Kui ühepuulootsiku ehk haabja jaoks vajalik haab on leitud ja metsast koju toodud, võib peagi hakata tüve õõnestama. Kui see töö on tehtud, järgnebki lootsiku laotamine. See tähendab, et tulevasele haabjale tehakse tuli alla, sisse valatakse vesi ja nii hakkab see pikkamööda paadi kuju võtma.

"See on jämedalt kolmas etapp. Kõigepealt tuleb see puu teha sigarikujuliseks, seest tühjaks teha ja nüüd ajame küljed laiali. Laotamine on selle töö nimi. Kütamegi kõik see kuus tundi. See kütmine teeb puu pehmeks, nii et siin hakkame umbes tunni aja pärast panema järjest pikemaid pulki niimoodi rahulikult, mitte korraga liiga palju, et mitte liiga tugevat pinget anda. Aga pulkade abil voolime need pardad laiali," kirjeldas haabjameister Aivar Ruukel tööd.

Ruukel näitab, et tegelikult on haavatüvi auke täis, sest kui puu seest tühjaks teha, tuleb arvestada, et paadi parras oleks kaks ja pool sentimeetrit paks. Selle mõõtmiseks puuritaksegi pardasse augud, mis tuleb pärast mõistagi korralikult kinni panna.

"Esimese me tegime siinsamas Saarisoos 25 aastat tagasi, ja umbes üle aasta ma olen ikkagi ehitanud. Jõuludeks on näha, kas me siis saame kultuuripärandi nimistusse või ei saa," lisas Ruukel.

Eesti on esitanud UNESCO-le taotluse, et ühepuulootsiku valmistamine saaks kultuuripärandi nimistusse. Ja kui see positiivne vastus peaks tulema, on selleks ajaks juba valmis ka film, kus selle töö kõik etapid on jäädvustatud.

"Me hakkasime filmima talvel Soomaa metsas Aivariga. Leidsime sobiva puu. Meiega oli isegi koor, meiega olid Eesti regilaulud. Mina ütleksin, et me teeme filmi väga vanast traditsioonist, mis ühendab meid täna," kommenteeris filmirežissöör Jevgeni Zavadski.