President Ilves Võidupühal: rohkem mõtlemist, palun

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Toomas Hendrik Ilves Enn Soosaare pingi avamisel Kirjandustänava festivalil. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Laiemalt võiks öelda, et küberrünnakute ja desinformatsiooniga on kineetiline sõda, meie traditsiooniline hirm, muutunud vähemalt Euroopas vähem tõenäoliseks, kirjutab Eesti president aastatel 2006-2016 Toomas Hendrik Ilves. Järjest olulisemad on katsed muuta meie poliitikat teiste vahenditega – häkkimise, taristu halvamise ja valede levitamisega.

Vabariigi Presidendina otsustasin kümneaastase ametiaja alguses, et 23. juuni ehk Võidupüha kõnes räägin julgeolekust ja riigikaitsest. Need on läbi 20. sajandi olnud meie rahva kõige painavamad küsimused. 

Läbi ajaloo on ohud maailmale ja Eestile olnud vähemalt 2007. aastani alati kineetilised: mõõgad, kuulid, mürsud, kahurid, pommid, tankid, suurtükid. Jõud, kui me mäletame Newton teist seadust, on mass korrutatud kiirendusega. Asjad lendavad, purustavad ja hävitavad, raskemad asjad lendavad ja purustavad rohkem. Nii on olnud alates hetkest, mil nagu Stanley Kubricki filmis "2001: Kosmoseodüsseia" avastas eelinimene, et kasutades relva või tapariista – nõnda ütlesime enne Johannes Aaviku leitud paremat sõna – võib hõlpsamini hävitada oma liigikaaslast. 

Kogu arusaam julgeolekust muutus aastal 2007, kui Venemaalt lähtunud küberrünnakud seiskasid Eesti. Maailm polnud sellist asja varem näinud: kasutamata kineetilist jõudu, pani üks riik teise riigi kinni, tegi ta abituks. Saksa sõjateoreetiku Carl von Clausewitzi sõnade järgi käies, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, oli see esimene kübersõda.

Maailma meid alguses ei uskunud. NATO ei võtnud küberrünnakuid tõsiselt. Mis sõda? Ennekuulmatu, ilmselt russofoobsete ida-eurooplaste väljamõeldis. Üheksa aastat hiljem otsustas NATO 2016. aasta tippkohtumisel, et küber saab lisaks maale, merele ja õhule neljandaks sõja domeeniks. Esimest korda pärast asutamist 1949. aastal otsustas NATO, et sõdu peetakse nüüd ka muul viisil kui ainult kineetiliselt. 

Tänapäeval algab iga vähegi pikem ja sügavam artikkel või raamat kübersõjast ja selle algusest rünnakutega, mis 2007. aastal pandi toime Eesti vastu.

Mõiste laieneb

Kuid mitte-kineetiline sõjapidamine ei jäänud vaid küberrünnakute tasemele. Meeletu kiirusega arenenud internetiseerimine tõi 2000-ndate aastate alguses sotsiaalmeedia, mille esimeseks lipulaevaks sai Facebook. See kõik hoogustus veelgi, kui sotsiaalmeedia kolis äppidega nutifoni, mis tegi interneti ja sotsiaalmeedia kättesaadavaks kogu maailmale. Tänapäeval on ainuüksi Facebookil pea kolm miljardit kasutajat, lisaks sellele ka hiinlaste Weichat ja venelaste vKontakte.

Võttis vaid paar aastat, kuni sotsiaalmeedia puhus nn Araabia kevade tuuli, kui ülestõusud autoritaarsete režiimide vastu Tuneesias, Liibüas, Egiptuses, Süürias ja Jeemenis algasid sõnumite ja videoklippidega Facebookis ja Twitteris. Paljud arvasid, et see on demokraatia võit. Et kodanikuühiskond, olles ilma ressurssideta, saab kukutada diktatuure, kasutades vaid mobiiltelefone ja arvuteid.

Paraku vaatasid autoritaarsed valitsused seda fenomeni hoopis teisiti: kui ilma ressurssideta ja riikliku juhtimiseta saab rakendada sotsiaalmeediat, et muuta oluliselt riikide poliitikat ja poliitilist orientatsiooni, siis kujutagem ette, mida võib saavutada, kui panna autoritaarse riigi ressurss tekitama poliitilisi muudatusi, suunates selleks sotsiaalmeedia kauduvalesid, libauudiseid, desinformatsiooni. 

Mäletate von Clausewitzi? Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega.

