Kas sellisel päeval kohtleb gravitatsioon füüsikut ka kuidagi teistmoodi?

Ei. Gravitatsioon teistmoodi ei kohtle, kuna gravitatsioon on seotud massiga, aga tunded on küll teistsugused.

Nii et ikkagi see vaim on see, mis täna pisut tõstab või vastupidi, see vastutuse koorem on see, mis pisut vajutab, kuigi mass jääb samaks?

Nojah. Võiks ju ka niimoodi öelda, et mõju on võrdeline vastasmõjuga. Selles mõttes ma arvan, et teie tähelepanek on väga õige, et ühelt poolt on tõesti väga ülev tunne ja minu jaoks väga suur au nüüd Tallinna Ülikooli rektori positsioonil olla, aga teiselt poolt tõepoolest, eks see vastutus on ka selline, mis võib-olla ikkagi hoiab jalgu maas.

Tõnu Viik soovitas teil inaugureerimise kõnes aeg-ajalt suhelda ka Tallinna Ülikooli vaimuga. Jällegi ma ei tea, kuidas teil loodusteadlasena suhted vaimudega on, aga kuna te Tallinna Ülikoolis olete aastaid suhelnud, äkki te oskate oma tunnetuse või vaatlusandmete põhjal öelda, mille poolest see Tallinna Ülikooli vaim erineb sellest kuulsast Tartu vaimust?

Ma arvan, et Tõnu Viigil on ilmselt ka oma erialast tulenevalt vaimudega teistsugune suhtlus kui minul. Kui mina mõtestaksin vaimu, siis mina pigem mõtestaksin seda Tallinna Ülikooli erinevate inimeste ja ka tudengite mõttemaailma, nende suhtumist õppimisse ja nende õppimist. Ma arvan, et üks asi võib-olla, mis Tartu Ülikooli vaimu ja Tallinna Ülikooli vaimu eristab, on see, et Tartu Ülikooli üliõpilased on võib-olla rohkem kampuses kohapeal. Mõtlevad, arutlevad, teevad seda seal ja ma arvan, et see on üks asi, mille poolest meie vaim võib-olla on natukene nõrgem ja tuleks teda järele aidata.

Te olete öelnud, et Tallinna Ülikooli identiteet vajaks selgemat sõnastust, seda võib ka vaimuks nimetada. Kuidas Tallinna Ülikooli identiteet või vaimsus siis nüüd välja võiks nägema hakata järgmise viie aasta jooksul, milliseid täpsustusi te seal vajalikuks peate?

Eks selle identiteediga on selline lugu, et teinekord on seda väga lihtne sõnastada. Teinekord on see justkui ajalooga ette antud ja teinekord on see ette antud mingisuguse konkreetse valdkonnaga. Tallinna Ülikooli identiteedi üks oluline osa on just nimelt interdistsiplinaarsus. Me tegeleme väga erinevate erialadega, loodusteadustest humanitaaria ja õpetajakoolituseni välja. Ma arvan, et meie eelis on see, et nad on meil kõik väga tihedalt ühes kesklinna kampuses koos ehk piltlikult öeldes Tallinna Ülikoolis tee loodusteadustest humanitaariani on oluliselt lühem kui võib-olla mõnes teises ülikoolis.

See kõik on juba tehtud, aga mida nüüd teie hakkate viie aasta jooksul tegema, mille põhjal me võime öelda viie aasta pärast, et need eesmärgid, mis täna ametiketi kaela saanud rektor seadis, on päriselt täidetud?

Ma arvan, et see ei ole tehtud, vaid on loodud eeldused, et seda teha. See, et nad on üksteise lähestikku, ei tähenda, et koostöö toimiks. Meil on tõepoolest juba väga häid interdistsiplinaarseid algatusi, millest ma tõin välja ka oma kõnes ELU-projektid ja meie hüppeformaadi, mis on just suunatud erinevate üldpädevuste arendamiseks.

