Hallil Nõukogude ajal sai enamik inimesi ühesuurust pensioni. Seda sai nii lihttööd teinud inimene kui ka suur ülemus. Värskelt vabaks saanud Eestis pidi raskete finantsolude tõttu alguses maksma ka kõigile sarnast väikest elatusraha.

Inimesed seda õiglaseks ei pidanud ja tahtsid hoopis pensione nagu läänes. Seetõttu otsustati 1990. aastatel, et meie pensionid hakkavad sõltuma inimeste panusest: see, kes maksab rohkem makse, peab saama ka suuremat pensioni ja vastupidi. Samuti oli näha, et lapsi sünnib järjest vähem, mis tähendab, et tulevikus ei ole meil piisavalt maksumaksjaid ja seetõttu otsustati, et osa pensionirahast tuleb ette koguda ning 1998. aastal loodi vabatahtlik kolmas sammas ja 2002. aastal kohustuslik teine sammas.

Kõik pensionisambad sõltuvad viimased 20 aastat suurel määral inimeste sissemaksetest. Enne 1999. aastat ei olnud meil isikustatud sotsiaalmaksu, mistõttu riik ei teadnud, kes kui suurt palka oli enne seda saanud, ja 1999. aastale eelneva perioodi eest anti kõigile töötajatele esimese samba pensioniõigusi nii, nagu nad oleksid töötanud kõik keskmise palgaga. Seetõttu on praeguste pensionäride pensionid sarnase suurusega, enamik neist on töötanud suure osa oma tööelust enne 1999. aastat ja enamikul ei ole teist ega kolmandat sammast.

Iga järgneva kümnendiga aga olukord muutub. Kui praegu saame piltlikult öeldes jagada tordi pensionäride vahel enam-vähem võrdselt, siis edaspidi peab sellest samast tordist saama lõigata suurepalgalisele inimesele suurema tüki ja teistele jäävad siis muidugi väiksemad. Oleks meil tegu hiigeltordiga, ei olekski muret, aga tort on paraku väiksepoolne, pigem koogike. Olgu öeldud, et praegustest pensionitest väiksemaid pensione on kogumas lausa 60 protsenti kindlustatutest.

Kuna lapsi on viimastel aastakümnetel sündinud vähe, on meil järgmistel aastakümnetel maksumaksjaid järjest kasinamalt, pensionäre aga rohkem. See tähendab, et lisaks ebavõrdsusele on meil raskusi esimese samba rahastamisega. Selle murega tegelemiseks loodud kohustuslik kogumispension ehk teine sammas on aga alates 2020. aastast vabatahtlik.

Tööandjapension tooks pensionisüsteemi raha juurde

Õnneks on suurem osa teise sambaga liitunutest sinna ka pärast selle vabatahtlikuks muutmist alles jäänud, aga kolmandik on lahkunud. Meil on seega nüüd kaks vabatahtlikku kogumispensionit. Hoiame pöialt, et teine sammas ei muutuks nii marginaalseks, nagu seda on kolmas sammas.

Kolmandas sambas kogub omale täiendavat pensioni vaid 20 protsenti töötajatest ja keskmiselt panustatakse kolm protsenti palgast, mis tähendab, et tulevikus saadakse kolmandast sambast pensionilisa keskmiselt vaid loetud protsendid palgast.

Kui inimesed koguksid kolmandasse sambasse nii, nagu riik seda maksusoodustusega püüab nügida: 15 protsenti palgast 40 aastat, oleks enamiku pensionipõlv hästi kindlustatud. Kuna inimesed ise seda 15 protsenti praegu vabatahtlikult ei kogu, tegime pensionianalüüsis ettepaneku luua tööandjapension, et tööandjad siis inimestel seda teha aitaks.

Selleks, et tööandjaid oma töötajatele pensioni koguma meelitada, tuleb teha maksusoodustusi ja veel kindlam oleks tööandjapension teha sellisena, et kõik tööandjad hakkavad vaikimisi ehk automaatselt töötajatele pensioni koguma ja selleks, et seda mitte teha, peaks nad aktiivselt vastava sammu astuma ning tööandjapensioni kogumise lõpetama.

Kogumispensioni seisu vaata siis, kui taksojuhid investeerimisnõu hakkavad andma

Mõni lugeja võib nüüd selle peale mõelda, et kogumispension on ju üks kahtlane asi, sest viimase poole aastaga on minu pensionivara selles langenud. Aga nii see käibki, et majanduslanguse tingimustes on fondide vara languses ja majanduse õitsengu ajal taas tõusus.

Oma pensionivara seisu on kõige õigem vaadata siis, kui taksojuhid hakkavad investeerimisnõu andma. Ja isegi kui pensionifondid ei anna nii suurt tootlust, nagu me loodame, siis oleme ausad, pikaks ja külmaks talveks sahvrisse kogutud viljakott, millest rotid on natukene ära viinud, on parem, kui see, et meil ei ole sahvrisse mitte midagi kogutud ja peame lootma vaid naaberkülas elavatele lastele, et ehk on nemad nii palju kõrvale pannud, et suudavad ära toita nii oma lapsed kui ka meid.

Riik peaks pakkuma inimesele otsuste langetamiseks tuge

Kokkuvõtteks teeme me pensionianalüüsiga soovituse muuta esimene sammas solidaarsemaks, et see tagaks kõikidele inimestele vanaduspõlveks piisava baassissetuleku ja parema tuleviku nimel soovitame luua tööandjapensioni ehk rohkem vara tulevikuks ette koguda.

Kuna teise samba vabatahtlikuks muutmisega on inimeste vastutus oma pensioni sissetuleku eest läinud suuremaks, aga pensionisüsteem ja investeerimine on keeruline, tuleb inimestele pakkuda selle kõigega hakkamasaamiseks tuge. Seda püüab praegu teha sotsiaalkindlustusamet, kus on tööl kolm pensioninõustajat, kes annavad lihtsat ja objektiivset nõu oma tuleviku kindlustamiseks.