Finantskirjaoskus on üks olulisemaid oskusi tänapäeva kapitalistlikus maailmas. Harjumus olla säästlik või luua olemasolevate vahendite abil kasvavat rikkust, tuleb noortele juba algklassides selgeks teha. Finantskirjaoskuse põhitõed nagu säästmine või rahaga ümber käimine loob noortele käitumismustri, millele rajada enda tuleviku harjumused.

Kui noortele anda varakult olulised finantsharjumused, panna neid mõistma raha väärtust ning tekitada neile reaalsed praktilised kogemused, edendab see muster märkimisväärselt tulevikus nii Eesti majandust kui ka inimese enda rahalist heaolu.

Finantskirjaoskuse edendamine mõjutab tugevalt elu kvaliteeti ning majanduslikku turvatunnet. Äärmiselt olulisel kohal on ka finantskirjaoskuse tase, millest alustatakse.

Taseme all mõeldakse finantskirjaoskuse olemust, oskust seda kasutada, saada aru erinevatest finantsriskidest ning oma õigustest. Halva finantskirjaoskusega isikute teod, nagu investeerimine teadmata valdkonna põhitõdesid, rääkimata tehnilistest nüanssidest, võivad tekitada viimasele katastroofilise olukorra, mis võib lõppeda pankrotiga.

Me elame digiajastul, mil e-kuriteod on uus reaalsus. Kuna finantskelmused ja petturid on ainult ühe telefonikõne või e-kirja kaugusel, on eriti oluline inimeste hea finantskirjaoskus. Uudistest loeme, et inimestelt petetakse internetikeskkondades välja tuhandeid eurosid ja just teadmatus on põhjus, miks kukutakse petuskeemide ohvriks.

2021. aastal Isamaa eestvedamisel ellu viidud pensionireformiga anti õigus inimestele ise oma raha üle otsustada. Kui sellesse õigusesse suhtuda kergekäeliselt, võib hooletu raha raiskamine tulevikus tähendada isikule väiksemat pensionisummat.

Teise samba raha välja võttes peaks inimene kindlasti aru saama selle võimalikest tagajärgedest. Selleks, et otsus teisest sambast lahkuda oleks kasumlik, peab uue investeeringu tootlus ületama praeguse teise samba tootlust. See aga eeldab tugevat finantskirjaoskust. Analüüsides viimaseid rahatarkuse uuringuid (PISA uuringud neljal korral vahemikus 2010-2019) on kindel, et Eesti inimesed ei ole veel selleni jõudnud.

Teine murekoht on inimeste teadmatusest tulenev fakt, et seisev raha pangakontol kaotab inflatsiooni tõttu väärtust. Inimesed ei peaks oma elu esimesel poolel elama konservatiivse rahajuhtimise strateegiaga, vaid võtma teatud riske. Viimane muidugi eeldab, et varasemalt on suudetud endale tekitada piisav rahaline tagavara, millega alustada investeerimist. Investeerimise kuldreegel oli, on ning jääb selleks, et investeerida ei tohi raha, mida kardad kaotada.

Rahatarkuse või -teadlikkuse probleemi on korduvalt tõstatanud rahvusvahelistes finantssektorites töötavad juhtivspetsialistid. Kõikjal on ühtne arusaam - finantskirjaoskuse õpetamist tuleks alustada varajases eas. PISA testide tulemusi analüüsides võib välja lugeda, et finantskirjaoskuse arendamisega ei tegeleta meie haridussüsteemis piisavalt. See kandub edasi ka hilisematesse eluetappidesse (näiteks on leitud, et tudengitel puuduvad investeerimisalased teadmised).

See, et eestlased on uuringute järgi teiste Euroopa riikidega keskmisest paremad rahaplaneerijaid ei tohiks meid lohutada, sest tervikuna vaadatuna on veel palju arenguruumi.

Võrreldes PISA 2012 ning 2018 aasta uuringuid (Leonore Riitsalu, "Eesti õpilaste tulemused PISA 2018 finantskirjaoskuse uuringus" lk 13), oleme me teisest riikidest ca viis kuni kümme protsenti eespool paremate teoreetiliste teadmistega. Probleem tekib aga sellest, et meie noored ei kasuta oma teoreetilisi teadmisi elulistes olukordades ära (puuduvad säästmisharjumused, ei investeeri).

Seetõttu on eriline kaal ministeeriumide ja ametiasutuste koostööl. Näiteks valmis mais rahandusministeeriumi uus rahatarkuse strateegia "Kuidas muuta Eesti rahatargaks ja tegevuskava selle saavutamiseks", kuid seejuures on murettekitav, et selle koostamise ja väljundite käigus puudub koostöö haridus- ja teadusministeeriumiga, et muuta praegust haridusprogrammi.

Finantskirjaoskuse teema peab olema integreeritud Eesti haridussüsteemi juba algõppest (lasteaed ja/või algklassid) alates, et tagada järjepidev õpe ning praktiliste harjumuste kujunemine ja teadlikkus. Pelgalt valikkursuse näol pakutavast õppest ei piisa ning finantskirjaoskus õpe peaks algama juba enne keskkooli astet. Praeguse seisuga on see aga paraku suuresti valikuline ning selle kvaliteet jääb tervikuna aineõpetaja õlgadele.