Räägime "Reedeses intervjuus" ühe hotelli rajamise idee näitel regionaalpoliitikast. Eesti ühe kehvemal järjel piirkonna Ida-Virumaa kõrval on Kagu-Eesti. Kui Ida-Virumaa puhul on rida Euroopa Liidu meetmeid, mis aitavad piirkonda tuua töökohti ja inimesi, siis Kagu-Eesti tulevik on erinevate demograafiliste prognooside kohaselt nukram. Aga ometi on inimesi, kes Kagu-Eestisse usuvad! Öelge alustuseks, kas Põlva on parem kui Võru.

Loomulikult! Ma olen ju Põlvast pärit, muidugi on Põlva parem kui Võru.

Kõige suuremas segaduses võivad olla just Võru inimesed, kuuldes uudist, et keegi investeerib 25 miljonit eurot ja ehitab hotelli Põlvasse, mitte Võrru. Te saate ju aru, millele ma vihjan.

Ilmselt.

Miks see nii on, et Võru inimeste jaoks pole Põlva endiselt linn?

Ma ei oska öelda, sest ma pole võrukas, vaid põlvakas. Konkureerimine ei käi ainult väikelinnade vahel. Paar nädalavahetust tagasi olin Riias EBRD (Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga) aastakonverentsil, kus Eesti, Läti ja Leedu olid laval, meie esindasime Ericsson Eesti juhiga Eestit.

Rääkisime samamoodi teemal, kas Balti riigid on omavahel pigem sõbrad või konkurendid. Eestlased tõid loomulikult konkureerimise teema üles, et me oleme kõige väiksemad ja väiksematele meeldib ikka suurematega konkureerida. Nii ka põlvakad ja võrukad ja Tartu omad – meil käib omavahel heas mõttes konkureerimine.

Minu meelest on see üks Eesti eelistest – kui sa konkureerid endast suurematega, ka ettevõtluses konkureerime maailma nimedega –, siis me oleme ise endale seadnud heas mõttes maailma lati. Nii nagu sportlastega: kui sa ei taha saada maailmameistriks, siis sa ka ei saa maailmameistriks. Eluterve konkurents – väikelinnade, külade, Eesti, Läti, Leedu või Eesti iduettevõtete ja maailma iduettevõtete vahel – viib minu meelest mõnusasti edasi.

Võib-olla te oskate seletada, mis lood Põlva ja Võru vahel on – selline sõbralik nöök –, aga saan aru, et Põlva-Võru suhted on nagu Eesti-Läti suhted, siis tegelikult on laiem kontekst avatud – ehk ei midagi paha, pigem sõbralik nöök.

Jaa, loomulikult sõbralik nöök! On näha, kuidas tööjõud kahe linna vahel liigub ja kuidas regiooni koos panustatakse, et kogu Kagu-Eesti saab panna ühe mütsi alla. Põlva ja Võru, ka Valga ühel hetkel, et nad pingutaksid koos oma regiooni arengu nimel.

Teile meeldib siis Võru ka?

Muidugi meeldib mulle Võru! Mulle meeldivad ka Värska, Räpina ja Valga.

Olen ise ka Kagu-Eesti taustaga ja mäletan, kuidas kunagi soovis Võru maavanem Robert Lepikson luua haldusreformi käigus Suur-Võrumaa, mille keskus oleks loomulikult olnud Võru linn. Valga inimesed ei saanud üldse aru, nende jaoks oli Lõuna-Eesti keskus toona ja on ka nüüd Tartu. Põlvaga on vist sama lugu?

Põlva ja üldse kogu Kagu-Eesti lugu on olnud huvitav. Kui me läheme sadu või isegi tuhatkond aastat tagasi ja vaatame geograafiat ning Peipsi järve sinna juurde, siis suur liikumine, kaubateede, inimeste, rahvaste ja viikingite liikumine itta, allapoole lõunasse, on kõik käinud Kagu-Eesti kaudu.

