Anton Aleksejev: millist ohtu kujutab Ukraina Putinile?

Foto: Siim Lõvi /ERR

ERR-i ajakirjanik Anton Aleksejev analüüsis reedeses Vikerraadio päevakommentaaris Venemaa presidendi Vladimir Putini väidet, et venelased ja ukrainlased on sama rahvus ning leidis seal mitu kummalist momenti.

Vladimir Putin mainis juuni lõpus oma otseliini saates, et ukrainlased ja venelased on üks rahvus. President lubas lähiajal avaldada ka suure artikli, mis väljendab tema vaateid venelaste ja ukrainlaste ajaloo ning praeguse elu kohta. Mõeldud-tehtud! Sel esmaspäeval ilmus Kremli ametlikul lehel artikkel "Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest". Märkimisväärne on, et tekst ilmus kohe kahes keeles – nii vene kui ka ukraina. Kui president arvab, et vene ja ukraina rahvus on üks ja seesama, siis torkab silma, miks peab artikkel ilmuma ka ukraina keeles. Tekstis endas on kummalisi momente veelgi.

Kui Vladimir Putin õppis koolis, siis esimese Vene riigi nimi oli Kiievi Venemaa. See oli loogiline, sest kõige suurem ja võimsam linn tollastel slaavi hõimude maadel oligi Kiiev. Oma artiklis aga kasutab vene president imelikku nimetust "Muinas-Venemaa", ilmselt seepärast, et Kiievit mitte mainida. Üleüldse, Kiiev ei ole paista Putin jaoks ajaloolises mõttes tähtis olevat.

Palju tähtsam on keel, mida Vene president nimetab millegipärast muinas-vene keeleks. Selles keeles rääkisid tema arvates inimesed ja hõimud Balti merest Musta mereni. See oleks küll üllatus Novgorodi või Pihkva kaupmehe jaoks, kes peaks näiteks 11. sajandil tulema Kiievisse oma kaupa müüma. Keeled olid küll erinevad ning samamoodi nagu hõimud ja rahvad. Vladimir Putinil on õigus, kui ta kirjutab, et tollane slaavlaste riik oli üks suuremaid Euroopas, kuid millegipärast unustab, et tol ajal ei olnud üleüldse sellist linna nagu Moskva. See on ainult üks näide sellest, kuidas Vene president püüab manipuleerida ajaloolisi fakte, et saavutada talle sobivaimat doktriini.

Artikli tekst on selliseid näiteid täis. Kui vaadata läbi "Putini prillide" Ukraina ajalugu Kiievi Venemaalt 20. sajandi alguseni, tekib tunne, et ukrainlased elasid peaaegu väljaspool Moskva tsaaride valitsemisala, kuid tahtsid liituda Venemaaga. Ajalugu on tänuväärne teadus, mis lubab palju hüpoteese ja tõlgendamist. Mõned tõlgendused on ajaproovile vastu pidanud, mõned mitte. Kuid isegi vale ajalooline kontseptsioon ei pruugi mõjutada riikide ja rahvaste tänapäevast elu.

Vladimir Putin aga arvab oma artiklis teistmoodi. Kui pikk periood Oktoobrirevolutsioonini on tema jaoks lihtsalt ajalugu, siis alates bolševike võimuletulekust muutuvad venelaste ja ukrainlaste suhted kirjutises järjest emotsionaalsemaks. Putini arvates ootasid bolševikud maailmarevolutsiooni, mille tulemuseks oleks kõikide riikide piiride kaotamine. Seepärast hakkasid bolševikud Vene territooriume kinkima teistele rahvastele, sest pole vahet, kust piir kulgeb. Kuna NSVL hakkas lagunema, siis piirid, mida bolševikud rumalast peast kaardile joonistasid, muutusid järsku riigipiirideks, mida praegune Vene valitsus peaks tunnistama ja austama. Tõsi, isegi Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini ringkonnas käis palav debatt Venemaa piiri küsimuses. Jeltsin arvas, et Venemaal on niigi palju probleeme, et veel hakata esitama territoriaalseid pretensioone teistele riikidele. Teine arusaam oli aga Peterburi esimesel linnapeal ja tuntuimail Vene demokraadil Anatoli Sobtšakil. Just tema sõnu tsiteerib Vladimir Putin oma artiklis. Kõik liiduvabariigid, kui nad tahavad NSVL-ist lahkuda, peavad lahkuma selle territooriumiga, millega nad NSVL-i astusid. See on selge etteheide ja ähvardus Ukrainale, sest Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik sai mõned alad Vene Föderatsiooni arvelt. Üks oli näiteks Krimm. Nii tulebki välja, et Venemaal oligi õigus Krimm endale tagasi võtta kohe pärast NSVL-i lagunemist.

