Madise: kaaluka põhjenduseta piirangud on põhiseaduse vastased

Ülle Madise.
Ülle Madise. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Nii eelmine kui praegune valitsus on tunda saanud, kuidas igasugune tasakaalukas, epidemioloogiliselt põhistatud riigimehelik otsustamine ära karistatakse, ütles õiguskantsler Ülle Madise. Ta lisas, et avalik ootus mõjutab valitsuse otsuseid ja nii võivad sündida piirangud, mis nakkuse levikut tegelikult ei pärsi.

Kõrvalt vaadates on kehvad koroona- ja ka vaktsineerimisnäitajad tekitanud poliitikutes paanikat. Kevadiste süüdistuste vältimiseks kehtestatakse alates tänasest taas mitmesugused piirangud. Kas uutest nõuetest on saanud piits, millega valitsuse arvates võiks ajada rumalavõitu inimesi vaktsineerima ja ühtlasi tekitada ühiskonnas ohutunnet, et asjad on halvad?

Õiguskantsleri kirjakastist paistab stressi kasv ühiskonnas. Kardan, et ärevuse tekitamine võib elutahet ja kindlustunnet pärssima hakata ja on kokkuvõttes kahjulik. Ühed nõuavad raevukalt vaat et sundvaktsineerimist ja kõikjale maske, teised on sama raevukalt sunni vastu, ja enamik kannatab vihase vaidluse pärast. Näeme ka neid, kes tunnevad end petetuna: nad on kogu kriisiaja olnud kuulekad ja vaktsineerinud lootuses, et pääsevad piirangutest. Nüüd sunnitakse neile ikkagi piirangud peale, seda nende kaitseks, kes end ise kaitsta pole soovinud või saanud.

Samas tuttavad arstid ütlevad, et nad ei olegi nii hulle asju näinud, kuidas nooremad inimesed satuvad haiglasse üliraske kopsukahjustusega. Samas on meil väga palju neid inimesi, kes on kas ise või kelle lähikontaktsed on põdenud seda haigust väga kergelt ja kiiresti. Ja nende kogemus ei kinnita seda, mida nad kuulevad kuskilt mujalt.

Sellisel taustal peab valitsus tegema otsuseid. Valitsus ei taha langeda süüdistuste alla, kui paratamatult positiivsete testide arv kasvab. Ja eks positiivsete testide arv kasvab lähiajal, sest inimesed hakkavad siseruumides rohkem kokku puutuma. Tõsi, praegu neid prognoose tehes tasuks arvesse võtta, et väga suur osa Eesti elanikest on immuunsuse omandanud ja vähemasti raskesti nad enam haigestuda ei tohiks.

Nii eelmine valitsus kui ka see valitsus on ju tegelikult juba ise omal nahal tunda saanud, kuidas igasugune tasakaalukas, epidemioloogiliselt põhistatud riigimehelik otsustamine ära karistatakse. Pärast öeldakse, et kui te oleksite kehtestanud karmimad piirangud ja õigel ajal reageerinud, siis sellist positiivsete testide arvu ei oleks. Avalik ootus mõjutab valitsuse otsuseid ja seega võivad tõesti sündida piirangud, mis on mõeldud täpselt nii, nagu te ütlete. See on igas riigis nii, see on kaasaegne demokraatia, meeldib see või mitte.

Ja millegipärast ei ole avalikkus oma survet valitsusele praeguses teistsuguses olukorras oluliselt muutunud. Ja ka valitsus pole suutnud seletada, et väga paljud nendest piirangutest paraku nakkuse levikut oluliselt ei pärsi. Ja veel enam, see positiivsete testide arv, mida praegu iga päev raporteeritakse, võibki tekitada paanikat. Kuigi spetsialistid ütlevad, et oluline on hoopiski haiglakoormus. Me peame kaitsma meditsiinitöötajaid, et ilma ülekoormusest läbi põlemata oleks tagatud plaaniline ravi, kui peaks juhtuma mõni õnnetus, insult või mõni muu erakorraline terviserike. Ja oleks abi ka nendele, kes on koroonaviiruse tagajärjel lämbumas.