Ma pakkusin välja ka ühe mõtte, mis võiks olla rohkem edaspidi seotud Tallinna Ülikooli identiteediga. See on see, et Tallinna Ülikoolist saab hariduse, mis kestab kauem. Selle mõte on see, et tänapäeval väga paljud erialased teadmised ja oskused, mis me õpime, kaovad väga kiiresti. Me peaksime vaatama natukene ettepoole, et missugused on need teadmised ja oskused, mis ka edaspidi rohkem kestavad. Ühe väga lihtsa ja levinud näitena koostööoskus, mida tegelikult ülikoolides ei õpetata minu arvates piisaval määral, aga mis sõltumata TI-st või OSKA raportitest ikkagi on vajalik. Neid oskuseid ja teadmisi on ka teisi.

Ühe olulise asjana, kui ma TI-d korra juba mainisin, on ka see, kuidas ülikoolid tehisintellektiga suhestuvad. Ma näen praegu nii Tallinna ülikoolides kui ka mujal, et me kasutame tehisintellekti selleks, et teha neid samu asju, mida me seni teeme, lihtsalt tehisintellekti abil. Me arvame, et saame neid siis kiiremini ja efektiivsemalt tehtud. Sellest on minu arvates väga vähe, eriti ülikoolide puhul. Me peaksime mõtestama seda, kuidas tehisintellekt meie erialasid muudab, kuidas ta muudab meie teadusmaailma. Me ei peaks teda lihtsalt kasutama, vaid mõtlema, kuidas me saaksime teda rakendada ja missuguseid uusi oskuseid on vaja, et seda hiljem paremini kasutada.

President Alar Karis sõnastas ka ühe suure väljakutse teile küsimusena: kuidas me ikkagi talitame hariduses nii, et tehisaru meie mõtlemisvõimet ära ei kaotaks või seda vähemalt ei pärsiks?

See on väga suur väljakutse. Kui ma mainisin just, et meie kasutame seda oma töö hõlbustamiseks, siis "meie" all ma pean silmas neid, kes on oma hariduse juba saanud ja me oleme oma mõtlemisvõimet juba arendanud. Noorte puhul, kellel ei ole see veel välja arenenud ja kes peavad veel väga palju õppima, kui nad lihtsalt annavad kogu kognitiivse pingutuse tehisarule üle, siis ma arvan, et see on väga-väga suur viga. Sellepärast mulle ka väga meeldis haridus- ja teadusminister Kristina Kallase ütlus, et TI ajastul on õpetajaid võib-olla isegi rohkem vaja, mitte vähem.

Kas te tajute, et Eestis valitseb tegelikult selline mõistmine ja kokkulepe, mida me ikkagi ülikoolidelt ootame?

Ma arvan, et see päris nii ei ole. Erinevatel huvigruppidel on see nägemus väga erinev. Üks suur huvigrupp on seotud Eesti majandusega, et ülikoolid oleksid Eesti majanduse mootor. See on kindlasti väga õige, sest kui ülikoolid need ei ole, siis kes teine on. Aga see ei ole ainus. Kõik need OSKA raportid, mis näitavad tööturu vajadusi, siis tegelikult me ju saame aru, et OSKA raport ei ole absoluutne tõde. OSKA raportites ei ole isegi tehisintellektist midagi väga räägitud. Kõik need asjad muutuvad ajas nii kiiresti, et meil on vaja anda ülikoolides ka selliseid teadmisi ja oskusi, mis oleksid vastupidavamad ja oleksid vastupidavamad ka TI-le.

Teine asi, mille ma oma kõnes välja tõin, on see, et meil on minu arvates väga suur vastandus tekkinud reaalteaduste ja humanitaaria vahel. Teinekord jääb mulje, et ülikoolid tahavad raha selleks, et tegeleda mingisuguste hämarate teadusasjadega, millest kellelgi midagi kasu ei ole. Ja siis nad õpetavad veel mingisuguseid humanitaare, kes hiljem on ühiskonnale koormaks kaelas.

Te võtsite üsna täpselt kokku selle peamise kriitika, mis ma arvan, tööandjatelt peamiselt tuleb. Kui tihti teie mõtlete selle peale, et mida nüüd ikkagi peaks ülikooli seinte vahel teisiti tegema, et Eesti majandus kasvule pöörata? Kui olulise rollina te seda oma töös ka Tallinna ülikooli rektorina näete?

