Viimase kahe aasta jooksul on üks kirgikütvamaid teemasid olnud vaktsineerimine. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Vaktsineerimine on siinkohal pelgalt illustratsiooniks palju ohtlikumale nähtusele, mis aastate jooksul on hiilinud üsna sügavale me ühiskonda.

Esimese hooga tahtnuks ma seda nimetada poliitiliseks korrektsuseks, mis pärsib inimest oma tõelisi (põhi)mõtteid eiravale enesetsensuurile, kuid see väljend pole täpne. Sama nähtus võib avalduda ka üldtunnustatud mõtteviisi vastu suunatult.

Ma pole kaugeltki esimene, kes sellest kirjutab, kuid nimetatud tendents vohab häirimatult edasi. See on emotsioonidest, aga mõnikord ka omakasupüüdlikest (näiteks poliitilist profiiti lõikavatest) kaalutlustest tõukuv "tõe" monopoliseerimine, mis võtab pahatihti ründava äärmusluse vormi. See on vastutustundetu prohvetlus, millel pole katet.

Siinkohal tulevadki näitlikustamiseks mängu covid (kasutan lihtsuse huvides viiruse ebatäpset rahvapärast nimetust) ja vaktsineerimine.

Ma ei kuulu vandenõuteoreetikute ridadesse, kelle arvates on pandeemia kulgemise stsenaarium kõigi oma laineharjadega kirjutatud parteide või globaalsete saatanlike organisatsioonide poolt.

Muude argumentide kõrval räägib minus selle vastu ka veendumus, et loodus – isegi kui see ilmneb näiteks laborist putku pääsenud vormis - on võimsam kui inimene ega ole seega üdini hallatav. Küll aga tunnistan, et haiguse levik või taandumine võib mõjutada nii poliitiliste kui ka ärihuvidega gruppide käekäiku ning marginaalsel tasandil üritatakse seega sobivat protsessi soodustada.

Loomulikult ei pea ma silmas, et kellegi kuri käsi külvaks viirust lausa juurde, vaid manipuleerimist avaliku arvamusega. Näiteks pole ükski tootja huvitatud lattu seisma jäävatest maskihunnikutest, seega on näokaitse kohustus väärt propageerimist. Sama kehtib ka vastassuunaliselt: eks piirangute kaotamise eestki seistakse muuhulgas ärihuvidest lähtudes.

Äsjakirjeldatut ei maksa üle dramatiseerida, sest taoline lähenemine käib majandustava juurde ja on ühiskonnas normaalne nähtus, meeldib see meile või mitte. Iseasi on aga taolise avaliku suhtluse tonaalsusega. Sellega, kas üksikisiku vabaduse ja enamuse huvide vahelisel libedal rajal trambitakse naelsaabastes üle teele ette jäänutest või mitte.

Üks masside meelsuskujunduse vahendeist on prohveteerimine, sealhulgas taunitud käitumise tõttu maailmalõpuga hirmutamine.

Kindlasti ei pea ma põhjendamatuks spekulatsiooniks Krista Fischeri prognoose, mis lähtuvad statistikast, matemaatilisest loogikast ja tõenäosuspritsiibist. Nii on teadust tehtud juba sajandeid, nii jõudis katoliku vaimulikust füüsik Lemaitre paisuva Universumi mudelini, sillutades seega teed Hubble'le ja Einsteinile.

Kuid tuleb silmas pidada, et oluliste järeldusteni jõudmisel oli võtmekohaks üldises loogilises jadas esineva hälbe tunnistamine. Just selle statistilises tõenäosuses esineva kõrvalekalde, ratsionalismis ootamatult pinnale tõusva mõistusega haaramatu kübemekese tõttu ei suudagi inimene maailma valitseda ega tõde monopoliseerida.

Vanajumal võib millal ja kus iganes vimka sisse visata. Miks ma mainisin preester-teadlast Lemaitre`i? Sest nimetatud füüsik aitab hästi mõista, et materialistlikult mõistuspärane ning irratsionaalselt ilmutuslik võivad koostoimes viia suurepäraste tulemusteni.

