Täna on Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäev. Kuidas te näete tänase päeva valguses Eesti ja Euroopa Liidu suhet?

Mina näen, et Eesti puhul tähendab see 30 aastast edulugu. Demokraatia ehitati üles pärast aastakümneid kestnud rõhumist. Need 30 aastat näitavad, et demokraatia üles ehitamine on raske, aga Eesti ja ka teised Balti riigid said sellega hakkama. Ja nüüd on nad eeskujuks kõigile neile, kes tahavad üles ehitada demokraatiat.

Räägime ka Afganistanist. Kas Euroopa Liit on valmis uueks põgenikelaineks?

Keegi ei ole kunagi valmis, aga me peame keskenduma sellele probleemile ja tulema välja lahendustega. Me peame pakkuma toetust nendele inimestele, kes on meie heaks töötanud ja meid aidanud. Me ei saa neile selga pöörata ja neid maha jätta. Meil on nende ees moraalne kohustus pakkuda turvalisust nendele inimestele, kes on meiega koos nende 20 aasta jooksul tööd teinud. Nende elud on ohus, nii, et me peame neid kaitsma.

Kuidas me peaksime õiged inimesed välja valima, inimesed, kes toetavad Euroopat ja demokraatiat?

Iga riik teab, kes neid abistasid ja kes abistasid meie rahvusvahelisi intsitutsioone. Me peame aktiivselt toetama ka Afganistani naaberriike, sest esmane põgenikelaine tabab just neid. Ma saame pakkuda omalt poolt ressursse, nii nagu me seda tegime Türgi piiri ääres Süüria sõja ajal.

Mida me saame ette võtta Venemaa ja Valgevenega?

Siin me räägime Euroopa ruumi piiridest. Sõnum peab olema väga selge – Eesti, Läti ja Leedu julgeolek on Euroopa prioriteet. Me peame tugevdama kontrolli oma Euroopa piiridel, sellest sõltub kõikide Euroopa Liidu kodanike turvalisus. Me näeme, et käimas on teatavat sorti hübriidsõda. Valgevene üritab migrante oma huvides instrumentaliseerida. See on häbiväärne ja me ei saa sel lasta jätkuda.

Mis te arvate, millist nõu annaks Balti riikidele Itaalia piirivalve?

Ma olin Leedus, Leedu ja Valgevene piiril, ja ma nägin, et piirivalvurite ja Frontexi ametnike vahel käib tihe koostöö. Frontex on pakkunud Leedule täiendavaid abivahendeid ja ametnikke. Aga me saaksime teha veel rohkem. Tegemist on 700 kilomeetrit pika piiriga, mille üle peab olema kontroll. Me ei saa seda piiri jätta lahtiseks kõikidele Aleksander Lukašenko tegevustele.

Mida saab Euroopa Liit teha lisaks karmidele sõnadele ja teravale hukkamõistule?

Ei mingeid sõnu, vaid ta peab tegutsema ja viimase paari nädala jooksul on ka palju tehtud. Mis puudutab Lukašenko režiimi, siis vaja on jätkata sanktsioonidega, sanktsioonid teevad haiget režiimile ja inimestele, kes sellega seotud on.

Aga Lukašenko on ikka veel võimul.

Kahjuks ei sõltu see meist. Küll aga me saame toetada demokraatlikku opositsiooni, kehtestada sanktsioone, aga meil ei ole võimu, et Lukašenkot kukutada. Lukašenko režiim on Valgevene uinutanud, ise samal ajal rahvusvahelist õigust rikkudes. Me ei ole unustanud Ryanairi lennuki kaaperdamist, see oli Euroopa lend.

Kuidas teile tundub, kas liberaalne demokraatia on Euroopa Liidus muutumas üha konservatiivsemaks?

Seoses koroonaviirusega saime me aru, et tekkinud on vastandumine. Ühel pool on demokraatlik süsteem, teisel pool aga autoritaarne süsteem. Autoritaarsed süsteemid tahavad meile näidata, et nad on efektiivsemad kui demokraatiad. Loomulikult ei saa me seda lubada. Me peame demokraatiat hoidma ja selle eest hoolitsema ja seda parendama. Demokraatia peab olema dünaamilisem ja efektiivsem ning rahuldama kodanike vajadusi. Oluline on dialoogi säilitamine Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel. Samas tuleb tunnistada, et ka Euroopa Liidus on olemas demokraatiavastased ja natsionalistlikud meeleolud, aga tihti õhutatakse neid meeleolusid autoritaarsete režiimide poolt, kelle arsenalis on ka valeuudiste levitamine ja küberrünnakute korraldamine. Me peame selle vastu välja astuma. Me ei saa lubada sellist mõjutustegevust ja demokraatliku eluviisi ründamist.