Siin ongi hästi erinevaid aspekte. Majanduse kasvule pööramine ei tähenda seda, et me koolitame ainult neid, kes lähevad otse tööturule ja hakkavad majandust kasvatama. Näiteks ka õpetajakoolitus on minu arvates üks majanduse kasvule pööramise alustala. Kui meie lapsed ei saa head haridust ega suuda edasi õppida, siis ei ole hiljem kedagi, kellega majandust kasvule pöörata. Tuleb siiski arvestada ka seda, et meil on vaba Eesti, eesti keel, Eesti kultuur ja Eesti loojad. Kuigi võib tunduda, et nemad ei anna otsest kasu meie majanduselule, siis ma arvan, et meil oleks väga raske Eesti ühiskonda kujutada ette kuidagi teisiti.

Kas tööturg tegelikult teab, mida ühiskonnal ja riigil on vaja, või teab seda hoopis ülikooli rektor?

Seda ei tea keegi. Selles see suur probleem ongi, kuigi võib-olla mõned arvavad rohkem, et nad teavad. Mina ülikooli rektorina arvan, et ma ei tea. Aga me peaksimegi just natukene rohkem panustama sellele, et mõelda ette, mida võiks vaja olla. Üks minu ettepanek ülikooli õppes oleks, et me võiksime kõikide ülikoolide kõikidesse õppekavadesse panna sisse mooduli, mis mõtestaks selle konkreetse eriala tuleviku tehisintellekti kontekstis. Ehk siis me ei kasuta lihtsalt oma ainetes tehisintellekti, vaid me tõesti üritame ka natukene ette vaadata ja analüüsida, mis juhtuda võiks.

Järgmise nelja-viie aasta jooksul kasvab kõrgharidusealiste noorte arv vist ligi viiendiku võrra. Millises olukorras need homsed gümnasistid, kes tahavad ülikooli pääseda, on?

Ma oleksin väga suures mures. Ma oleks praegu ikkagi väga suures mures, kui ma oleks ise gümnasist või kui ma oleks gümnasisti lapsevanem. Praegu ei ole mingisugust kokkulepet, et nad ka selle kõrghariduse saavad, sest ülikoolid ei saa seda pakkuda, kuna ei ole ressurssi seda teha.

Ometi halduslepingud te allkirjastasite haridusministriga. Ma saan aru, et see oli just üks ülikoolide eeltingimusi, et ikkagi luua neid õppekohti juurde.

Me kahjuks ei saanud seda eeltingimust täidetud, kuna riik haridusministri näol ei saa praegu seda lubada, kuna riigi eelarvestrateegia läbirääkimised hakkavad alles augustis. Ma arvan, et ülikoolid ning haridus- ja teadusminister on saanud hästi ühisele kokkuleppele. See ei olnud tegelikult lihtne, et mida siis rahastada, kui kõrghariduse lisaraha tuleb. Seal on valdkondlikud prioriteedid, mis tulenevad just nimelt tööturu vajadustest, aga seal on ka muud.

Kuidas te selle kompromissini ikkagi jõudsite? Teie eelkäija Tõnu Viik oli kaunis kriitiline ülikoolide autonoomiale viidates, et riik ja tööandjad ei saa tulla ütlema ülikoolile, milliseid erialasid peaks nüüd rohkem avama. Ma saan aru, et lõpuks mingi kompromiss leiti. Kui palju seda autonoomiat ja valikuvabadust siis jäi ülikoolile ja kui palju tegelikult ministeerium ütleb, et palun nii mitu inseneri ja palun nii mitu eesti keele õpetajat?

Võib-olla võiks selle formuleerida nii, et autonoomia, mis meil seni on olnud, on meile jäänud. Aga lisaraha, mis juurde tuleb, vot sellega on autonoomia natukene kehvem, kuna seal on tõesti üsna täpselt ära määratletud, kuhu need lisaõppekohad tekitatakse. Nagu ma ütlesin, siis see on kokkulepe, millega lõppkokkuvõttes kõik ülikoolid nõustusid. Põhiline probleem on selles, et see on kokkulepe ülikoolide ja haridus- ja teadusministri vahel ning seal ei ole kindlust, et see lõpuks niimoodi realiseerub.

Kui algavad järgmised riigieelarve kõnelused ja selgub, et tegelikult on vaja kaitsekulusid tõsta, riigieelarve puudujääk läheb liiga suureks ja intressimaksed liiga kõrgeks ning haridusele seda raha juurde ei anta, mis siis saab?