Meie ühiskonnas olen seevastu kogenud kummagi maailmavaate teineteisest lootusetut kaugenemist, sealjuures on mõlema puhul häälekamad just äärmuslikud värdvormid. Just see sama tendents tõuseb esile ka vaktsineerimisega seoses.

Elulisi pildikesi

Jõuangi nüüd sissejuhatuses mainitud illustratsioonini, milleks kasutan isiklikku kogemust, enda lugu.

Möödunud aasta kevadel esimeste karmide piirangute, üldise suure hirmu ja teadmatuse perioodil ootasin minagi pikisilmi vaktsiini kui päästerõngast ning vaatasin lootusrikkalt teadlaste poole.

Detsembri alguses saabus tõotatud tund. Tolleks ajaks oli koroona jõudnud mulle koju kätte. Olin haige pereliikmega – piinlik, aga aus – lausa samast kausist söömiseni lähikontaktne ega võtnud ka pärast covidi diagnoosimist koos isolatsioonis viibides erilisi turvameetmeid kasutusele.

Mitu korda antud proovid minu nakatumist ei näidanud, ehkki olin salamisi lootnud ühe valuga ise samuti haigus läbi põdeda ja immuunsus saada, sest hilissügisel polnud veel teada, millal vaktsiin tavaeestlaseni jõuab. Olin aastavahetuse paiku üsna kindel, et ehkki testimine näitas muud, olin tõve siiski asümptomaatiliselt läbi teinud.

Veebruaris, mil mul olnuks õigus eelisjärjekorras vaktsineerida, ringles liiga palju vastuolulist, üle öö muutuvat ja/või heidutavat infot. Läbimõtlematut, sahmiv-survestavat propagandat paiskus ühiskonda, tekitades vastumeelsust neiski, kes polnud põhimõttelised vaktsiinivastased.

Näiteks kutsus minus esile tõrke asjaolu, et pidin oma süstisoovist teatama napi ööpäeva jooksul, nii, et mul polnuks võimalik teha enne seda antikehade test. Tuletan siinkohal meelde, et liiga suure antikehade hulga puhul pole täiendav vaktsineerimine näidustatud. Ma ei peatu sel teemal pikemalt, sest toonasest (ja puhanguliselt siiani avalduvast) olukorrast kirjutas väga hästi perearst Triinu-Mari Ots oma tööreportaažis "Õed kui müügimehed".

Et viimase poole aasta jooksul on mul olnud kaks operatsiooni, olen perioodiliselt igatpidi analüüsitud, rohkem kui eelneva elu jooksul kokku. Tean, et kõrgendatud nakatumisriskiga ametist hoolimata pole ma covidit külge saanud, sest antikehade hulk veres on üliväike.

Küll aga on mulle tulnud suure üllatusena, et tromboosiohu näit seisab mul piltlikult öeldes punases. Seisis ka talvel, mil valitses suur segadus tromboosi ja AstraZeneca vahelises seoses ning mil minult sama vaktsiiniga süstimise osas kiiret otsust nõuti. Vere parandamine ei käi üksnes tilgutitest lahust soonde uhades või sõrmi nipsutades. See võtab aega ja nõuab tööd.

Ütlen ausalt, et praeguses seisus vaktsineerima minna ei tundu mulle mõistlik. Väidetavalt kaasneb haigestumisega suurem trombi tekkimise oht kui vaktsiiniga. Võimalik, et ma pole pädev ses osas sõna võtma, kuid kahtlen ülimalt enesekindlate kõiketeadjategi ilmeksimatuses. Liiga vähe on inimkond tuttav nii tõve kui ka rohuga.

Olen näinud õõvastavat pilti oma lähedase õlavarrest, millele on kerkinud suur punetav kupp. Aga mitte äsjase vaktsiinisüsti jälje ümber, vaid tükk maad allpool, täpselt paarikümne aasta taguse rõugearmi kohal. Võimalik, et sel on lihtne meditsiiniline seletus, kuid minus kui võhikus kerkib küsimusi nii üllatusi pakkuva inimorganismi kui ka vaktsiin pikaajalise mõju kohta.

Kahtlused ja hirm on inimlikud, vastuseid napib. Meenub ka, kuidas teave talvel pidevalt muutus ja millise süüdimatu veendumusega samad isikud ühel nädalal üht, teisel aga vastupidist kinnitasid. On mõistetav ja hea, et uusi avastusi tuleb järjest juurde, kuid eelmises lauses on minu rõhk sõnal "veendumusega".

Loomulik kadu

Inimlik on ka see, et kui mul on valida kahe halva – haiguse ja vaktsiini võimalike fataalsete kõrvalmõjude vahel –, on psühholoogiliselt raskem otsustada viimase kasuks, kui et loota oma jätkuvale õnnele. See ei pruugi olla ratsionaalne mõtteviis, aga nagu eespool mainisin – mõistusega hoomamatut intuitiivset momenti ei tasu isegi mitte suures teaduses alahinnata, tavainimese elukesest rääkimata.

Olen üsna kindel, et kui tahan samas ametis jätkata, pean ma varem või hiljem end kaitsesüstima ning ma töötan selle nimel, et oma tervis tolleks ajaks korda saada. Seni aga tuleb mul taluda hurjutamist, lamemaalaseks pidamist, kuulda väiteid, et pisike protsent, kes vaktsiini tagajärjel kannatavad, on loomulik kadu, lausa kohustuslik ohver inimkonna heaolu altarile.

Võimalik, et pean leppima karmide piirangutega, sest festivalivärava või mõne avaliku asutuse kontrolli jätaks mu vereproov või vaktsineerimisriski kinnitav arstitõend külmaks, seni kuni puudub neid aktsepteeriv ühiskondlik lepe. (Tuletan meelde, et mitte ainult covidi, vaid mistahes tõve vastu vaktsineerimise tingimuseks on süstitava terve olemine.)

Vaevalt, et mulle palju kiirtestimise võimalusigi avaneks. Viimase puhul tuleb mõelda ka pideva testimise kulukusele, tulgu see siis riigi või otsesemat teed pidi inimese enda rahakotist.

Olgu, minu olukord on ajutine, kuid mis saab neist, kelle paneb samasse situatsiooni püsiv või väga pikaajaline tervislik seisund? Oleme me üldse mõelnud, kuidas lahendada nende olukorda? Kas me puksime nad vaikimisi ühiskonna äärealadele, kus nad häbenedes proovivad jõudumööda toimida? Kas nad peavad tundma pidevat süümepiina võimalike ohuallikatena, ehkki nüüdseks on teada, et haigestuda võivad ka vaktsineeritud ning mingi (ehkki tõenäoliselt palju lühema) perioodi vältel viirust ka edasi kanda.

Kõige veenvam argument vaktsiinipooldajate poolt on mulle asjaolu, et kaitsesüstitud inimesed põevad nakatumise korral kergemalt, ega koorma meditsiinisüsteemi. Õige ja üllas. Samal ajal aga ka ohtlik mõtteviis. Kohustuslikku vaktsineerimist, millest üha enam kõneldakse, lahutab sundabordist või –steriliseerimisest vaid märkamatu vahesein, sest külmalt kalkuleerides koormavad ju lootusetult haiged või väärarenguga inimesed samuti meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi.

See on utreeritud näide, mis kuulub totalitaarsete režiimide või ulmekirjanduse valdkonda. Kuid kas oleks keegi meist kolm aastat tagasi uskunud seda, mida me praegu peame uueks normaalsuseks?

Kujutleme korraks, et mõni poliitik oleks pandeemia-eelsel helgel eluperioodil maininud kodanike kohustuslikku pookimist. Me harjume muutunud mõtteviisidega märkamatult. Mustvalge maailmataju on pime nende suhtes, kes jäävad pooltoonide alale.

Peame olema valvsad, et õilsatel eesmärkidel, näiteks säästes inimelusid, ei teeks me seda inimeseks olemise arvelt. Et me oskaks vahet teha ajalisel ja ajatul ning peaksime meeles, et tõe monopol ei kuulu inimesele.