Kagu-Eesti oma looduse ja kiirevooluliste jõgedega on mänginud kaubateedes ja piirkonna arengus tugevat rolli. See, kas piirkonda veab parasjagu Põlva, Võru, Valga või Tartu, ei mängi suures ajaloolises plaanis mingit rolli. Kagu-Eesti on olnud koht, kus suured jõud on kas seisma jäänud või on sealtkaudu toimunud läbi sajandite liikumine.

Te olete Põlvast ja teate, kui vahva ja tore see linn on. Kas ma saan õigesti aru, et teie soov on seda kogemust jagada paljudega ning selleks rajategi Põlvasse hotelli?

Jah, aga Põlva ei ole ainult üksinda iseseisev koht, kui me räägime ka hotellist, siis ega tänapäeval tähenda hotell üksinda hotellinduse mõttes seda, et sul on hoone, kus on 30 või 90 tuba, vaid kui maailma turismi arengut vaadata, siis kasvab hotellindus, mille nimi on hotell kui sihtkoht.

Sama on Põlvaga. Hotelli nimi saab olema Metsa 7, sest aadress on Metsa 7. See on asukoha mõttes geniaalselt paigutatud kinnistu: maja ees on kergejõustikustaadion, üks Eesti parimaid, ja kõrval on tenniseväljakud, mõni kilomeeter eemal Mammaste matkarajad, suusarajad, kõrval Intsikurmu, ning teed viivad Võrru ja Haanjasse. Ehk asukoht iseeneses on ideaalne nii infrastruktuuri kui ka sinna tulemise mõttes, sest me arvame, et hotell üksi inimesi meelitama ei hakka, hotell kui keskus toob inimesed Kagu-Eestisse.

Ma saan aru, et see ei ole tavaline hotell. See on kallis, glamuurne, tõenäoliselt ei saa seal ööbimine olema väga odav, sest 25 miljonit – mis on läbi käinud ja elab oma elu, võtke või jätke – tuleb teil koos teiste investoritega välja käia ja tagasi teenida.

Loomulikult tuleb tagasi teenida. Väga palju on tulnud tagasisidet, ja kuulen ka siin nooti, et oi, Kagu-Eestisse 25 miljonit – see oleks nagu hinnang sellele, et üks regioon Eestis ei vääri investeeringuid. Või kui väärib, siis kindlasti mitte 25 miljonit.

Me oleme nii väike riik, et me ei saa endale lubada suhtumist, et Tallinnasse tohib investeerida ja seal on 25 miljonit aktsepteeritav, aga Kagu-Eestisse, Põlvasse mitte, kuna see piirkond ei vääri selliseid investeeringuid. Kui meie ettevõtjatena ning majanduse ja elu edendajatena ei usu ühte oma piirkonda, siis kes veel usub?

See keskus ei ole ainult hotell. Kui me vaatame Metsa 7 kinnistut, siis kõik algab sellest, et maa all asub 50-meetrine lasketiir. See on olnud seal maja asutamisest alates, 1970ndatest, seal on 8+8 rada, see lasketiir tuleb korda teha ja taastada. Kui maa all on juba nii võimas ruum ja ehitis, siis meie kui ettevõtjate ülesanne on mõelda, mida selle ruumiga veel teha saab.

Näiteks, kas selle saaks lisaks anda laskesuusatajate või vibulaskjate kasutusse, samuti korraldada seminare ja konverentse. Kui ehitada hoonele kihte juurde, arvestades ka staadioni, tenniseväljakuid ja suusaradasid, on selle asja nimi kompleks, mitte hotell.

See lasketiir, millest te nii säravate silmadega rääkisite – kas see ei ole puudus? Miks peaks keegi minema rahu ja vaikust otsima kohta, kus asub lasketiir?

Ma olen selle lasketiiru teema endale viimase pooleteise aasta jooksul selgeks teinud. Mina olen orienteeruja: mulle antakse kaart kätte ja ma lähen väikesesse metsa ning kui ma seal kedagi näen, siis teisi orienteerujaid, kes samamoodi võsas rügavad. Laskmisel on aga palju eri komponente. See, millest meie räägime, on sport- ja olümpialaskmine ning seal on relvad ja paugud hoopis teistsuguse kõvadusega.

Ei ole jahilaskmine?

Ei, see ei ole jahilaskmine, see ei ole ka lasketiir, kus kaitseliit või politsei harjutamas käib. See on sportlaskmine, olümpialaskmine, ja relvad on teistsugused. Maa all saab sellega väga hästi hakkama.

Olete nõus, et palju lihtsam oleks selline hotell rajada Tallinnast 50, maksimaalselt 100 kilomeetri kaugusele, ka seal on väga palju looduskauneid kohti ning üks suur eelis on toimiv lennujaam ja sadam, mis on turisti seisukohast väga olulised.

Tartus on ka toimiv lennujaam. Eelmisel nädalal tuli just uudis, et lennumahud Tartu lennujaamast muudkui kasvavad. Kui me räägime sellest hotellist, kompleksist, Kagu-Eestist ja Põlvast laiemalt, siis segment, millega meie tööd teeme, on seiklusturism ja seiklusturist.

Me oleme naljatanud, et see on linlane, kellel on kapis kalli premium-brändi porised matkasaapad. Kui võtta see segment, siis nemad ei otsi kindlasti seiklust lennujaama läheduses, sest lennujaama lähedus on tavaliselt kaetud tööstusliku infrastruktuuriga, mitte looduse infrastruktuuriga.

Tallinnast Põlvasse kaks ja pool tundi sõitu ei ole ühele seiklusturistile mitte midagi. Me oleme harjunud oma Eestiga, et Põlva on riigi teises otsas, aga kui me mõtleme Ameerika Ühendriikidele või isegi Soomele: kui sõita rongiga Põhja-Soome ja sealt tuleb veel kaks ja pool tundi sõita maastiku mõttes kaunisse kohta, siis ei ole see ju mitte midagi.

Logistiliselt me ei tegele sellega, et seiklusturist vaatab oma reisigraafikule peale, näeb kahte ja poolt tundi ning ütleb, et ta sinna ei lähe. Pigem on küsimus, kuhu ta läheb ja mida ta seal saab – kas ta saab joosta, matkata, linde vaadelda, jalgrattaga sõita või lasketiirus olla. Lasketiir ei jää ainult sportlaste käsutusse, ka hotellikülalised ja väljastpoolt tulevad inimesed saavad seal kindlasti laskmas käia.

Kas need on professionaalsed sportlased või endised sportlased, kes tunnevad kirge oma huviala vastu, tahavad seda kogeda eri kohtades, tegeleda oma hobi ja harrastusega ning avastada ka kultuuri?

Me ootame mõlemaid. Kui ümber on päriselt välja arendatud taristu spordiväljakutega, siis peaksime olema rumalad, kui ütleksime, et me profisportlasi siia ei oota. Eelkõige on sihtgrupp, kellega me praegu tööd teeme, harrastussportlased, kelle kohta öeldakse inglise keeles "masters". Need on tavalised inimesed, kes käivad kontoris tööl, aga garaažis on kolm päris korralikku jalgratast või viis paari suuski.

Kes need on need keskealised mehed, keda me tunneme "kileviineritena", kellel on kerge ülekaal ja liibuvad riided?

See on natuke kitsarinnaline lähenemine ühele sihtgrupile. Minul on ka spordiriided kapis, aga ma ei tunne ennast keskealise mehena, ometi plaanin ma sellesse hotelli minna.

Naistega on teine lugu.

Spordiriided on tänapäeval ikka sellised, mis võimaldavad lihtsamini sporti teha, ja kui spordiriie on ümber keha, siis ta on ümber keha.

Kui me räägime seiklejatest heas mõttes, siis üks hea näide on maratonjooksu areng viimase 20 aasta jooksul. 20 aastat tagasi oli võimalik Londoni ja New Yorgi maratoni rajale saada, aga praegu saab sinna ainult üks-kaks protsenti soovijatest.

Tervislik eluviis ja tervislik elustiil on laiemalt käibel kui lihtsalt endiste profisportlaste pärusmaa. Kuskil nad peavad ju trenni tegema, et see maraton ära joosta.