Ma arvan, et see oleks Eesti riigi poolt väga vale otsus. Just nimelt sellepärast, et meil on tõesti harukordne võimalus, kus meil on demograafiline tõus ning tuleb noori juurde, kes sooviksid kõrgharidust saada. Kui me neile seda haridust ei anna ja saadame nad madalama lisandväärtusega tööle, siis ma küsin, kuidas me suudame lõpuks Eesti majandust käima tõmmata ja edasi arendada? Kas me lihtsalt laseme sellel maha kukkuda? Ma selgelt ei näe seda mitte kuluna, vaid äärmiselt vajaliku investeeringuna.

Mida Tallinna Ülikool selle leppega siis saab? Milliseid erialasid te suuremas mahus nüüd õpetama hakkate?

Erinevatel ülikoolidel on erinevad valdkonnad. Tallinna Ülikoolil on eelkõige õpetajakoolitus, mida me oleme tegelikult juba viimastel aastatel 60 protsendi võrra suurendanud, aga suurendaksime veel täiendavalt. Võtaksime endale kohustuse suurendada ka aineõpetajate, sealhulgas loodusteaduste õpetajate osa. IT-valdkonnas on teatud raha ja siis on mõeldud ka magistriõppele lisaressurssi.

Ma juba kuulen inimesi oma vaimusilmas, kes iga päev ettevõtluse raske tööga raha teenivad, mõtlemas, et haridusse ja teadusesse võib raha lõputult panna ja kunagi ei ole piisavalt. Kuidas seda üldse mõõta? Millal raha on piisavalt või kui suur see Eesti riigi võlg kõrghariduse ees praegu on?

Sellele, kui suur see võlg arvuliselt on, ma ei oska täpselt vastata. Siin ongi niimoodi, et me ei saa mõõta lihtsalt sellega, et kui meil tuleb välja nii palju spetsialiste ja me saadame nad majandusse, et siis me saame kasu. Teatud olukordades on see kasv väga pikaajaline. Kuidas me mõõdame seda, kui me koolitame välja mõne muusiku või kirjaniku? See ei ole lihtsalt mõõdetav. Samas, kui me võtaksime selle osa ühiskonnast ära ja arvestaksime ainult tööturu vajadustega, kust siis tulevad need erasektori maksumaksjad, siis kuidas me sellist Eesti ühiskonda ette kujutaksime ja kas me sellist ühiskonda tahaksime?

Kui ikkagi haridusse seda maksuraha juurde ei tule, kas te olete rektoritega arutanud, millised stsenaariumid tasuta kõrghariduse jätkumiseks Eestis üldse on? Kust ülikoolid siis raha saavad, mille eest õpet pakkuda? Kas on mingisuguseid tasulise hariduse suurendamise võimalusi veel ülikoolidel?

Alati tundub justkui ülikoolid sooviksid saada riigilt raha ja selle eest õpetada. Tegelikkuses me teame välismaal mudeleid, kus ülikoolid on väga edukad ja pakuvad haridust. Meie mure on siiski see, et kui me seda haridust noortele tasuta ei paku, siis me kihistame Eesti ühiskonda veel rohkem. See tähendab seda, et andekad, kes saaksid haridust, lähevad lihtsalt odavamale tööle või kuskile mujale õppima. Sellist tasulise õppe mudelit, mis Eesti ühiskonda tõesti edasi viiks, ma praegusel hetkel ei näe. On olemas mudeleid nagu Inglismaal, kus alguses on õpe tasuta ja kui sa siis piisavalt teenid, hakkad seda tagasi maksma. Ka see ei pruugi riigile pikas perspektiivis säästvam olla.

Kui suur mure on jätkuvalt see, et ei ole õppejõududele võimalik maksta sellist palka, mis neid ülikoolis hoiaks? Milline on noore õppejõu keskmine palk Tallinna Ülikoolis?

Noore õppejõu keskmine palk Tallinna Ülikoolis, kui me võtame näiteks nooremteadurid, on 2200 eurot. See on valdkonniti väga erinev. Meie konkurentsivõime on erinev ja eriti nendes valdkondades, kus väljaspool akadeemiat on palgatase väga kõrge, on see väga keeruline. Akadeemiliste töötajate põhiline probleem ei ole mitte ainult palk, vaid ka süsteem, kuidas nad saavad edasi areneda. Seal tuleb teinekord tupik ette.