Tekib aga küsimus, et kui Lääne-Ukraina alad olid enne Teist maailmasõda Poola ja Austria koosseisus, kas siis pärast NSVL-i lagunemist tuleks need Poolale ja Austriale tagasi anda? Kusjuures Moskvas räägitakse pidevalt topeltstandarditest, mida lääs Venemaa vastu kasutab. Venemaa ilmselt selliseid trikke endale kunagi ei luba. Siis aga tekib küsimus Venemaa osas, ega Venemaa ei pea Saksamaale tagasi andma Kaliningradi ja Jaapanile Kuriili saari?

Venemaa president kirjutab aga mitte vaid territooriumitest, vaid ka inimestest. Tema loogika on lihtne: kuna venelased ja ukrainlased on üks ja seesama rahvas, on kõige parem ukrainlastel elada just Venemaa koosseisus. Seega on kaks tüüpi ukrainlasi. Head, õiged ukrainlased, kes tahavad elada koos venelastega ja kes peavad suurt Vene impeeriumi või NSVL-i parimaks kohaks, kus elada. Nemad on kindlas enamuses. On ka valed ehk halvad ukrainlased, kes tahavad oma kaasmaalasi vene vennasrahva embusest välja rebida. Neil viimastel ei tuleks küll midagi plaanist välja, sest nad on olnud Putini arvates marginaali hulgas. Neile halbadele aga tuli appi lääs.

Siiani on kõik need tülid venelaste ja ukrainlaste vahel olnud justkui peretülid. Lääne sekkumisega saab peretüli aga suure geopoliitika mõõtmed. Vene presidendi arvates tegi lääs Ukrainast n-ö "anti-Venemaa". Just seda "anti-Venemaad" peab Vladimir Putin kõige suuremaks ohuks Vene Föderatsioonile.

Kui vaadata kõike objektiivselt, siis mis ohtu võib Ukraina kujutada tuumariigile Venemaale? Vladimir Putini jaoks on see oht täiesti reaalne, sest iseseisev Ukraina, mis valib mitte vene, vaid lääne tulevikutee, lammutab kogu Putini maailmavaate vundamenti. Seepärast tundub Vladimir Putini artikkel väga siiras, sest autor räägib oma hirmudest, kompleksidest ja saavutamata ideaalidest. Kui jutt oleks mitte rahvastest ja riikidest, vaid meestest ja naistest, siis kõlaks see nagu vana mehe jutt psühholoogile, et noor ilus naine on mehe juurest ära läinud. Aga naljakat ei ole siin midagi, sest see mees on nüüd nii solvunud, et on valmis oma eksabikaasat tapma, kui ta tagasi ei tule...

Kuigi artikkel räägib vene ja ukraina rahvast, on seal ka mõned sõnad, mida mõned Eesti poliitikud võiksid samuti tähele panna. Pean silmas juba mainitud Anatoli Sobtšaki vaadet, et iga liitvabariik peaks lahkuma NSVL-ist selle territooriumiga, millega NSVL-i astus. Kõigile on teada, et Venemaa ei tunnista Balti riikide okupeerimist ja peab nende astumist Nõukogude Liitu vabatahtlikuks. Kuid isegi sel juhul on vaidlust välistav fakt, et kui Eesti Vabariik astus n-ö vabatahtlikult 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu, astus ta sinna koos Petserimaa ja Narva jõe taguste aladega.

Anatoli Sobtšaki vaade meeldib Vladimir Putinile. Kord ütles ta ise, et endised liiduvabariigid ei pea liidust välja astudes kaasa tassima "territoriaalseid kingitusi" vene rahvalt. Nüüd, kui see printsiip on presidendi poolt ametlikult kinnitatud, on ilmselt oodata, et Venemaa pakub Eestile tagasi võtta vähemalt Pihkva oblasti Petseri rajoon. Tõsi, milleks Vene Föderatsioonile Eesti rahvalt mingeid kingitusi vaja on?

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: