Mari-Liis Jakobson: sumamine läbi koroonakriisi
Kuigi riikliku vaktsineerimisstrateegia dokument on ideaalist kaugel ja ei vasta ammendavalt kõigile küsimustele, on teatud hetkedel kõigi mõjude detailsest lahtikirjutamisest olulisem elluviimine, sedastab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
Eesti on üks imeline maa. Käitume nii, justkui oleks meil kõigevägevamaga leping, et eestimaalased suvel koroonasse ei jää. Umbes selline tunne valdas mind möödunud suvel, kui naasin pärast mitut kuud koroona esimese laine all ägavast USA-st Eestisse.
Peale kaht nädalat kodus karantineerumist taas ühiskonna minnes tundsin, kuidas minusse on sisse kodeerinud pea vaistlik reaktsioon hoida inimestega distantsi, vältida rahvastatud siseruume ja juba uute juhtumite sagenemise esimestel päevadel pani see mind haarama maski järele.
Põletatud maa taktikat ei kasutata
Paistab, et eelmisel aastal kokkulepe kõigevägevamaga pidas, aga tänavu? Jätsime peenes kirjas teksti selle lepingu lõpus läbi lugemata? (Raudselt pidi seal kuskil olema ju punkt ka uue delta tüve kohta!) Ja just nagu sügise esimese märgina on tagasi ka maskid, esialgu küll ühistranspordis, aga vast ei tee paha välja otsida neid ka enne poodi või suuremasse teenindusasutusse suundumist.
Mis seal salata, olen minagi jälle Eesti kommetes ära kodunenud ja täpselt ei mäletagi, kuhu oma korduvkasutatavad maskid kevadel suskasin.
Viimastel päevadel on tavakodanike mikroilma asemel aga märksa enam luubi all olnud hoopis see, mis toimub valitsuskabinetis. Möödunud nädalal raksatas välk puusse lausa kahel korral. Ühel korral oli põhjuseks keskerakondlasest kultuuriministri Anneli Oti isiklik otsus end mitte vaktsineerida, teisel riigikontrolör Janar Holmi kiri, mis juhtis tähelepanu vaktsineerimiskorralduse puudustele.
Arusaadavalt pidi sellele kuidagi reageerima ka valitsuse juhtpartner Reformierakond ning pühapäevases "Aktuaalses kaameras" nägimegi etteheidete rida prominentsetelt reformierakondlastelt Keskerakonna aadressil.
Märkimist väärib muidugi see, et avalikult võtsid sõna üksnes poliitikud, kes valitsuskabinetti ei kuulu, millest võib välja lugeda, et teatav kompromisside otsimise soov on endiselt olemas ning põletatud maa taktikat ei kasutata.
Ja ei vaibu kired ka väljaspool valitsust. Jagub nii neid, kes on kaotanud igasuguse usu valitsusinstitutsioonide kompetentsi tõhus vaktsineerimine läbi viia. Kui neidki, kes seavad küsimärgi alla, kas vaktsineerimine on ikka kõige õigem kriisihaldusstrateegia, sest see ei taga ju täielikku immuunsust.
Ka vaktsineeritud võivad endiselt delta tüvega nakatuda ja seda edasigi anda. Ja kasvavalt on tunne, et töö- ja tervishoiuminister Tanel Kiik kommunikeerib vaktsineerimisega seonduvat kaitsepositsioonist.
Megakriisid väga põhjalikku planeerimist ei soosigi
Riigikontrolöri etteheited riiklikule vaktsineerimiskavale on iseenesest üsna lihtsasti lahendatavad. Nagu ikka, peab igal strateegial olema selgelt määratletud, põhjendatud ja mõõdetav eesmärk, mille suunas liikumisest on hea regulaarselt aru anda, samuti julgustab riigikontrolör vaktsineerimist inimestele lähemale viima.
Südamerahu pakub ehk ka teadmine, et suures plaanis järgmisel päeval avalikustatud uuendatud vaktsineerimiskava need tingimused ka täidab. Tõsi, puudujääke selles strateegiadokumendis jagub endiselt ja nii jätkub ka poleemika selle ümber ajakirjanduses.
Mulle isiklikult jäi silma, et strateegia sisendandmed on pea ainult meditsiinilised, ehk kui paljud on vaktsineeritud ja millised on vaktsiinide tehnilised spetsifikatsioonid. Ja kuigi üks keskseid eesmärke on ka tõhusam vaktsineerimisalane kommunikatsioon, siis mingeid lähteandmeid kommunikatsiooni senise tõhususe kohta või selle kohta, kuidas kommunikatsiooni tõhusamaks muuta saada, ei leia.
Kui palju meil siis on neid veendunud vaktsiiniskeptikuid ja millele nende skeptitsism rajaneb? Kui palju on neid, kelle vaktsiiniskeptitsism on lihtsalt normaalne ratsionaliseeriv reaktsioon? Inimesed, kellele vaktsiin ei ole hetkel mugavalt kättesaadav, sest e-riigi teenuseid ta võimalusel ei kasuta, lähim vaktsineerimispunkt on oma tunnise autosõidu kaugusel ja sealsed vaktsineerimise ajad lihtsalt ei sobi? Samal ajal kui läbipõdemiseks saab viiruse hankida ilma igasuguse lisapingutuseta.
Muidugi, kui mõõta samade standarditega kõigi ministrite tööd, ei saaks sugugi öelda, et vaktsineerimise strateegia üldeesmärkidest kuidagi segasemalt sõnastatud oleks. Ka üldist kriisivalitsemise strateegiat kätkev valge raamat pealkirjaga "Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku tingimustes" on valdavalt üldsõnaline "arendame-parendame".
Aga kui koroonapandeemia meile muud õpetanud pole, siis ehk seda, et sedasorti megakriisid väga põhjalikku planeerimist ei soosigi. Olukord muutub iga päevaga ning pidevalt tuleb uut ja täpsemat infot juurde.
Sarnast olukorda kirjeldas riigiteadlane Charles Lindblom juba oma 1959. aasta teadusartiklis pealkirjaga "The Science of "Muddling Through"", eesti keelde võiks seda tõlkida kui "Läbisumamise teadus". See kirjeldab paratamatut olukorda, milles poliitikakujundajad keerukate probleemidega pidevalt tegelema peavad: kus puudub ideaalne lahendus, mis meeldiks ühtmoodi nii seadusandjatele, elluviijatele kui ka kõigile ühiskonnarühmadele, ja mis mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid ei omaks.
Seepärast ongi ülidetailse analüüsi asemel oluline paika saada üldine eesmärk ja leida pideva võrdluse teel meetmed, mis võrreldes teistega omavad suuremat soovitud mõju.
Algul vääris näiteks kaalumist, milline meetod võimaldab kuluefektiivsemalt nii materiaalses kui ka inimelude mõttes kriisist läbi tulla: näiteks kas lihtsalt läbipõdemine, maski kandmine ja füüsilise distantsi hoidmine, või vaktsineerimine. Kui sellest kolmikust on vastus käes, tuleb pidevat võrdlust jätkata: kuidas erinevad näiteks vaktsineerimiskeskustes, perearstipraksistes ning vaktsineerimisbussides vaktsineerimise mõjud.
Seejärel tuleb juba kogu aur konkreetsel hetkel valitud variantide taha panna: selgitada välja kriitilise tähtsusega riskid elluviimisel, leida viisid nende maandamiseks ja leida ressursid strateegia elluviimiseks.
Selles vaates on ju vaktsineerimist kavandanud meeskond päris hästi hakkama saanud. Algul oligi mõistlikum valik alustada valitute vaktsineerimist perearstikeskustes, hiljem saavutada mastaabiefekt tõmbekeskuste suurtes vaktsineerimiskeskustes ning seejärel asuda pakkuma täiendavaid võimausi vaktsineerimisbussidega kohtadel.
Mõistagi ei õnnestu kõiki plaane alati täies ulatuses ellu viia, alati jääb ka valgeid laike. Aga see, kas kõik on detailideni strateegias kirjas või mis protsendipunkti juures täpselt õnne õuele saabuma peaks, polegi tegelikult nii oluline, sest võib ajas pidevalt muutuda.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel