Kas meie madalam vaktsineerimisprotsent võrreldes Põhjamaadega näitab, et eestlased usaldavad soomlastest oma riiki ja selle soovitusi vähem? Sarnaneme rohkem lätlaste ja poolakatega kui soomlaste ja rootslastega?

Jah, meil usaldatakse Põhjamaadest vähem nii riiki kui ka teadlasi. Selles osas on Eesti ikka veel endiselt Ida-Euroopa ja Põhjamaadest väga kaugel. Kui Põhjamaades on vähemalt ühe vaktsiinidoosi saanud ca 75 protsenti kõigist elanikest, siis Ida-Euroopa riikides jääb see näitaja 50–60 protsendi vahele. Eestlased oma 57 protsendiga on parajalt keskmised idaeurooplased. 

Oleme harjunud, et paljude rahvusvaheliselt võrreldavate näitajate (näiteks inimarengu indeksi) alusel on Eesti jõudnud maailma 30 tublima hulka. Vaktsineerituse osas kõlgume aga kuskil seitsmendas kümnes. See on lihtsalt piinlik!

Madalam vaktsineeritus peegeldab laiemat kultuuritausta, oma riiki hoidma ja armastama on õpitud erineval viisil. Kriisiolukordades lööb see oma nägu selgemalt välja. Eesti puhul on näha, et rasketel hetkedel sellise ühise sihi või ühisosa leidmine kukub raskelt välja.

Meile kui idaeurooplastele mõjub lõpuks ikkagi vaid rusikaga lauale põrutamine? Näiteks kui Eesti valitsus annab soovituse kanda rahvarohketes siseruumides maski, siis peaaegu keegi seda ei tee. Kui lõpuks tuleb korraldus kohustusliku maskikandmise kohta, siis vähemalt 90 protsenti kannab...

Selle näite järgi tõesti võimu poole vaatamine ja käskude ja suuniste surve ootamine on meil ikkagi pikka aega nagu olnud reguleerivaks jõuks. Samas on ikka oma peaga mõtlevaid inimesi ka, kes saavad aru, et oma tervisekäitumist ei pea valitsus otsustama. Ja need inimesed kannavad maske ka ilma korralduseta.

Seega on teie arvates Leedu teinud õigesti, seal on mittevaktsineeritud survestatud oluliselt tugevamini? Leedus nad ilma testimata kaubanduskeskusesse ei pääse. Sama teed läheb Läti, kus tulevad erinevad tsoonid, kuhu mittevaktsineeritutel asja pole.

Jah, ma arvan, et ka Eestis oleks tulnud teha karmimaid samme juba palju varem.  Vaktsineerimisvastaste, kes ajavad suust lauslollust välja, nende elu tulebki teha keerulisemaks. Sada aastat võideldi suitsetamisega ja nüüd saadki suitsetada kas kuskil klaaskastis või õues. Ida-Euroopa ühiskondades on ikkagi jõud või surve see, mis hoiab ühte osa ühiskonda mingites raamides. Midagi pole teha, kui ühiskondlik eneseregulatsioon ei toimi.

Leedu kohta on mulle kõrvu jäänud hüpotees, et sealsele edule on muu hulgas kaasa aidanud  tugevam rahvustunne. Ühiskonnapoolne suurem valmisolek koos karmi joone hoidmisega aitabki ehk seletada, miks me leedukatest maha oleme jäänud. Sellel foonil näevad eriti kummalised välja Eesti rahvuslased. Hommikuti kirjutavad muretsevaid artikleid meie rahvaarvu vähenemisest, lõuna paiku lähevad vaktsineerimisvastaste demonstratsioonile, mis annab ju rahvaarvu vähenemisele veelgi hoogu juurde.

Eestlaste kohta on ikka tavatsetud nentida, et me oleme ühed suured individualistid. Võib-olla ongi ongi iva selles, et me ei suuda mõelda kollektiivselt?

Ma ei julgeks üldistada, et me kõik oleme sellised. Küsimus minu jaoks nagu natuke taandub sinna, milline on nende erinevate vaadete proportsioon ühiskonnas. Vaktsineerimise tipus on Põhjamaad, siis muu Euroopa, edasi Ida-Euroopa, Venemaa ja Ukraina. See peegeldab laiemalt ühiskonna tervist või tugevust. Üldiselt saavad paremini hakkama need ühiskonnad, kus mõeldaksegi laiemalt, mitte ainult isikliku heaolu peale.

Mittevaktsineeritute hulgas on tegelikult väga erinevaid inimesi, kellele tuleb ka erinevalt läheneda. Mulle on silma jäänud kolm suuremat seltskonda.

Esiteks vastased ehk inimesed, kellel isiklik valgustusajastu on veel läbimata, kelle mõtlemist ei suuna mitte kontrollitud teadmine, vaid kuulujutud, kratid ja luupainajad.  

Teiseks ühistundetud. See on seltskond, kellele ei lähe see, mis toimub väljaspool nende oma nahka, lihtsalt korda. Nad ei samasta ennast ei oma rahvuse ega ühiskonnaga, ning on vastu kõigele, mis "ülevalt poolt" tuleb, sealhulgas ka vaktsineerimisele. Sellised argumendid, nagu  "hoiame oma eakamaid", "teeme Eesti koos tervemaks" on nende jaoks sisutu jutt.

Kolmas grupp inimesi on kõhklejad ja hirmunud. Need on inimesed, kes tahavad vaktsineerida ja ei taha ühekorraga. Kõhklevad ja lükkavad edasi.

Vastaste ja ühistundetute puhul on selgitamis-  ja veenmistöö kasutu, neid tuleb survestada ja sundida. Tehes näiteks mittevaktsineeritute elu veelgi keerulisemaks ja ebamugavamaks. Pole parata, ühiskonnaohtlikul rumalusel on oma hind. Kolmanda rühma puhul, kuhu eeldatavalt kuulub ka märkimisväärne osa eakamatest, võib individuaalne suhtlus ja selgitustöö tulemust anda. Sellesse tasub panustada.

Oskate defineerida, millisesse gruppi kuulub Varro Vooglaid? 

Ma arvan, et ta on segu esimesest ja teisest. Vooglaiu jutt esindab sellist maailma, kus tänapäevasel teadusel ei ole keskne koht. Ma ise ei resoneeru kuidagi selle jutuga. Sest ma arvan, et seda tüüpi kriiside lahendamisel on teadus ja usaldusväärne informatsioon ainuke hoob, mis üldse annab võimaluse lahendusi leida. Muud lähenemised, ükskõik kust nurgast nad tulevad, on kriisi lahendamisel suhteliselt teisejärgulised.

Isegi nooremate inimeste vaktsineerimisel paistab silma venekeelsete inimeste loidus. Mida teha, et ka Maardus või Ida-Virumaal asjad liikuma hakkaksid? Me ei saa ju kõiki venekeelseid panna nii-öelda klaaskasti nagu suitsetajaid?

Venemaal on vähemalt ühe vaktsiinidoosi saanud tänaseks ca kolmandik elanikkonnast. Mis on enam-vähem samas suurusjärgus kui eestivenelaste vaktsineerimisnäitaja. Ehk on siin tegu mingi piiriülese kultuurimustriga, usaldust võimu vastu veelgi vähem, soolapuhumist seevastu rohkem. Minu mulje kohaselt puudutavad just vene inimese hinge emotsionaalsed kaadrid ülerahvastatud haiglatest, kuhu niinimetatud tavahaiged enam sisse ei pääse. Mida võiks ju rohkem näidata ja selgitada, on see ju meie tänane ja homne reaalsus. 

Kas oleme olnud viiruse tagajärgede inimesteni viimisel liiga tagasihoidlikud? Inimestele tuleks näidata ülesvõtteid viimastest minutitest, kui koroonaviiruse käes vaevlev inimene lämbub hapnikupuudusesse?

Jah. Suhtumine koroona tagajärgedesse on olnud pehme ja ümmargune, ei ole ühelt poolt me näidanud või ei taha eksponeerida seda õudust, mis koroonaviirust üliraskelt põdevate inimestega tegelikult juhtub. Ja rohkem peaks välja tooma ka seda poolt, et paljud teised tervisehädad jäävad ravimata ja kogukulud on ju hiiglasuured ja ühiskondlikul rumalusel on oma konkreetne hind. 

Lisaks ei saa lõpmatult teha veenmistööd nendele, kellele miski ei mõju. Siin mina olen küll seda meelt, et Eestis on aeg küps karmimateks meetmeteks just selle rühma suhtes nagu  vaktsineerimisvastased, eriti kui nad veel propageerivad mittevaktsineerimist.

Kas kruvide kinnikeeramisega ei saavuta me just vastupidist tulemust? Õhutame ainult vastaseisu, näiteks Eesti vaktsineerimisvastaste meelavaldus on tavaliselt käputäie inimeste kogunemine Vabaduse väljaku ühte serva. Seal on rohkem uudistajaid ja ajakirjanikke kui  protestijaid. See pole kuidagi võrreldav Pariisi, Berliini või isegi Vilniuse meeleavaldustega?

See näitab, kui väike on vaktsineerimisvastaste osakaal Eesti ühiskonnas. Nende hulk on umbes kümnendik kogu meie rahvast. Eks demokraatia põhiprintsiip on ikka, et kõigil on võimalus nagu oma mõtteid avaldada, aga lõpuks jääb ikka nii, nagu enamus otsustab. Ja kui enamus on otsustanud vaktsineerimise kasuks, siis need, kes seda ei tee, peavadki tundma ebamugavust, mis tuleneb sellest, et nad ei vaktsineeri.