Kõik on omamoodi raskes olukorras ja mulle tundub, et siit rõõmsal meelel välja saab ainult nii, et me avalikkusena püüame valitsuselt ülereageerimist mitte nõuda ja usaldame epidemiolooge. Isegi siis, kui nende otsused ei pruugi hetkel tunduda mõistlikud. Nüüd võiks lõpetada sellised üldised piirangud ja keskenduda siis väga täpselt sihitud abinõudele. Täpselt nii, nagu Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser soovitas.

Koroonatõendi nõude tegelik eesmärk ei tohi olla kellegi karistamine või vaktsineerima ergutamine – sellisel juhul oleks tegu varjatud vaktsineerimise kohustuse sisseseadmisega. Vaktsineerimise vabadus on end maailmas õigustanud, elanikkonna hõlmatus saab suurem ja riidu on vähem.

Ülle Madise. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Meil on Eestis kummaline otsustuspraktika. Kõigepealt tuleb valitsuse otsus, tavaliselt neljapäeviti kabinetiistungilt. See näib esialgu karm ja konkreetne. Aga mõni päev hiljem tuleb korraldus ja seletuskiri, milles asju oluliselt lahjendatakse. Kelle käsi siin mängus on? Teie?

Ei ole minu käsi. Siin on tegelikult üks tõsine riigiõiguslik probleem. Ma ei taha jälle kellelegi midagi ette heita, aga seda nimetataksegi populistlikuks kriisihalduseks. Selle viljad on Eestis ausalt öeldes vähem kibedad kui paljudes teistes riikides. Aga tõepoolest käib asi nii, et valitsuskabineti põhimõtteline otsus tehakse kohe vabas vormis teatavaks. Aga see ei ole kindlasti ju veel õigusakt, mille järele inimesed peaksid oma tegevust korraldama.

Asi on ju tõsine, et kui ettevõtjale pannakse kohustus näiteks kontrollida koroonatõendeid või siis keelatakse tal lubada kas oma kinosaali või oma poodi inimesi, kas siis ilma maskita või siis inimesi ilma koroonatõendita. Sellel ettevõtjal peab jääma aega valmistuda. Ja kui nüüd öeldakse, et ette valmistama pidi hakkama juba siis, kui Facebookist või kuskilt mujalt võis lugeda valitsuse kavatsustest. Õigusriigis need asjad nii ei käi.

Selle asja nimi on kohanemisaeg ladinakeelse sõnaga vacatio legis. Näiteks sellesama korraldusega number 305 läks nii, et esmaspäeva hilisõhtul võeti otsus vastu ja see jõustub juba neljapäevast.

Ja tõsi on ka see, et tihtipeale see jutt, mis käib korralduse juurde – olgu siis koalitsiooni või opositsiooni poolelt – on märksa teravam ja kurjem kui see, mis sealt normidest vastu vaatab. Ja seletuskiri, mis pole teatavasti õigusakt, omakorda jätab õhku veelgi rohkem küsimusi. Näiteks mulle tundub nüüd seletuskirja lugedes, et kui ikka trammis on kaks sõitjat, kes tõenäoliselt on ka vaktsineeritud või põdenud, siis nad nägu katma ei pea.

Seal oli selgelt kirjas, et kui on täidetud hajutatuse nõue, ehk hõivatud on ainult neljandik istekohtadest ja vahe on kaks meetrit, siis maskikohustust ei ole. See on ju samm tagasi võrreldes korraldusega, et maskikandmine on kõikidele ühistranspordis kohustuslik?

Valitsust mõistes ma ütleks, et meil on üks osa inimesi, kes raevukalt nõuab maskikohustust. Siis on teised inimesed, kes on sama raevukalt sellele vastu. Ning valitsus teab, et valimised on tulemas. Siis ei jäägi muud üle, kui niisugused kohati näilised piirangud sisse seada. Ja et see võib-olla siis rahustab inimesi. Probleem on nüüd selles, et võib juhtuda, et sellest kujuneb tüliõun ja inimesed hakkavad süüdistama üksteist piirangute piisavas mittetäitmises. Ja see kahjustab seda elutervet turvatunnet, mis meil siin Eestis peaks olema.

Minu meelest see tüliõun aina paisub. Mina olen näiteks vaktsineeritud inimene, ühistranspordis kannan maski. Aga osa ei kanna. Uue korralduse üks tulemus on see, maskist keelduja saab alati öelda, et maskikandmine on talle vastunäidustatud. Ja vastunäidustuse tõendamiskohustust ka ei ole! Kas tahtsime tulemuseks, et trammis oleks vaktsineeritud maskiga inimesed ja mittevaktsineeritud maskita inimesed? Praegu me liigume selles suunas?

Tahaks väga loota, et see nii ei lähe, aga muidugi võib ka minna. Rootsi kogemustest ei taheta meil eriti rääkida, sellepärast et esimeses laines oli Rootsis väga palju traagikat, suured hooldekodud said tõsiselt pihta. Tõsi, see ei olnud seotud ilmselt otseselt piirangute puudumisega.

Aga Rootsis pole kunagi olnud maskisundi ja peaaegu keegi seal maske ei kanna. Ja sellest ei ole tegelikult ju nakkuse leviku dünaamika seniste andmete kohaselt suurt sõltunud. Euroopas on riike, kus on väga karm kohustus maske kanda, ja on riike, kus seda kohustust lihtsalt massiliselt ei täideta. Ja nakkus lainetab kõikjal samamoodi: kord tõuseb, kord siis langeb. Ometi võiks Rootsist õppida, mitte automaatselt üle võtta: nakkusohtlik massitegevus on kogu aeg piiratud olnud, on hajutamisnõue, ent ettevõtluse ja elutegevuse piirangud on olnud vähesed. Piiratud on olnud ainult see, mida on vältimatult vaja.

Õigusteadvuse seisukohalt on tõesti halb, kui on kehtestatud reegleid, mida enamik ei pea ümbritsevat olukorda vaadates põhjendatuks ja seetõttu ka ei taha neid täita. Ja eriti ei kontrollita ka. Eks see loomulikult õõnestab üldist usku sellesse, et kõik reeglid, mis meil on kehtestatud, on tõesti hädavajalikud ja ilma nendeta ei saa. Vaktsineeritud inimesi lohutaks sellega, et tõenäosus jääda raskelt koroonahaigeks on väga väike. Ja kui keegi tõesti tahab ennast kaitsta nakatumise eest, et siis tuleks korrektselt kanda ilmselt vähemalt FFP2 respiraatorit või siis mingit muud maski, mille puhul on kindlaks tehtud selle filtreerimisvõimekus.

Ülle Madise. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tegelikult on üsna hirmutav vaadata, kuidas ratsionaalsetel kaalutlustel ja ilmselgelt turvatundest lähtuvalt ollakse ikkagi valmis paljusid seniseid printsiipe kõrvale heitma. Meil ju kõlavad üleskutsed, et vaktsineerimata inimesi peaks ravima ainult nende enda raha eest ja kahtlustavalt vaadatakse neid, kes küsivad, kas on normaalne, et linnas mingiks asjaajamiseks on vaja kõikjal oma isikut tõendada? Endiselt on Eestis sügisel 2021 küsimusi, mida esitada pole viisakas?

Olen seda märganud ja see on kurvastav areng. Sõltumatu, vaba ja heatahtlik vaim peaks olemas olema nii riigil, rahval kui ka igaühel eraldi. Ja suutlikkus püüda mõelda ennast teise inimese olukorda ja mitte olla tema vastu väga kuri.

Ja küsimus on jällegi minu jaoks kaheosaline just juriidilises plaanis. Et esiteks meie ametkonna hinnangul koroonatõendit(ka negatiivset testi) tohib küsida juhul kui see on epidemioloogiliselt vältimatult vajalik. Ja tõesti ainus alternatiiv on see, et uuesti pannakse kõik spordisaalid ja kohvikud lihtsalt kinni mis tähendab hulgale inimestele töökoha kaotust ja maksumaksjale päris suuri kulusid. Ja palju muid probleeme.

Küsimus on, kas praeguses olukorras, kus nii paljudel inimestel on see immuunsus juba kujunenud, on see kõikjal sellisel viisil proportsionaalne ja siin tõenäoliselt vastus selgubki halduskohtus. See vastust tuleb juhul, kui keegi peaks sel teemal kohtusse pöörduma( Õiguskantsler seda ise teha ei saa. toim)

Vaktsineerimisvabaduse põhimõte kehtib Eestis ja ka mujal jätkuvalt. See on väga sügavalt põhjendatud ning läbimõeldud põhimõte. Valdkonna eksperdid on mulle rääkinud, et tegelikkuses tagab see vaktsineerimisel ka parema hõlmatuse. Seda on ka näiteks laste vaktsineerimine näidanud. Tahtevastane ravi, sealhulgas vaktsineerimine, on ikka väga suur erand. See ei ole meie inimväärikuse ja keha puutumatusega kooskõlas. Ka nende inimeste tahet, kes ei soovi või ei saa vaktsineerida, tuleb siiski arvestada. Ja koroonatõendi peamine eesmärk ei tohiks kunagi olla kellegi karistamine või häbimärgistamine või siis vaktsineerima ergutamine.

 Õiguskantsleri postkasti tuleb tõesti kogu Eesti elu oma mitmepalgelisuses paljude kaebuste näol. Nendes küsimustes on väga eripalgelisi juhtumeid, mida võib-olla normide kehtestajad ei olegi osanud silmas pidada. Ka praegu on neid inimesi, kes tahaks vaktsineerida, aga pole saanud seda teha. Näiteks sellepärast, et on olnud kohustus ennast ette registreerida. Lisaks on olnud puhkuste aeg. Ka ei ole siiani lubatud vaktsiine kombineerida. Teiseks on olemas üks väike osa inimesi, kellel arstid ei luba vaktsineerida. Ja nende inimeste nii-öelda elust kõrvalejätmine on on diskrimineerimine. Ja test, mida alternatiivina nõutakse, on siiski paljude inimeste jaoks liiga kallis.

Ja seda olen ka valitsuselt palunud, loodetavasti seda arvestatakse, et siis vähemalt nende väheste inimeste jaoks tekiks võimalus tasuta testida või testist loobuda. Ja kolmandaks me ei saa ära unustada ka neid inimesi, kes elavad ääremaadel, kus testimist ei olegi käeulatuses. Ja tihtipeale sealgi pole inimeste sissetulek niisugune, et seda testi omale lubada saaks. Nii et ka nende inimeste peale peab mõtlema.

Koroonakriis on kestnud 18 kuud, milline pilt inimestest ja milline ühiskond meil selles kriisis avanes? Mul on näiteks mitmeid tuttavaid ja sõpru, kes kritiseerisid ägedalt eelmist EKRE-ga koos tehtud koalitsiooni. Räägiti kõval häälel sellest, et vabadust puuakse ja oleme samal arengurajal Ungariga. Niipea, kui meile maandus koroona, muutusid nende inimeste väljaütlemised täiesti vastupidiseks. Nad olid ühed kõige esimesed nõudjad, et me peame astuma totalitaarsetele riikidele omaseid samme: keelama, piirama ja kontrollima...

Püüdsin mõningaid sellise käitumise hüpoteese kirja panna juulikuisesse ajalehte KesKus. Neid hüpoteese peaks muidugi kontrollima, sest uuringuid selle kohta palju tehtud pole. Mulle tundub, et kriisis tuli ilmsiks inimese sügavam olemus. Kui inimene tunneb, et tema enda või lähedaste elu on ohus, siis ta on kiiresti valmis õigusriigi põhiõiguste ja -vabaduste kaitse hülgama. Küllap see on inimlik ja ilmselt seda on piinlik ja halb ka endale tunnistada.

Salamisi võib-olla ka niisugune asi, et osa inimesi võib-olla ei taha või ei saa endale lubada näiteks reisimist, teatris käimist või kohvikut. Ja neil on natukene vaikselt hea meel, et teistel ka need keelatakse. Ega seda keegi nii otse välja ei ütle, kuigi ma olen Facebookis enam-vähem sellesisulisi sissekandeid näinud oma sõbralistis, et tegelikult pole ju piirangutest midagi, ma ei käi ju kuskil niikuinii. Ja ei pea teised ka käima.

Kindlasti on siin taustal ka nähtus, mida kas või Sirbi veergudel olnud mõttevahetuses on nimetatud ökosotsialismiks. Mõnel inimesel on lootus, et tugevad piirangud aitavad meid võõrutada keskkonnale kahjulikust tegevusest, näiteks reisimisest, väljas söömisest või energia kulutamisest treenimisele.

Aga ma usun, et neid mõjureid on terve hulk, see on väga hea peeglisse vaatamise koht. Lisaks on säärased kriisid sõltumatute institutsioonide proovikivi.

Retsenseerisin ühte teadusartiklit, mis just analüüsis, kuivõrd kohtud on söandanud avalikku arvamust ja poliitilist tahet trotsides koroonapiirangute põhiseaduspärasust analüüsida. Vähemalt mõne kuu eest oli vastus, et praktiliselt mitte. Ja alles siis hakkasid tulema Hispaania ja veel mõne teise riigi kohtute otsused, mis ütlesid, et konkreetse kriisi puhul on olnud paljuski tegemist ülereageerimisega. Nii et tegemist on proovikiviga iga inimese südametunnistusele ja proovikiviga sõltumatutele institutsioonidele.

Ülle Madise. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Nii valitsus kui ka teadunõukoda on tunnistanud, et nn valgusfoori süsteem, mida me kasutasime talvel ja varakevadel, on praeguseks aegunud, sest kaks kolmandikku inimestest on koroonaviiruse antikehadega. Kas me üldse vajame sellist hoiatussüsteemi, millele otsustes viidata?

Kõik epidemioloogid on öelnud, et pandeemia olukord on väga muutlik. Muide, valgusfoor töötati välja jällegi avalikkuse survel, sellepärast et seda taheti. Arvati, et nii saab, aga tegelikult on kõigil teada, et ei saa.

Näiteks ainuüksi positiivsete testide arvust ei saa piirangute vajalikkuse kohta teha paraku mitte mingisugust järeldust. Näiteks on positiivseid proove andnud vaktsineeritud inimesed. Enamikul neist teeb see viirus hetkeks ninas pesa ja organismi maha ei murra. Täiesti võimalik, et osa positiivseid teste antakse mingis suletud keskkonnas, kust inimesed tegelikult välja teiste hulka üldse ei lähe.

Sellisel juhul ei saa siit teha mingisugust tõsist järeldust, et tegemist on ohtliku olukorraga, sest see ei pruugigi hakata peegelduma haiglakohtade hõivatuses. Ja sel juhul loomulikult ei saa tagajärjeks olla mingisugused piirangud, täiesti ükskõik, kas foor roheline, kollane või punane.

 Ja saab olla ka teisipidi, et kui näiteks peaks juhtuma see õnnetus, et tekibki viiruse geenivariant, mis läheb vaktsiinidest täiesti mööda. Isegi kui haiglas pole selle uue geenivariandiga veel kedagi. Piirid lähevad ju ikkagi kinni, kõik muu läheb ka kinni, kuigi valgusfoor on roheline. Arutelu piirangute vajalikkuse üle peab toimuma kogu aeg.

Kas teadusnõukoda vajaks veel teiste erialade esindajate lisamist? Oleks sinna vaja juriidilist eksperti, ettevõtluse, haridusevaldkonna inimest? See muudaks otsused laiapõhjalisemaks?

See ei lahendaks põhiprobleeme. Põhiprobleem on see, et kiiresti väga kitsas ajaraamis ja näilise hetke avaliku arvamuse alusel teeb otsuseid vabariigi valitsus. Ja seetõttu on populistlik kriisi haldus paraku vältimatu. Rõhutan veel kord, et see ei ole etteheide ei eelmisele ega praegusele valitsusele.

Alternatiive on põhimõtteliselt kaks: neid otsuseid langetab parlament nii nagu paljuski näiteks Soomes. Et sel juhul lihtsalt läheb kauem aega, on suurem arutelu ja tihtipeale kiire läheb üle ja seega jääb vähemalt osa põhjendamatuid piiranguid kehtestamata.

Teine veel parem alternatiiv: piirangud töötabki välja täiesti sõltumatu, väga kõrgel tasemel asutus, kus domineerib epidemioloogiline vaade. Arstidelt saadakse informatsioon, kuidas konkreetne viirus inimeste organismile mõjub ja kuidas korraldada ravi. Viroloogidelt saadakse informatsioon selle viiruse olemuse, mutatsioonide ja muu taolise kohta. Statistik oskab välja arvutada stsenaariumid leviku kohta ja nii edasi, igal erialal on seega omad piirid. Ühiskonnas piirangute kehtestamine nendesse piiridesse ei mahu.