Selline strateegia ilmnes esmakordselt seitse aastat tagasi Vene-Ukraina sõja ajal, mil Venemaalt suunatud desinfo jõudis seni nähtamatu ulatuseni. Nad kasutasid lihtsat, aga jõhkrat meetodit – eriti pärast tsiviillennuki MH17 alla tulistamist Venemaa raketikompleksiga – Valeta! Valeta! Valeta! See tähendas, et laiali tuli paisata nii palju versioone kui võimalik, kuni keegi enam ei tea, mida uskuda.

Donald Trumpi nõunik Steve Bannon soovitas sama taktikat: uputa territoorium pasaga üle ("flood the zone with shit"). Selline oli tema nõuanne oma ülemusele.

Massilist valetamist, mida levitati sotsiaalmeedia kaudu, kasutas edukalt Venemaa Lääne poliitika mõjutamiseks Hollandis EL-Ukraina assotsiatsioonilepingu referendumi puhul 2015. Pärast seda Brexiti referendumil, USA 2016. aasta presidendivalimistel ja ebaõnnestunult, aga ometi suure mõjuga Prantsusmaa presidendivalimistel.

Nüüdseks on desinformatsioon nii Venemaalt kui ka igas riigis seestpool muutunud igapäevaseks tavaks. 

Aga mis on sellel pistmist julgeoleku ja riigikaitsega? 

Kõik.

Enam pole Venemaal ega teistel NATO vaenlastel vaja muretseda ainult 5. artikli pärast. Ei ole vaja vallutada riiki, kui saad panna sinna valitsuse, kes vetostaks 5. artikli rakendamise või astuks NATO-st välja, nagu lubas 2017. aastal Prantsusmaa presidendivalimistel teisele kohale tulnud Marine Le Pen.

Laiapindne kaitse

Laiemalt võiks öelda, et küberrünnakute ja desinformatsiooniga on kineetiline sõda, meie traditsiooniline hirm, muutunud vähemalt Euroopas vähem tõenäoliseks, kui katsed muuta meie poliitikat teiste vahenditega – häkkimise, taristu halvamise ja valede levitamisega. 

Eesti on seda piisavalt kogenud, nii otseselt kui ka kaudselt, Venemaalt või isegi USA-st, siin tuleb meelde Steve Bannoni kunagisest väljaandest "Breitbart" lugude taasavaldamine kahes meie enda väljaandes. Aga seda on tehtud ka iseseisvalt, meenub, kuidas üks eelmise valitsuse juhtiv minister teatas, et Covid on lihtsalt gripp, mille ravimiseks piisab hanerasvast, sinepiplaastrist ja soojadest sokkidest.

Ohud meie iseseisvusele on nüüd kordades mitmekesisemad kui 102 aastat tagasi, mil eestlased purustasid Landeswehri, mida me täna tähistame. 

Seda imelikum on lugeda, et Eesti valitsus ei mõista uusi ohte. Tõsi, meil on NATO küberkaitsekeskus Tallinnas. Aga desinformatsiooni oht ei näi meid segavat. Praegu näib nii, et valitsuse kärpekava ei võimalda enam Eestil saata oma esindaja teise uute ohtudega tegelevasse NATO keskusesse, NATO Stratkom oivakeskusesse Riias, mis loodi spetsiaalselt desinformatsiooni vastu võitlemiseks. Uue ajastu julgeoleku eest võitlemiseks. NATO strateegilise kommunikatsiooni keskuses on asejuhi koht määratud Eestile. Ja nüüd jäetakse see kärbete tõttu täitmata. Lugesin, et küsimus on 125 000 euros aastas. Tegelikult on küsimus mõistmises, õigemini mittemõistmises, mis on oluline ja vajalik. Eestile ja liitlastele.

Ma olen kurb, nõutu ja nördinud.

Kas 2+ protsenti SKT-st, mida Eesti pühendab riigikaitsele, täites oma kohustusi iseseisva kaitsevõime ja NATO liitlaste ees, on pelgalt number või mõtleme ka, kuidas seda meie ühist raha kasutame? 

Enam kui kümme aastat tagasi võttis Eesti vastu laiapindse riigikaitse strateegia, mis näeb, et ohud meie iseseisvusele on oluliselt mitmekesisemad kui need, mille vastu võideldakse vaid tankide ja püssidega. See oli ja on jätkuvalt erakordselt kaasaegne kontseptsioon riigikaitsest. Ent laiapindne kaitse on vaid fiktsioon, kui Eesti julgeolekusse suhtutakse kitsarinnaliselt ja lühinägelikult.

Rohkem mõtlemist, palun.

Ilusat Võidupüha ja Jaani.

Elagu Eesti. Elagu targalt kaitstud Eesti.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: