Riigikogu spiiker ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas ütles raadio Kuku saates "Kahe vahel", et praegu kehtiva maksubaasiga ei suuda Eesti heaoluriigina jätkata ning vaja oleks uusi makse, pakkudes ühe lahendusena välja hoolduskindlustusmaksu.

Endine peaminister on aga teinud vaid pool rehkendusest. Heaoluriigina jätkamist tervishoiuvaldkonnas ei aita tagada mitte täiendav maks, vaid hoopis erinevad maksuvabastused ning loovad alternatiivid olemasolevatele riiklikele lahendustele, mida riik peaks vaatama kui investeeringuid kogukonna arenguküpsusse, mitte kulutusi.

Hoolekandega seotud probleemid on kahtlemata relevantsed ning vajavad lahendamist, aga on samas vaid üks väike osa tervishoiusektori muredest. Nii on pakutud hoolduskindlustusmaks vaid ajutine plaaster suurt operatsiooni vajaval haaval. Väikest leevendust võiks pakkuda üldine parem rahastus ja universaalne vanaduskindlustus.

Jätkuvalt laienevat verejooksu aitaks aga peatada üleüldine reform riikliku ravikindlustuskaitse valdkonnas.

Et 20 aastat tagasi loodud haigekassa rahastusmudel pole jätkusuutlik, ei ole uudis ega hiljutisest Covid-19 pandeemiast põhjustatud probleem. Juba 2010. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt avaldatud ülevaates juhitakse tähelepanu, et Eesti ravikindlustussüsteemi rahastamispoliitika ei ole jätkusuutlik ning tulubaasi tuleb laiendada. Arenguseire keskuse hiljutine analüüs on leidnud, et sarnase rahastusmudeliga jätkates on 15 aasta pärast haigekassa eelarveline puudujääk 900 miljonit eurot.

Aga ka see suure hinnasildiga süsteem ei too soovitud lahendusi - Eesti on Euroopa Liidu (EL) üks suurema ravikindlustamata isikute osakaaluga riike - kindlustamata on kuus protsenti inimesi, lisaks on Eesti ravimite kättesaadavuselt Euroopas viimaste hulgas ning katmata ravivajadus juba aastaid Euroopa suurim. Näiteks 2018. aasta seisuga olid Eesti inimestele kättesaadavad 23 protsenti ravimitest, millel oli Euroopa Liidus müügiluba. Selgelt on kaheldav ka süsteemi tõeline solidaarsus - näiteks rahastab riik vaid ühe protsendi haruldaste haigustega patsientide ravist, ülejäänud 99 protsenti on oma murega jäetud üksi.

Lisaks ähvardab lähiajal uppi lennata perearstisüsteem, kasvamist jätkavad ravijärjekorrad ning eelmisel kevadel mängu sisenenud Covid-19 vaid kiirendab olukorra eskaleerumist, vähendades piirangute näol maksulaekumisi ning suurendades samas märkimisväärselt survet ja kulutusi tervishoiusektoris.

Riikliku ravikindlustuskaitse rahastamismudel on kompleksne, kui mitte riukalik probleem. Sõltudes suures osas rahalisi sissemakseid tegevate maksumaksjate arvust ja nende sissetulekute tasemest läbi sotsiaalmaksu, mängib suurt rolli tõsiasi, et praeguseks on üle poolte ravikindlustatud isikutest need, kes sotsiaalmaksu ei maksa - pensionärid ja lapsed. Kaikaid loobib kodaratesse ka tõsiasi, et üha sagedamini kasutatakse paindlikke töövorme ning Covid-19 kriisi tõttu langues üldine tööhõive. Nii väheneb veelgi nende inimeste osakaal, kes ravikindlustusse panustavad.

Patsientide omaosalus ravikulude katmises on viimastel aastatel kasvanud, olles tänaseks jõudnud maksimaalse 25 protsendini, 10 aastat tagasi oli omaosalus veel napilt alla veerandi. Olemasoleva süsteemi jätkumine on oluline aitamaks tagada kõige haavatamate gruppide - vaeste ja eakate, ligipääsu vajatud ravile.

Määrava tähtsusega on seejuures aga erakapitali kaasamine, mis võimaldab vähendada survet riiklikule süsteemile ning kaasata täiendavaid rahalisi ressursse - seda kõike just läbi erinevate maksuvabastuste ja loovate alternatiivide.

Esimene variant täiendava kapitali kaasamiseks on tööandjad. Praegune süsteem pakub igas kvartalis 100 euro ulatuses maksuvabastust tööandja kulutustele spordi, taastusravi, psühholoogi või tervisekindlustusele, aga ei kata ravimeid, meditsiiniseadmeid või tervishoiuteenuseid.

Suurendades maksuvabastust ning laiendades seda üleüldiselt tervishoiuga seotud toodetele ja teenustele oleks süsteemi võimalik kaasata täiendavat kapitali ning vähendada samas koormust riiklikule meditsiinisüsteemile, kuivõrd tööandjate kaudu tervisekindlustuse saanud töötajad pöörduksid eeskätt erakliinikute vastuvõtule. Tööandjate huvi sellise lahenduse vastu kinnitab Tööandjate Keskliidu analüütik-nõunik Raul Aron, kes lisab, et ,,... varakult avastatud, ravitud ja kiiresti taastunud töötaja hoiab solidaarse tervisekassa vahendeid kokku, kuna väiksemaid terviserikkeid on odavam kõrvaldada kui hilisemaid kroonilisi seisundeid ravida. Väheoluline pole siinjuures fakt, et hõives olev töötaja on ka maksumaksja, ning seda solidaarsesse tervisekassasse.''

Teine oluline maksuvabastus ja alternatiiv, mida tuleks näha investeeringu, mitte kulutusena, on ravimite vabastus üheksaprotsendilisest käibemaksust, mida võiks pakkuda heategevuslikele fondidele, kes annetuste abil on asunud rahastama nende inimeste ravi, kellele riik on selja pööranud. Hetkel valitseb aga olukord, kus fondid (näitekjs Kingitud Elu) tegelevad igapäevaselt riikliku süsteemi puudujääkide likvideerimisega, aga peavad seejuures riigile veel peale maksma.

Maksuvabastus võimaldaks fondidel annetajate rahaga aidata rohkem abivajajaid ning oleks õiglasem riskide jagamise seisukohast.

Mis fondide, aga ka üleüldise ravikindlustuse jätkusuutlikkuse seisukohast veel olulisem, on loovate alternatiivsete lahenduste õiguslik pool. Näiteks ei võimalda kehtiv ravikindlustuse seadus vajaliku ravimi või teenuse eest tasuda kahe osapoole (näiteks haigekassa ja fond, aga ka haigekassa ja eraisik) koostöös. Kui koostöö oleks seadusega lubatud, saaks olemasolevate ressurssidega aidata rohkem abivajajaid.

Kolmas võimalus täiendavate ressursside suunamiseks tervishoidu on kolmanda pensionisamba reform, tehes sellest nii-öelda tervisesamba, millesse makstud raha oleks võimalik suunata soodustingimustel tervisega seotud teenuste, näiteks hooldekodu või vajalike ravimite finantseerimiseks. Seejuures võiks riik pakkuda tervisesamba kasutajatele endapoolset lisaväärtust - lubada kogutud raha kasutada tulumaksuvabalt.

Kui teise samba reformi läbivaks teesiks oli inimeste oskus oma raha ise paremini planeerida, peaksid kõik mõistma, et vanadusest pääsu pole ning selleks valmistumist tuleb alustada täna. Tervisesambasse võiksid panustada vabatahtlikkuse aluse ka tööandjad - möödunud aastal tegi 304 Eesti ettevõtet sissemakseid oma töötajate III samba fondidesse: kokku 3753 töötaja eest, kogusummas 4,4 miljonit eurot. Aasta varasemaga on vabatahtlikku tööandjapensionit maksvate tööandjate arv suurenenud pea 60 protsenti. Kokku tehti 2020. aastal III sambasse sissemakseid 45,4 miljoni euro eest, mis võiks kõik olla tulevikus suunatud soodustingimustel tervishoiusektorisse.

Võttes arvesse, kuhu on erinevate tegurite koostööl eskaleerunud Eesti ravikindlustussüsteemi rahaline jätkusuutlikkus, on õige aeg anda süsteemile uus hingamine ning näha maksuvabastusi ja loovaid alternatiive kui investeeringuid, mitte kulutusi, just nüüd. Avalike ressursside abil ei ole süsteemil võimalik samas mahus jätkata ja tegutsemine on ajakriitiline, kuivõrd Covid-19 pandeemia on kriisi veelgi võimendanud ning täiendavad kulutused tervishoiuvaldkonnas on vältimatud.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.