 Arvamus, et inimene, kellel on doktorikraad ja kes on akadeemik, oskab langetada igal erialal ilmeksimatud otsuseid, ei pruugi olla tõsi. Tegelikult teaduseetika üks osa on ka see, et teadlane tunnetab oma eriala teadmise piire, ning nende teadmiste raames annab ekspertarvamuse sõltumatult ja täiesti ausalt igasuguse katseta teha poliitikat. Ja tegelikud sammud peaks astuma epidemioloogilise analüüsi alusel.

Otsused peab langetama kas siis parlament, valitsus, mõnes riigis saab seda teha ka meie terviseameti analoog. Ja need on vajadusel kontrollitavad. Õigusteadlaste ülesanne on täpselt samamoodi võtta epidemioloogiline põhistaatus, mis põhineb arstiteadusel, viroloogial, vajadusel materjaliteadusel, statistikal ja nii edasi. Ja vaadata, kas see piirang on vältimatult loogiliselt vajalik. Teiseks tuleb kogu aeg läbi töötada seniste piirangute mõju küsimused. Ja seda samuti tuleb teha teaduslikus plaanis korrektselt, mida üldjuhul ei tehta. Näiteks kui piirangud on kehtestatud komplektina, siis ei saa omistada mingisugust väga suurt mõju mitte ühelegi piirangule eraldiseisvana.

Kui teadusnõukotta panna veel inimesi lisaks, siis ma eriti ei usu, et see väga midagi muudaks, meil on teadusnõukojas praegu ikkagi oma eriala tippspetsialistid. Ja ma arvan, et just nende endi eriala piires tehtud erapooletuid ausaid sõnumeid tasub väga tõsiselt võtta.

Väga keeruline küsimus on 12–15-aastaste laste vaktsineerimisõigus. Näiteks kui üks vanematest pole vaktsineerimisega nõus. Kuidas sellised olukordi lahendada?

Meile tulnud kaebustest paistab, et on kaks vaatenurka, esimest rohkem: miks peaks nii uue vaktsiini puhul laskma lastel endil otsustada vaktsineerimise üle, las vanemad alati otsustavad; ja lapsed pannakse väga ebaõiglasesse olukorda, sest kui üks vanematest on vaktsineerimisele vastu, ei saagi vaktsineerida.

Seaduste järgi on nii, et koolis vaktsineeritakse alaealist last üksnes vanema nõusolekul. Ka perearsti juures või vaktsineerimiskeskuses käib laps enamasti koos vanemaga. Piisavalt küpsel alaealisel on õigus vaktsineerimise üle ise otsustada, kui ta on arsti hinnangul võimeline vastutustundlikult kaaluma kõiki poolt- ja vastuargumente. Kui vanemad vaidlevad ja üks vanem on vaktsineerimisele järjekindlalt vastu, kuid alaealine soovib väga end vaktsineerida, on võimalik perearstiga konsulteerida. Kui arst hindab noore piisavalt kaalutlusvõimeliseks, on tal võimalik vaktsiin saada.

Arstid on alaealise kaalutlusvõimet vaktsineerimise üle otsustada ka enne COVID-it kaalunud ja meile on teada juhtumeid, kui perearstid on vaktsineerinud 16–17-aastaseid, kes on soovinud minna välismaale ülikooli õppima.

Survestamist võivad noored kindlasti tajuda nii peres, koolis kui ka ühiskonnas laiemalt. Aga nagu lapse õiguste konventsioongi ütleb, siis vanemate ülesanne on noort sellistes keerulistes valikutes toetada ja nõustada. Nii vanematele kui ka lastele tuleb ausalt ja arusaadavalt vaktsineerimise ja vaktsineerimata jätmisega kaasnevaid riske, ohte ja tagajärgi selgitada.

Meile saadetud avaldustest on läbi kumanud ka see mõte, justkui võiks last vaktsineerida vastu tema tahtmist, kui nõusoleku annab vanem. Nii see pole. Seepärast ongi lapsega arutamine väga oluline, et aru saada, kas laps ka ise vaktsineerimise mõtte heaks kiidab.

Vanemate erimeelsuste kohta ei saa paraku öelda muud, kui et seaduse ega riigi sunnijõuga inimsuhteid ei paranda.

Ülle Madise. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: