SARS-CoV-2 vastased vaktsiinid loodi ennekõike eesmärgiga vältida rasket haigust ja tõsiseid COVID-19 kõrvalnähte. Esimesed vaktsiinid osutusid aga tõhusamaks kui keegi loota julges – efektiivsus oli >90 protsenti ja nad olid hästi talutavad. Hilisemad uuringud on näidanud, et vaktsiinid, lisaks sellele, et nad väldivad rasket haigust, on võimelised vähendama ka kergemat haigust ja asümptoomset kandlust. Tänu sellele, et vaktsineeritul on viiruse koormus on madalam, väheneb ka viiruse edasi kandumise risk.

Vaktsiinid on osutunud tõhusaks ka kõigi uute viiruse variantide korral – vaktsineeritud satuvad haiglasse 90 protsendi ja neil tekivad COVID-19 sümptoomid 85 protsendi võrra vähem kui mittevaktsineeritutel.

Vaktsiinide tulemlikkust raske haiguse vältimisel näitab hästi Ühendkuningriigi praegune olukord – vaatamata sellele, et nakatunute arv on tõusnud (peamiselt nooremates vanusegruppides) 2020. aasta novembri tasemele, on hospitaliseerimise näitajad umbes kümme korda madalamad kui novembris 2020, olles enam-vähem samades piirides nagu Eestis. Samuti on suremus COVID-19 tagajärjel väga madal. Samas on ka Inglise ühiskond suhteliselt avatud.

Igal ravimil, millel on mõju, on ka kõrvalmõju. Tõsised koroonaviirusvaktsiinide kõrvalnähud on üliharvad ja esinevad sagedusega kaks kuni kümme juhtu 100 000 vaktsineeritu kohta. Õigeaegse diagnoosi korral on kõrvalnähud enamasti ravitavad. Lisaks anafülaktilisele reaktsioonile võib adenoviirusvektori vaktsiinide korral esineda trombide ja trombotsütopeeniaga kulgev sündroom TTS ning mRNA vaktsiinidega võib kaasneda müo- ja perikardiit. Mõlemad sündroomid on sagedasemad noortel, esimene naistel ja teine meestel, kuid samas on üliharvad vanemas eas. Müo- ja perikardiiti on kirjeldatud ennekõike poistel sagedusega kuus kuni seitse 100 000 vaktsineeritu kohta ja peamiselt teise doosi järgselt.

Antikehade kõrgem tase lastel võrreldes täiskasvanutega ja müo- ja perikardiitide oht pärast teist vaktsiinidoosi on ka põhjus, miks Iisraeli teadlased planeerivad testida lastel ühedoosilist mRNA vaktsiinikuuri.

Vaktsiinide esmane eesmärk on vältida rasket haigust ja lõppeesmärk on tekitada karjaimmuunsus. Viimane võib tekkida kas haiguse läbipõdemisel või siis on saavutatav vaktsiinidega. Kui esialgu polnud kindel, kui kaua immuunsus püsib, siis praeguseks on uuringud näidanud, et vaktsiinide poolt tekitatud immuunsus püsib vähemalt kaheksa-üheksa kuud, aga väga suure tõenäosusega kauemgi.

Vaktsiinid pole perfektsed ja ka vaktsineeritud võivad nakatuda. Siiski nakatub vaid 0,1 protsenti kahe doosiga vaktsineeritutest ning nende haiguse kulg on reeglina kerge. Probleeme võib tekkida kas väga eakatel või immuunsüsteemi häirega inimestel, kellel ei pruugi olla piisavalt antikehi ja kes seetõttu ennekõike tõhustusdoose vajada võivad.

Miks on vaktsineerimisel prioriteedid?

Prioriteedid püstitati seepärast, et kogu maailmas on vaktsiinidest suur puudus ja seetõttu võivad enamus maailma inimestest vaktsiinidest vaid unistada. Kuna vaktsiinid on väga head raske haiguse ja tõsiste tagajärgede vältimisel, kuid samas ei enneta 100-protsendiliselt kerget või asümptoomset haigetumist, siis on loogiline, et need on ennekõike suunatud just eakamatele ja riskigruppi kuuluvatele inimestele. Isegi kui viirus ringleb, aga rasket haigust ja meditsiinisüsteemi ülekoormust ei põhjusta, siis sellises olukorras saame edasi elada. Lisaks, nagu ülal öeldud, on vaktsiinide kõrvalmõjud vanematel inimestel väiksemad kui noorematel.

Enamus riike on seadnud eesmärgiks saada suve lõpuks vaktsineeritud vähemalt 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Euroopa Liidu keskmine on praegu 39,7 protsenti täielikult vaktsineeritut; 61,2 protsenti on esimese doosiga vaktsineeritud. Eesti vastavad näitajad on 42 protsenti ja 51,7 protsenti, sealjuures vanuses 70+ on vaktsineeritud täielikult 65 protsenti ja osaliselt 67,6 protsenti inimest. Ainuke Euroopa riik, kes on täiskasvanute vaktsineerimises 70 protsendi piiri saavutanud, on Malta; mitmed riigid on sellele väga lähedal. Paljudes riikides on eakatest (vanuses 70+) vaktsineeritud >90 protsenti.

Lisaks vaktsineerimisele tekivad antikehad ka COVID-19 läbi põdemise järgselt. Viimase seireuuringu alusel on Eestis ligikaudu 70 protsenti täiskasvanutest antikehadega, kellest 25 protsenti olid antikehad saanud haiguse põdemise ja ülejäänud kas siis ühe või kahe vaktsiinidoosi järgselt. Kuna vaktsiin ei väldi täielikult nakatumisi, eriti kergemaid, siis ei pruugi 70-protsendiline antikehade tase veel piisav olla. Pigem võiks see küündida 80-85 protsendini.

Eesti pole olnud parim riik prioriteetide seadmisel ja ilmselt polegi see väikeriigis, kus kõik teavad, kuidas vaktsineerimist korraldada, kerge. Ka praegu peaksime oma fookuse ennekõike pöörama täiskasvanute ja riskigruppide vaktsineerimisele. Kolmandat lainet täielikult vältida ei saa, küll aga saame tänu vaktsineerimisele seda oluliselt kergendada nagu on juhtunud Inglismaal.

Lapsed pole koroonaviiruse vaktsineerimisel paljudes riikides prioriteetsed

Lapsed ei põe reeglina rasket COVID-19 haigust, seega on individuaalne kasu vaktsiinidest suhteliselt väike. Lapseeas esineb küll raske multisüsteemne põletikureaktsioon, mis on väga harv haigus. Ameerika Ühendriikides on seda CDC andmetel esinenud 4018 juhtu ja surnud on 36 last. 60 protsenti haigetest oli vanuses 6-13 aastat. Eestis on seda haigust registreeritud 20 juhu ringis.

Laste vaktsineerimine võib olla vajalik karjaimmuunsuse tekkeks. Kui aga vaatame Iisraeli andmeid, siis näeme, et hospitaliseerimine ja suremus langesid enam kui 90 protsenti juba siis, kui suur hulk eakamaid vaktsineeritud sai. Brasiilia väikelinnas Serennas, kus vaktsineeriti peaaegu kõik linna täiskasvanud, aga mitte lapsed, langes hospitaliseerimine 86 protsenti ja suremus 95 protsenti. Seega tekkis hea kaitse SARS-CoV-2 vastu ka ilma lapsi vaktsineerimata. Šotlaste leibkondade uuring näitas, et SARS-CoV-2 ülekande oluliseks riskifaktoriks oli mitmete täiskasvanute elamine samas leibkonnas, samas kui laste olemasolu riski ei suurendanud.

Kuigi lapsed ei põe rasket haigust, on nende elu olnud häiritud ennekõike koolide sulgemise ja lõputute isolatsioonide tõttu. Uuringud on näidanud, et koolides tekivad puhangud siis, kui ühiskonnas on haigust palju ja need saavad alguse pigem täiskasvanutest kui lastest. Siiski on andmed vastukäivad. Seega aitaks koolide puhanguid vältida ning koolide tööd katkematult jätkata ennekõike õpetajate võimalikult laialdane vaktsineerimine. Kui klassis haigestub üks laps, ei pruugi veel kogu klass distantsõppele jääda, kui aga haigestub õpetaja, siis on see sageli paratamatu.

Mitmed riigid, sealhulgas Ühendkuningriik, Soome ja Skandinaaviamaad on laste vaktsineerimise edasi lükanud (välja arvatud riskigruppide lapsed), et keskenduda täiskasvanute vaktsineerimisele ja saavutada nende võimalikult kõrge vaktsineeritusega hõlmatus. Laste vaktsineerimise juurde tullakse tagasi siis, kui enamus täiskasvanuid on vaktsineeritud. Loodetakse, et see juhtub juba augustis.

Ajakirja Lancet toimetaja aga kutsus üles arutama, et kui eetiline on laste vaktsineerimine lääneriikides ajal, mil enamuses madala ja keskmise sissetulekuga riikides ei jätku vaktsiini isegi mitte riskigruppide vaktsineerimiseks. Viimasel aga on väga kurvad tagajärjed.

Vaktsiinide segamine (heteroloogne vaktsineerimine) ja tõhustusdoosid

Uued uuringud on näidanud, et edaspidi võiks olla mõtekas erineva toimemehhanismiga vaktsiine vahelduvalt kasutada. Nii annavad mRNA vaktsiinid parema antikehade vastuse, samas kui adenoviirusvektori vaktsiinid tekitavad paremat rakulist immuunsust.

Praeguseks pole veel teada, kas ja millal oleks tarvis teha korduvvaktsineerimisi. Kui aga need vajalikuks peaksid osutuma, siis võib olla mõistlik tõhustusdoosideks kasutada mõne muu toimemehhanismiga vaktsiine. Usutavasti oleme selles osas targemad septembris, kui peaks lõppema inglaste poolt läbi viidav suur tõhustusdooside uuring, kus on kasutusel mitmeid erinevaid vaktsiine ja nende segamisi.

Lõpetuseks

Kõik praegu Euroopa turul olevad vaktsiinid (AZ/Oxfordi, Pfizeri/BionTech, Moderna, J&J) on väga efektiivsed ja hästi talutavad, kuid ükski neist pole perfektne. Vaktsineerimine on ainuke ohutu meetod pandeemia lõpetamiseks, kuid see ei väldi muude meetmete kasutamist. Vaktsineerimine kaitseb raske haiguse, hospitaliseerimise ja surmade eest ja samas väldib viiruse pidurdamatut levikut ning seega ka uute viirusvariantide teket.

Vaktsineerimise tõeline kasu avaldub alles siis, kui see muutub kättesaadavaks suurele osale maailmast.

Kes veel vaktsineeritud pole, tehke kindlaks, kus on teie lähim vaktsineerimise võimalus ja minge vaktsineerima. Iga eestlane teab, et suvi on hea aeg, et valmistuda sügiseks ja talveks. Vaktsineerimine on ka valmistumine talveks. Eestis on piisavalt võimalusi vaktsineerimiseks, kuigi sageli võib vastupidine mulje jääda.