Urmas Viilma: patu vastu pole vaktsiini, kirikud jäävad kõigile avatuks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Urmas Viilma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Valitsuse liikmed võivad rõhutada, et vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid kui teises lauses hakatakse rääkima juba suve lõpus või varasügisel rakenduvatest piirangutest nende jaoks, kes pole vaktsineerima läinud, tekib küsimus, mida see vabadus, olla vaktsineerimata, siis ikkagi sisuliselt tähendab, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.

Olen viimastel päevadel vestelnud mitme noore inimesega, kes on jutu vaktsineerimise teemani jõudmisel öelnud, et nad ei ole vaktsineeritud.

Põhjuseks ei ole põhimõtteline vaktsiinivastane hoiak, sest tavapärased vaktsineerimised, sealhulgas puugihaiguse või gripi vastu on neil tehtud. Neid on nende endi sõnul vaktsineerima minema takistanud ebaselgus ja skeptilisus erinevate vaktsiinide toime osas uute tüvide suhtes. Samuti on ka pelg vaktsiini kõrval- või järelmõjude saabumisele pikemas perspektiivis.

Pidurdavaid asjaolusid on olnud veel mitmeid. Need võivad tunduda ebaolulised, kuid kui soovime säilitada senist vaktsineerimistempot, mängivad need olulist rolli. Kui kevadel olid paljud noored valmis ennast vaktsineerima, öeldi neile, et nad peavad veel ootama, sest riskirühmaks on eakad ja teatud krooniliste haiguste põdejad.

Kui vanusepiir alanes ja noored oleks saanud juba ennast kirja panna, osutus see mitmel põhjusel liiga tülikaks. Küll jooksis digiregistratuur kinni, küll ei leidunud elukoha lähedal sobivaid aegu. Kaugemale, teise Eesti nurka, oldi vaktsineerima valmis sõitma heal juhul ühe korra, kuid mitte enam teist vaktsiinisüsti saama.

Siis saabus juunikuu alguses juba maskivabadus ja piirangud leevenesid. Tegelikult kadusid tunnetuslikult kõik piirangud sootuks. Noorte jaoks, kes on harjunud ühe äpivajutusega nutiekraanil oma elu korraldama, on vaktsineerimise ettevõtmine osutunud liiga tülikaks ja ühel momendil kaotanud mõtte sootuks.

Pikalt kestev ülisoe suveilm on aidanud riskide hajumisele veel omalt poolt kaasa. Uudised kolmanda viiruselaine kohale jõudmisest ja valitsuse liikmete poolähvardavad sõnumid eesootavast karmist sügisest jäävad suviste festivalide, rallide ja regattide melu varju.

Viimastel päevadel üha kõvemini kõlama hakanud sõnumid, et peagi hakatakse inimestel vahet tegema selle alusel, kas oled vaktsineeritud/haiguse läbi põdenud või mitte, lisab oma vabadust hindavatesse noortesse täiskasvanutesse omajagu protestivaimu.

Valitsuse liikmed võivad pressikonverentsil rõhutada mitu korda, et vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid kui teises lauses hakatakse rääkima juba suve lõpus või varasügisel rakenduvatest piirangutest nende kõigi jaoks, kes pole vaktsineerima läinud, tekib küsimus, mida see vabadus, olla vaktsineerimata, siis ikkagi sisuliselt tähendab.

Täiesti vastuseta on küsimus, kuidas tagada vabadused inimestele, kes tervislikel põhjustel ei ole saanud või tohtinud ennast vaktsineerida.

Tundub ka, et rõhk piirangutest ja erikohtlemisest rääkides hakkab langema meelelahutusele, sh teatrietendustele, kontsertidele, festivalidele ja muudele vaba aja veetmisega seotud tegevustele ja paikadele. See tundub loogiline, sest ükski neist tegevustest ei ole osa inimese põhivabadustest ega -vajadustest. Kuid kas see kultuurivabaduse piiramine kuulub vaba ühiskonna juurde?

Erisustest rääkides jääb ju alltekstina kõlama küüniline sõnum, et kui sa ennast ei vaktsineeri, pead loobuma kultuurist ja kõigest sellest, mis hoiab vaba sinu vaimu ning toidab su hinge. Ühiskond, mis võimaldab "kauneid kunste" nautida ainult äravalitutel ning ülejäänutele tagab ainult ürgsete põhivajaduste ja instinktide rahuldamise koduseinte vahel, ei ole see, mida 30 aasta eest endale ette kujutasime.

Kirikud on olnud valitsuse poolt seatud piirangutele allumisel seni ehk liigagi koostöövalmid ja leplikud. Uue laine tulekul ma samaväärset leplikkust omalt poolt küll lubada ei saa. Olen päris veendunud, et usuvabadust "riivati" varakevadiste piirangutega päris tuntavalt ja mindi ka üle piiri. Seepärast ei ole mina kindlasti sügisel see, kes kutsub üles oma ametikaaslasi kirikuuksel jumalateenistustele saabujatelt vaktsiinipassi küsima.

Jeesus kutsus enda juurde kõiki vaevatuid ja koormatuid. Seesuguseid leidub aga võrdselt nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimeste seas. Pealegi oli Jeesus ise see, kes kümme pidalitõbist jutule võttis sel hetkel, kui ülejäänud ühiskond nad kõrvale tõukas. Kirikusse tulijatel ei ole vahet tehtud varem ega tehta ka siis, kui vaktsiinipassist saab mujal ühiskonnas ametlik "linnaluba" ilma milleta enam muuseumisse, kinno, teatrisse, kontserdile, restorani või ööklubisse ei pääse.

Teatud piirangud ja regulatsioonid viiruse leviku takistamiseks on kirikutes viibides ilmselt ka edaspidi asjakohased ja kindlasti järgime neid sama hoolsalt kui seni. Kuid kirikud jäävad kõigile avatuks, vaatamata sellele, kas Jumala kotta siseneb vaktsineeritud või vaktsineerimata inimene. Patu vastu pole keegi vaktsineeritud ja Jumala armu vajavad kõik inimesed ühtviisi.

Ma ei õhuta kedagi vaktsineerimisest hoiduma. Vastupidi, olen ise vaktsineeritud juba varakevadest saadik ja pean isiklikult seda otsust õigeks. Vaktsineeritud on ka minu teised pereliikmed. Kuid pean tunnistama, et segadust, müra ja erineval viisil "solgutamist" on vaktsineerimisega seoses on olnud liiga palju.

Kohati tundub, et vaktsineerimistempo takistuseks on võrdselt olnud ühelt poolt üle reguleerimine ja teiselt poolt korraldamatus. Vaktsineerimise korraldamine on lainetanud ebaregulaarsemalt kui koroonaviirus ise.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: