole. Ajakirjaniku ametis on vaja ka väga palju kontaktivõrgustikku ja kogemust. Mis mina arvamustoimetuses tegin, oli see, et kirjutasin juhtkirju ja tegin neid 800-1000 tükki ja see oli igapäevane õppimine. See kontaktivõrgustik ja teemadest üle käimine pidevalt areneb. Olen avastanud, et tänu sellele treeningule nüüd ma juba tean nii mõndagi. 

Kas hakkadki nüüd ajakirjanikke üle ostma? Kas see turg, mis puudutab ajakirjanikke, on väga kitsas? Mõnikord mõnda artiklit mõnes portaalis lugedes jääb mulje, et ajakirjanduses töötavad inimesed, kes pole ajakirjanduslikku haridust saanud. 

Eks ta nii kahjuks ole. Ajakirjanikud on kõigis portaalides natuke ülekoormatud.

Ei ole mina sellist päris lolli ajakirjanike hulgas veel näinud. Tihtipeale tuleb see väsimusest, kui rääkida trükivigadest. 

Kas tulevik on ikkagi portaalide päralt ja paberlehtede tiraažid kuivavad kokku? 

See on paratamatus. Mis on kõige raskem, on teha mitut väljendit korraga ja mõista, kuidas teha selline üleminek. Inimeste mõtlemisprotsesside muutmine on hetkel kõige raskem. Ajaleht tähendab seda, et mul on 5800 tähemärki teksti, mida ma pean täitma. Veebis on teisiti. See ei ole lihtne. 

Kas ajaleht kui uudise vahendamise vorm on kadunud? Portaalid teevad ju kõike palju kiiremini. 

Ma arvan, et see arusaam on vale. Tuleb leida lihtsalt uusi vahendeid.

Paljud inimesed ei ole võimelised uudiseid lugema iga päev, aga soovivad ikkagi teada saada, mis toimunud on viimasel ajal Eestis või välismaal. Võimalik, et need vormid on natukene teised, aga uudis on ikkagi kõige tähtsam igas toimetuses. 

Kui sa enne mainisid teemasid, millest rohkem kirjutatakse, siis peatselt on üks tähtsamaid teemasid presidendivalimised. Kes oleks sinu arvates hea president Eesti Vabariigile?

Mina ütleks oma hea sõbra Tarmo Soomere. Ma siiralt tahaks, et tema saaks meie presidendiks. 

Milliseid teemasid on Eestis hetkel vähe kajastatud? Millistele teemadele peaks ajakirjandus sinu hinnangul rohkem tähelepanu pöörama? 

Ma arvan, et neid teemasid on väga palju, mis on alakajastatud. Meie kuritegude arv langeb, aga inimesed on üha ärevamad. Loomulikult tuleb kuritegudest kirjutada, aga see arusaam, et üldplaanis on meil kõik hästi, et seda peaks rohkem mainima. 

Et rohkem positiivsust? 

Ma isegi ei tea. Mõtleme välja, kuidas me seda teeme. Avaldaks ehk rohkem neid arve, et näidata, et meil on kõik hästi. 

Toimetaja: Agnes Janson

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: