Nädala eest möödus 30 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Kuigi pidupäev sai läbi, ei välista see arutelusid ja laiemate küsimuste esitamist. Üks kõige intrigeerivam neist kõlaks järgnevalt: "Miks meil ikkagi võrreldes paljude teiste postkommunistlike riikidega nii hästi läks?"

Ja seda mitte ainult majanduslikus perspektiivis, vaid just poliitilise ülemineku, ehk demokraatia ehitamise, osas. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu endine saadik Peet Kask rõhutas hiljutisel 20. Augusti Klubi pidulikul konverentsil, et Eesti taasiseseisvumine oli ennekõike pööre demokraatiasse. Pööre, mille tulemused jäid püsima, seda erinevalt paljudest teisest postkommunistlikest saatusekaaslastest.

Teisisõnu, tuleks küsida, mida me tegime teisiti kui näiteks Ungari, Ukraina või Rumeenia, et kõik demokraatia kvaliteeti hindavad mõttekojad paigutavad Eesti jätkuvalt läänelike liberaaldemokraatiate hulka?

Hiljuti avaldasid Ungari poliitikateadlased Balint Magyar ja Balint Madlovic mahuka uurimuse postkommunistlikest režiimitüüpidest, kus toovad välja, et Eesti on koos Sloveenia ja Tšehhiga olnud ainukesed riigid, kus liberaaldemokraatia juba 1990. aastate lõpuks kinnistus ja jäigi püsima. Olla sotsialismileerist vabanenud riikide hulgas üks kolmest edukamast pole just halb tulemus.

Selleks, et Eesti edukat demokratiseerumist mõista, tuleks vaadata, milliseid vähem demokraatlikumaid alternatiive postkommunistlikus maailmas veel leidub, kuhu poole me oleks võinud kalduda. Magyari ja Madlovici  välja pakutud režiimide skaala on rikkalik. Nad eristavad näiteks konservatiivset autoritarismi (nüüdne Poola), patrimoniaalset demokraatiat (meie naaber Läti) ja patrimoniaalset autoritarismi (näiteks Ungari).

Võtame kõigepealt ühe levinuima režiimitüübi postkommunistlikus maailmas, patrimoniaalse demokraatia, mis oli tükk aega omane meie Balti naabritele, Lätile ja Leedule.

Praegu kuuluvad sellesse lahtrisse Ukraina, Moldova, Gruusia, Rumeenia ning paljud teisedki. Patrimoniaalsele demokraatiale on iseloomulikud mitmed liberaal-demokraatlikud jooned, nagu vabad valimised, meediavabadus, võimude lahusus, õigusriik ja vähemuste kaitse, kuid seda kõike varjutab üks eripärane joon: oligarhide liigne mõju. Teisisõnu, äri ja poliitika on niivõrd läbi põimunud, korruptsioon nii ulatuslik, et see ähvardab juba demokraatlike institutsioonide normaalset toimimist.

Kuidas küll õnnestus Eestil peaaegu ainukese postkommunistliku riigina oligarhide esiletõusu vältida? Vastus on meie 1990. aastate erastamisreformides, mille protsess oli läbipaistev, püüti sihilikult vältida majandusvõimu koondumist ning eelistati selgelt väliskapitali.

Miks Eesti pole seni läinud Poola teed ja liikunud konservatiivse autoritarismi suunas, kus ühel konservatiivsel parteil on parlamendis enamus ning käes hoovad, millega enda mõjule allutada nii avalik meedia kui põhiseaduslik järelevalve?

Meie peamine erinevus Poolast seisneb selles, et Eestis on jäänud püsima üsnagi killustunud mitmeparteisüsteem, mille puhul on vähetõenäoline ühe erakonna absoluutne dominant, võimalus võtta üle 50 protsendi riigikogu kohtadest. Tuleb tänada põhiseaduse loojaid, kes kehtestasid Eestis proportsionaalse valimissüsteemi, mis teeb ühel erakonnal võimumonopoli saavutamise vägagi keeruliseks.

Viimaks, miks pole Eesti astunud Viktor Orbani jälgedes ja sarnaselt Ungariga liikunud patrimoniaalse autoritarismi poole, kus liberaaldemokraatia hülgamine on käinud käsikäes majanduse ja poliitika korruptiivse põimumisega? Siin tulevad mängu mõlemad eelnimetatud põhjused: oligarhide-vaba majandusmudel ja mitmeparteisüsteemi säilimine.

Kuid on veel kolmaski faktor, mille võiks lühidalt kokku võtta märksõnaga "vene küsimus". Ungaris tuli Fidesz võimule tänu sellele, et suutis luua erinevate konservatiivselt mõtlevate ühiskonnagruppide vahel liite.

Eestis aga takistab seesuguse suure konservatiivse ühiskondliku enamuskoalitsiooni sündi vene vähemus, kelle eelistused Eesti rahvuslastega vaevalt püsivalt ühte jalga käima hakkavad. Lisaks ei pea Ungari tänu oma asukohale niivõrd muretsema Vene ohu pärast ja võib vabalt vastanduda läänele. Eesti geopoliitiline reaalsus jätab aga palju vähem valikuruumi.

Võttes lühidalt kokku selle, milles seisneb Eesti demokraatliku pöörde edukus, siis sõelale jäävad märksõnad: oligarhidevaba majandusmudel, mitmeparteisüsteem, vene vähemus ja Venemaa ähvardav lähedus. Kindlasti on mõjutegureid olnud teisigi. Küsimus on aga, kas suudame just kahe esimese faktori positiivset mõju säilitada ka järgnevatel aastakümnetel, või mängime oma tugevused eneselegi märkamatult maha?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.