Möödunud nädalal sai esimese kaitsedoosi taaskord Eestis alla kümne tuhande inimese. Tervise- ja tööminister Tanel Kiik ütles, et vaja oleks vähemalt 20 000 esmavaktsineerijat nädalas, et minna julgemalt sügisele vastu. Jättes kõrvale vaktsineerimise korraldusliku poolega seotud mured, siis miks ikkagi on inimeste ind raugemas?

Need, kelle soov vaktsineeritud saada oli tugev, hakkavad vaikselt otsa saama. Ja see ei tähenda, et hakkaks otsa saama inimesed, kes põhimõtteliselt on valmis ennast vaktsineerima. Otsa hakkavad lõppema need inimesed, kelle soov oli niivõrd tugev, et sellest piisas, et vaktsineerimine neile lihtsalt avada. Need inimesed olid valmis kiiresti vaktsineerimise nimel pingutama, nad otsisid välja vaktsineerimisajad, uurisid digilugu ja teadsid kuhu helistada. Ja läksid ka kohale.

Meil on tegu lihtsalt erinevate inimestega, kes registreerisid võib-olla kuu aega tagasi ja nende näol, keda me ootame registreeruma praegu.

Hoolimata põnevatest nüanssidest on vaktsineerimisotsus mõnes mõttes võrdlemisi ratsionaalne kalkulatsioon. Ühel käel on inimese ees oht, mida kujutab endast koroonasse nakatumine ja teisel käel on vaktsiin, mis peaks selle ohu maandama. Samas toob vaktsiin ise kaasa mõned ohud ja nii tekib otsuse kaalukauss. Üks või teine pool siis võidab.

Sedamööda, kuidas haigus on meie kõrvalt lahkunud, vähemalt väga paljude jaoks lahkunud, hakkab haiguse oht meil vaikselt meelest minema. Inimeste jaoks, kes olid kahevahel, on täna hakanud kaalukauss kalduma suunas, et vähemasti pole sellega kiiret.

Küsisin meie Ida-Viru korrespondendilt Rene Kundlalt, mida mõtleb sealne venekeelne inimene, kui ta teeb enda jaoks otsuse mitte vaktsineerida? Rene sõnul leiavad inimesed, et vaktsineerimine ei anna neile mitte midagi. Mitte-vaktsineerimine ei tähenda mingeid piiranguid. Välismaal nad nagunii ei käi, seetõttu ei lähe neile korda ka koroonapassi võlud. Kuidas ikkagi niisugustele inimestele läheneda?

Siin on ikka head vanad tuttavad lähenemisvõtted. Inimesel on eksiarvamus sellest kui ohtlik või ohutu see haigus talle individuaalselt on. Aga paljud uuringud muidugi näitavad, et kui me püüame inimesi niimoodi vaktsineerimise suunas müksata, siis ühel pool on inimesed, kes kaalutlevad vaktsineerimise ja haigestumise vahelisi riske. Neile peaks selgitama, et koroonaviiruse saamine on risk, mille maandamine on vaeva väärt.

Aga paljudel inimestel pole vaktsiini kui sellise vastu üldse midagi. Nende jaoks taandub asi lõpuks sellele, et kui keegi pakuks seda vaktsiini ühes mugavas turvalises kohas, siis võib-olla teevad nad selle protseduuri siiski ära. Selleks ei pea nende hoiakuid või teadmisi väga muutma. Või ei pea neid saama nii kaugele, et nad loevad läbi lehekülgede kaupa materjali. Piisab sellest, et vaktsineerimine tehakse neile veel mugavamaks.

Kui mõelda võtete peale, mida saaks tõenduspõhiselt soovitada, siis need on sageli just seotud vaktsiini saamisega seotud füüsilise, aga ka vaimse pingutuse mahavõtmisega. Eestis võib see kõlada isegi naljakalt, et keegi peab pingutama vaktsineerimise otsuse tegemisega ja kohale minemisega, sest meil on tehtud vaktsineerimine lihtsalt kättesaadavaks. Psühholoogilises mõttes on aga isegi sellised väikesed sammud pingutus. Kuskilt tuleb välja otsida vaktsineerimispaik, käia internetis või otsida telefoninumber, meeles pidada kohaloleku aeg ja nii edasi.

Kõik sellised väiksed psühholoogilised tehted on inimese jaoks mikropingutus. Mida rohkem neid mikropingutusi on, seda tõenäolisem tundub, et kui ma hommikul üles tõusen, leian muudkui järjest mingeid muid asju, mis ma teen enne ära, kui ma vaktsineerimiseni jõuan.

Seega tasub otsida loovaid uusi võimalusi, et teha vaktsiini saamine võimalikult lihtsaks ja mugavaks. Selles osas need väikesed eksperimendid, mida Eestis täna tehakse - näiteks proovitakse kaubanduskeskustes vaktsineerimist, arutatakse apteekides vaktsineerimist - on sammud õigel teel.

Seda ju näitas vist väga hästi ka vaktsineerimispunkti avamine Narvas, Fama keskuses. Seal tekkis väga elav huvi, inimestel piisas kõigest isikut tõendava dokumendi kaasavõtmisest. Ei mingit surfamist netis, aegade valimist ja meelespidamist...

Planeerimise korraldamisel on veel see pluss, et on mingi ring inimesi, kes võib-olla jõuavadki sellele otsusele päeval, kui nad esimest korda seda punkti näevad. Lisaks on mingi ring inimesi, kes esimesel päeval jalutavad mööda või kellel pole ID-kaarti kaasas, aga kes saavad julgustava kogemuse sellest, et nad näevad, kuidas see täpselt käib.

Nii et vähemalt Eesti suuremate linnade keskväljakul võiks olla punktid, kuhu on vaja lihtsalt kohale minna? Lisaks on kindlasti ju ka selliseid inimesi, kes kardavad, aga kui on julgushoog parajasti peal, siis haaravad ID-kaardi ja teevad kaitsepookimise ära?

Jah. Seda võib teha suuremates asulates, aga ka näiteks mõne suurfestivali viimane päev on hea koht ja aeg. Üks põhjus, miks inimesed vaktsineerimist täna edasi lükkavad, on see, et hästi toimiv vaktsiin võib mõneks päevaks anda kerge külmetushaiguse tunde. Aga suvi on lühike ja tegus. Inimestele tundub, et ei taha endale praegu vaktsineerimist lubada, ei taha ühte sihukest unist haigusetunde päeva. Kui vaktsineerimine oleks kättesaadav, siis inimene saab ise valida, millal ta süstib ja võtab sellele järgneva võimaliku unise päeva. See jälle võtab ühe mure vähemaks.

Hirmutamine pole tore asi, aga kas riigil võiks olla selge sõnum ka inimestele, kes ei ole ennast vaktsineeritud - et mis võib neid sügisel oodata? Mittevaktsineerituid võivad ju oodata piirangud? Vaktsineeritud pääsevad, aga kaitsepookimiseta inimesed ei pääse paikadesse, mis meil möödunud kevadel suletud oli? Kas see aitaks asjad liikuma või hirmutamine pole jätkusuutlik?

Kui kilbile tõsta hirmutamine, siis on palju tõendeid, et see ei ole hea taktika. Samas ei peaks sõltuvust inimese vaktsineerimise ja teatud võimaluste vahel kuidagi hirmsasti kartma või maha salgama.

Tegelikult on võimalik leida selliseid lahendusi, mis ei diskrimineeri kedagi, ent ometi teevad vaktsineeritud inimese elu niimoodi teenitult õige pisut mugavamaks. Heaks mudeliks ongi rahvakogunemiste jaoks välja töötatud lahendus, kus sündmusele pääseb ligi ka vaktsineerimata inimene, aga siis avanevad võib-olla täienevad osalusvõimalused neile, kes on vaktsineeritud või on valmis tegema testi. Sügise lähenedes, kui me vaatame uuesti numbritele otsa, siis mina küll julgustaks vaktsineerimise korraldajaid kaaluma ka selliseid lahendusi.

Venemaa koroona-olukord on kehv. Vene telekanalid on käivitanud jõulise vaktsineerimispropaganda. Kas ühe õnnetus on teise õnnelik juhus? Vene telekanalid jõuavad teatavasti ka nende inimesteni kelle ülesleidmise tee on Eesti riigil pikk ja käänuline...

Sellest võib ikka abi olla. Küsimus Eesti venekeelse elanikkonna inforuumist on selle pandeemia tõttu taas esile kerkinud. See on väga-väga huvitav kõrvalküsimus.

Selles, kuidas vene keelt kõnelev elanikkond suhtub kriisi ja vaktsineerimisse, on nende infodieedi mõju. Aga see mõju ei ole võib-olla päris nii lihtne kui sageli arvatakse. Vahel arvatakse, et Eestis on elanikkond, kes valimatult tarbib naaberriigi meediat ja usub kõike, mis sealt on kuulda. Asjatundjad ütlevad, et tegelikult see nii ei ole. Selliseid inimesi on väga-väga vähe, kes täiesti valimatult aktsepteeriks seda, mida Venemaa keskvalitsuse kontrolli all olevad meediakanalid edastavad. Venemaa meediakanali tarbija teab väga hästi, et selles kanalis ei ole kõik kuld, mis hiilgab.

Sama moodi ei usalda need meediatarbijad sageli seda, mis tuleb neile eestikeelsetest kanalitest. Ja niimoodi nad jäävadki vastukäivasse infovälja. Eestikeelsed meediatarbijad on samamoodi skeptilised eri kanalite suhtes, aga üldiselt on meil mingi ankur. Ikkagi suur osa Eesti rahvast vaatab ja usaldab Aktuaalset Kaamerat. See on suur ja oluline vundament.

Venekeelsed leiavad end infosõnumite tõmbetuules ja on sunnitud ise otsuseid tegema. Ja toetuma rohkem sotsiaalmeediale, kus paraku kipub segast või valeinfot rohkem levima. Aga ilmselt on tõesti loota, et selline helistiku muutus naaberriigi meedias aitab kaasa ka vaktsiini suhtumise muutusele siin. Aga see lootus ei tohiks olla siiski väga kõrge, sest naabri helistik ei ole kunagi olnud ainus asi, mis määrab Eesti venekeelse elanikkonna suhtumise vaktsiinidesse.

Te olete kindlasti jälginud ka seda, kuidas Eesti inimesed reageerisid sellele, kui meil hakkasid piirangud aprilli lõpust ära kaduma. Ma ise mäletan väga hästi päeva, kui valitsus otsustas tühistada maskikandmise kohustuse avalikes siseruumides. Otsus sündis teisipäeval ja kolmapäevast oli 95 protsendil inimestest poodides maskid läinud. Kas me oleme väga valitsuse kuulekad? Kui kästakse siis kanname, kui ei, siis ei kanna?

Ma arvan, et me oleme seadusekuulekad. Olen püüdnud natukene analüüsida olemasolevate küsitluse andmete põhjal seda, mis moodi inimeste ettevaatus- ja ohutunne on pandeemia käigus muutunud. Ja sealt leiab kaks signaali.

On olnud perioode, kus viiruse olukord juba vaikselt halveneb, aga valitsuse piirangute poliitika püsis sama paari nädala jooksul. Toona inimeste ohutaju ja ettevaatus pigem järgis valitsuse veel kehtivaid leebemaid piiranguid. See signaal domineeris ennekõike pandeemia alguses.

Loodetavasti oli sel kevadel pandeemia lõpufaas. Inimeste ettevaatus käis kevadel peaaegu perfektselt ühte jalga sellega, kuidas viiruse olukord paranes. Ja ma arvan, et sellest saab teha kaks järeldust. Inimesi loomulikult mõjutab see, mida nad oma silma ja kõrvaga maailmast tunnetavad. Aga mõjutab ka see, et millise signaali annab valitsus. Küllap on aja jooksul nende kahe signaali roll veidi nihkunud. Kui pandeemia oli meile uus ja võõras siis käisime natukene rohkem ühte jalga valitsuse järgi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid inimesed oma suhtumises nii-öelda iseseisvuma või eristuma.

Mis puudutab maske, siis tõepoolest siin on pigem järgitud seadusetähte. Maski kandmine eelmisel sügisel muudkui levis, aga tegi täiesti märgatava hüppe siis, kui maski kandmine muudeti kohustuslikuks. Kui maski kandmine kaotas oma kohustuslikkuse, siis tegi see veel kardinaalsema hüppe.

Ma arvan, et see peegeldab seda, kuidas ühiskondlikud kokkulepped Eestis täna töötavad. Võib-olla ootavad Eesti inimesed seadusesõna ja korraldusi rohkem kui mõnes teises ühiskonnas. Sellest kõigest on raske teha üldistusi, kas see on hea või halb. Sellel on kindlasti plusse, et me ühiskonnana niimoodi ummisjalu ei jookse oma käitumist muutma enne, kui on sündinud seadusesse mustvalgelt kirja pandud kokkulepe.

Ja kindlasti on positiivne uudis, et seda seadusesse kirja pandud kokkulepet ikkagi järgitakse väga hästi. Uudisruumi täitis kevadel info inimestest, kes seda kohustust mingil põhjusel eirasid või selles probleemi nägid. Tegelikult oli neid inimesi väga-väga vähe, valdav enamus inimesi pidasid sellest kokkuleppest kinni.

Nii et õppetund võimalikuks sügiseseks uueks laineks on see, et valitsus võib arvestada oma otsuste tegemisel sellega, et inimesed neid otsuseid täidavad?

Jah, aga siin on ka omad piirid, otsus peab olema mõistetav ehk peene sõnaga öeldes legitiimne. See ei ole just väga kõrge latt aga usun küll, et üks asi, mis me siin kriisis õppisime on see, et Eesti ühiskonna koostöövõime on tegelikult päris kõrge.

Suurbritannia on muutunud koroona katsepolügooniks. Britid on suures osas vaktsineeritud. Samas nakatumiste arv on taaskord päris kõrge. Aga olukord on radikaalselt teistsugune võrreldes möödunud talvega. Kuna inimesed on vaktsineeritud, siis õnneks ainult murdosa nendest satub üldse haiglasse ja viiruse fataalsete tagajärgedega puutub kokku eriti vähe inimesi. Kas me ühiskonnana peame olema valmis selleks et peame hakkama jälgima rohkem seda, kui palju inimesi satub haiglasse, mitte seda, milline on meie nakatumise tase? Sest see on tegelikult põhimõtteline muudatus - esimese ja teise laine ajal jälgisid inimesed pinevalt igapäevased nakatumisnumbreid. Kuidas sellist muutust saavutada?

Ma olen nõus, et pandeemia lahenemise järgmine etapp on see, kus me vahetame välja näitaja, millest me kõige rohkem hoolime. Eksperdid ootavad tegelikul seda pikisilmi. Olukord on olnud eriline suuresti seetõttu, et tegemist on uue tõsiste tagajärgedega viirushaigusega. Selle viirushaigusega võitlemisel oleme leppinud kokku näitaja, mille me paneme ühiskonna spidomeetrile.

Hästi palju on näidikuid, mida eksperdid jälgivad. Aga on mõned näidikud, millest tänaseks peaaegu iga eestlane aru saab ja on olnud hästi mõistlik, et selleks on nakatumisnäitaja. Aga see ei tähenda seda, et nakatumisnäitaja iga viirushaiguse juures peaks olema see kõige olulisem.

Läbi vaktsineerimise ja läbipõdemise oleme elanikkonnana kardinaalselt teises seisundis viiruse võimalikku järgmist lainet vastu võttes. Kogu selle kriisi jälgimine ja sellele reageerimine peab muutuma. Kui ei ole enam põhjust karta iga nakatumist, siis ei ole ka tingimata põhjust jälgida peamise numbrina just nakatumise numbrit.