Inimesed saavad aru, et nende tervis loeb. Toitumine ja liikumine – kõik see on kujunenud omaette ärimudeliks ja inimesed on valmis sinna märkimisväärselt panustama. Äripäev kirjutab, et sporditurism kasvab aastas 10–17 protsenti, samal ajal kui turismisektor tervikuna kasvab umbes 3,5 protsenti aastas. Seega olete teinud panuse kasvavale turule.

Jah, me oleme neid numbreid vaadanud ja analüüsinud viimased 12 kuud. Metsa 7 seadis oma olemuselt asukoha ja juba olemasoleva sportliku infrastruktuuriga meile lati ette. Oleme välja arvutanud, vaadates spordi- ja seiklusturismi kiiret kasvu maailmas ja Euroopas, et umbes 10 aasta pärast on Euroopas puudu 200 kuni 500 hotelli, et seiklejate ja reisijate segmenti ära majutada.

Kui ma Tallinna hotellipidajatega räägin, siis nende keskne mure on see, et tullakse aina vähem, Eesti on aina kallim riik ja isegi kui tullakse, siis ööbitakse vähem öid ja kulutatakse vähem raha. Te olete teinud panuse jõukamatele inimestele. Kuidas te teate, et nad teid üles leiavad ja kuidas teha nii, et nad võimalikult kauaks Põlvasse jääksid?

Nemad ei pea meid üles leidma, meie peame nemad üles leidma. See on väikese riigi ja väikeste ettevõtjate põhiteema. On ju naljatatud, et eestlased on kõvad müüjad: hommikul tulevad tööle ja hakkavad klienti ootama.

Me peame minema nende juurde. Vaatamata sellele, et Põlva hotellikompleksi ehitus hakkab tõenäoliselt peale alles 2027. aasta teises pooles, suhtleme juba praegu oma sihtgruppide ja segmentidega, et päriselt kaardistada, kes tulevad esimesel ja kes teisel aastal.

Teiseks, kui võtta seiklusturism, siis need turistid ööbivad keskmiselt ühes hotellis neli ööd. Nad tulevad sinna, et minna kas matkama, jooksma või linde vaatlema, kusjuures Kagu-Eesti on imeline linnuvaatluspaik. Me ei ole sellest väga palju rääkinud ega Kagu-Eestit linnuvaatlejatele üle maailma välja pakkunud, aga sellega võiksime ja peamegi tegelema hakkama.

Nad on teistsugused inimesed, see on teistsugune segment. Linnaturist tuleb üheks-kaheks ööks, ta on läbisõidul või äriturist. Me oleme ise ka oma reisidel linnades vaid mõned üksikud ööd ja liigume kiiresti edasi maale. Aga kui me läheme maale, siis oleme ühes hotellis neli kuni viis ööd.

Millistest riikidest need inimesed, kelle puhul te juba turuanalüüsi teete, võiksid tulla? Millised on teie unistuste turud, kust siia tullakse?

Metsa 7 kontekstis ei saa me niimoodi vaadata juba ainuüksi seetõttu, et meil on eri külalistegrupid.

Võtame linnuvaatlejad: nad tulevad ainult kevadel ja sügisel, kui on lindude ränne – suvel käiakse läbi, aga põnevamad ajad on ikkagi kevad ja sügis.

Nemad on Briti džentelmenid.

Jah, ütleme niimoodi. Kui me vaatame aga laskjaid ja laskeklubisid, siis sihtgrupp on eelkõige Kesk-Euroopa jõukamad riigid, näiteks Šveits ja selle ümbrus ning jooksjad ja jooksuklubid on samuti paljuski suurlinna inimesed, kes käivad kevadest sügiseni nädalaks ajaks kuskil laagrites. Nii et me ei ütle, et püüame kas Soome või Suurbritannia turisti või ameeriklasi.

On kaks arengut: palju asiaate liigub Euroopasse ja just Põhja-Euroopasse, ka lõunaeurooplased on puhkamas Põhja-Euroopas. Põhjus on kliima soojenemine. Inglise keeles on selle termini nimi "coolcation", ehk kui on vacation (puhkamine), siis siin on "mahajahtumispuhkus". Eriti Aasia suurlinnades, kus temperatuur tõuseb paar kraadi, on reaalsus see, et asfalt ja suured klaashooned kütavad linna veel omajagu. Nii et nende jaoks tulla siia novembris või detsembris on seiklus omaette.

Kui palju te olete inimesena pidanud arenema? Kas või see, kui te räägite Briti ornitoloogiahuvilistest – kuivõrd selgeks te selle harrastuse olete endale pidanud tegema, kui palju energiat on selleks kulunud?

Ma üksinda kõike seda ei tee, sest minu taust ei ole majutusettevõtlus ega hotellindus, vaid kõige laiemalt tehnoloogiasektor. Meil on meeskond, kellega me kliendi- ja külalissegmente läbi töötame ja numbreid kokku paneme, aga õppimiskõver on olnud võimas. Kuni selleni välja, et arhitektide ja ehitajatega tuleb arutada, millest me vahelaed teeme, konstruktsioonid. Näiteks CLT-st, mis on ristkihtliimpuit – uus ehitusmaterjal, ja Põlvas on Arcwood, kes seda toodab.

Minnes ühest sektorist teise, tuleb palju õppida, aga juhina tuleb teada, mida sa ei tea ja mida sa võib-olla kunagi ei hakka teadma – ning sellesse kohta leida inimesed, kes teavad.

Sellest, milline on ornitoloogiahuviliste iseäralik huvi, võib rääkida kogu ülejäänud saate. Ma olen näiteks kogenud, et kui tuleb teade, et kusagil Lahemaal on nähtud lindu, keda Eestis on korra-kaks veel nähtud, siis nad istuvad autodesse ja hakkavad selles suunas tormama. See tähendab ju, et tulevikus peab ka Põlva hotell olema valmis, et ühel hetkel tuleb ootamatult tagada transport võib-olla kümnele Briti džentelmenile, kes seal viibivad ja tahavad jõuda näiteks Lämmijärve kaldale.

Eks aeg hakkab näitama, kui kiiresti ja kui suurele hulgale transport tuleb tagada. Oleme kaardistanud Eesti linnuvaatluskohti, just neid kõige magusamaid kohti, kuidas sinna saab ja millisel ajal on kõige mõistlikum sinna minna. Enne veel, kui me hotelli lahti teeme, teeme mõned testreisid. Kui uksed on päriselt lahti, siis me teame, kes nad on, kust nad tulevad, mida nad tahavad, millal nad süüa tahavad, mis kell nad peavad välja sõitma ja mis kell tagasi tulevad.

Kuid kuhu jääb golf, tennis ja ratsutamine? Ma olen aru saanud, et need on eriti jõukate inimeste spordialad.

Lähim golfirada Põlva kontekstis on Otepääl. Need, kes soovivad golfi mängida, on loomulikult oodatud ja saavad Otepääle minna. Mis puudutab ratsutamist ja muid alasid, siis äri ei ole võimalik üles ehitada nii, et pakud teenust absoluutselt kõikidele – sest siis saavad kõik natukene. Me peame ikkagi valikud tegema.

Nagu oleme naernud, siis meil on igal korrusel tossupesuruum. Kui tullakse jooksmast, matkamast või rattaga sõitmast, siis on vaja jalanõud puhtaks ja kuivaks saada. Keldris saab rattaid hooldada ja rentida ning suuski määrida ja hooldada. Kõiki ei jõua teenindada, nii et mingisugune valik tuleb teha. See on meie jaoks väga oluline nii turunduse kui ka arhitektuuri kontekstis. Aga tenniseväljakud on olemas.

See Metsa 7, mis on aadressina läbi käinud, ja hotell, millest me räägime – seda tegelikult ju veel ei ole. Juhuks, kui kuulajad on alles liitunud ja küsivad, mis reklaamsaade see on, küsin, kas võib juhtuda, et seda hotelli ei tule. Räägime lihtsalt millestki, mis on teie visioon ja soov?

Selleks peab Eesti oma eluga sinna jõudma, et meil ei tule paljusid asju. Maailmas ei ole praegu lihtsad ajad. Elame agressiivse naabri lähedal, aga meid mõjutab ka Lähis-Ida. Arvestades seda, et Lähis-Idas on üks väike ja kitsas väin, kust kütus läbi ei liigu ja meil piltlikult öeldes leivahinnad tõusevad, on maailm praegu omavahel tihedalt seotud. Kõik, mis juhtub maailma teises otsas, mõjutab meid ka, sest maailma majandus on globaalne. Elud on globaalsed.

Oleme jaganud Metsa 7 arendusprojekti kaheks. Esimene faas on see, et me oleme ehitusvalmis, mis tähendab, et ehitushange on välja kuulutatud ja tulemused olemas. See faas peaks valmis olema järgmiseks suveks.

Kui see suvi on käes, näeme, mis toimub maailmas, maailma majanduses ja geopoliitikas. Meil on valmidus loomulikult lõpuni ehitada, aga peame olema valmis ka selleks, et võib-olla tuleb aastane paus.

Sündmusi, mis võivad kõike muuta, on viimastel aastatel olnud küll ja küll – piisas ühest COVID-19 viirusest, kui kogu maailm oli kinni ja hotelliärid said märkimisväärse põntsu. Siis praegune mure, mida te ka puudutasite: erinevad sõjad, aga ka sõda Ukrainas. Viimastel nädalatel pole meie õhuruumi droonid läbinud, aga mõistate ju, et sisuliselt Venemaa piiri äärde võib paljudel olla emotsionaalselt väga keeruline tulla.

Loomulikult võib olla keeruline tulla. Samamoodi võib olla keeruline minna Dubaisse puhkama ja avastada, mis ümberringi toimub.

Siin on kaks teemat. Esimene on see, et ettevõtlus on oma olemuselt riskide võtmine ja ettevõtjad võtavad riske, aga riske tuleb loomulikult võtta kaalutletult. On ju ütlemine, et kes ei riski, see šampust ei joo. Ma olen kasutanud ka väljendit, et kes ei riski, see joob Kellukest. Tahan, et Eesti ühiskond ja Eesti ettevõtjad ei jõuaks sinna, et me joome pidevalt Kellukest, sest me ei ole julgenud riskida. Nii väikeses riigis peame julgema suurelt mõelda.

Mina olen viimased 15 aastat tegutsenud Eesti iduettevõtete sektoris. Kui sellest sektorist 2005. või 2006. aastal tõsisemalt rääkima hakati, Skype tegi exiti ja Eestisse tekkis esimest korda kapital, siis oli kahtlejaid päris palju. Eelmisel aastal tegid Eesti idusektori ettevõtted 10 miljardit eurot käivet, kasvades aasta varasemaga võrreldes 20%. Nemad on olnud need, kes on päriselt suurelt mõelnud ja riske võtnud – nemad ei joo ainult Kellukest. Me peame julgema riske võtta ja suuremalt mõelda, sest muidu oleme kogu aeg kuskil kellegi tagahoov.

Teine asi on see, et Metsa 7 ei valmi niimoodi, et ma täna mõtlen ja järgmine aasta on hotell valmis. See on suur ja pikk protsess ning meil on praegu valmis eskiis. Edasi liigume projekteerimise ja siis ehituse faasi. Alles seejärel liigume sisustuse faasi ja siis tuleb kasutusluba. Ehk võib-olla 2029. aasta lõpupoole saame uksed lahti teha. Ma loodan, et siis ei lenda enam droonid, või kui lendavad, siis olemegi kõik üks drooniväli siin Skandinaavias ja kogu Euroopas.

Kas teil on mõni soovitus kaitseminister Pevkurile või laiemalt kogu valitsuskabinetile ja Eesti poliitikutele, kuidas rääkida julgeolekumuredest nii, et see ei peletaks välisinvesteeringuid ja turiste Eestisse? Üks asi on IT-valdkonnas äri ajada, kus eksisteerib digitaalsete nomaadide mõiste – oled ja töötad seal, kus sulle meeldib. Kuid kui oled seotud investeeringuga, mis on maa küljes, siis hotelli ju sealt püsti ei tõsta ja ära ei vii.

Selles mõttes on nad erinevad, aga üldises plaanis ei ole vahet, sest enamik tehnoloogiaettevõtteid asub suure tööjõuga siin Eestis. Nad palkavad siia inimesi ja toovad talente, insenere ja turundajaid üle maailma. Me kõik tegeleme idapiiri teemaga, nii nagu mulle Brüsselis öeldi – see on ju Kirde-Euroopa. Me oleme ikkagi osa Euroopast heas mõttes.

Soome on samuti Venemaa lähedal ja neil on palju pikem piir Venemaaga kui meil, kuid ma pole ühtegi lugu mõnest Lääne väljaandest lugenud, et kas Imatra või Sakkola on järgmised. Küll aga loen korra kuus või isegi rohkem sellest, kas Narva on järgmine.
Kas teie äripartneritel pole olnud küsimust, et kuulge, Petseri on Põlvast 40 kilomeetri kaugusel ja Vene piir on linnulennult isegi lähemal – kas mingit paremat kohta ei ole?

Meie äripartnerid on Norrast ja nendel ei ole seda küsimust kordagi tekkinud. Tänapäeval ei ole ju niimoodi, et tulevad tankid üle piiri ja Kagu-Eesti on esimene. Ei tulda enam tankidega. Me näeme, missugusesse faasi on agressiivne sõjapidamine jõudnud ja kui tugevalt on tehnoloogia sõjapidamise üle võtnud. Ka Eesti investeerib eelkõige kaitsetehnoloogiasse, mitte kaitsetehnikasse.

Me jagame piiri ühe agressiivse naabriga, oleme seda jaganud sadu, isegi tuhandeid aastaid. Vahel oli see riigipiir, vahel lihtsalt looduslik piir. Peame oskama siin hakkama saama. Nendele suurtele pealkirjadele tuleb lihtsalt vastata. Ja nagu maailmas tihti on: alustad heas mõttes nendest inimestest, kelle jaoks piir ei oma tähtsust ja kes tulevad siia ning siis läheb sõna levima.

Maailmas on ka inimesi, kes keelduvad reisimast Küprosele, sest oli konflikt Türgi ja Küprose vahel ning üks teooria, millest ma kuulsin, on see, et nad ei lähe Küprosele, sest Iisrael asub liiga lähedal ja seal juhtub igasuguseid asju – küll käitub Iisrael oma naabritega nii nagu käitub või püütakse Iisraeli rünnata, ja ei saa välistada, et mõni rakett lendab ka Küprosele. Saan aru, et me oleme sarnases seisus.

On ka inimesi, kes ei reisi Ameerikasse, sellepärast et seal pidevalt relvi kasutatakse. Inimestel on õigus elada oma turvatsoonis ja teha otsuseid sellest lähtuvalt. On ka inimesi, kes on heas mõttes seiklejad. Maailmas on kaheksa miljardit inimest. Küll me suudame olla Eestis ja Eesti majanduses nii tugevad, et tuua siia need, kelle jaoks Eesti on turvaline koht. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, millest väga paljud turistid ei tea midagi. Me peame eelkõige uskuma iseendasse.

Räägime teie kaasinvestoritest. Avalikkusest läbi käinud informatsioon ütleb, et projekti rahastavad neli asutajapartnerit ja te koondute ettevõttesse Metsa Collection. Lisaks teile on seal Mart Vau, norralane Aleksander Farstad ja olümpiavõitjast suusataja, norralane Stine Lise Hattestad Bratsberg. Mis teid ühendab?

Meid ühendab ettevõtlikkus – oleme kõik olnud ettevõtjad – ja sportlik seiklemine looduses.

Olete varasemast tuttavad?

Jah ja ei. Mardiga õppisime koos Tartu Ülikoolis strateegilist juhtimist. Me ei ole kunagi koos töötanud, aga kui sa oled kellegagi mitu aastat koolipingis olnud ja koos lõputööd kaitsnud, siis mõtled, et kunagi võiks selle inimesega koos töötada.

Stine Lisega on meil huvitav lugu: sattusime koos ühel suurel laval esinema ja meil sobis omavahel, läksime pärast seda lõunat sööma ning pärast seda oleme sidet hoidnud ja Stine Lise oli see, kes meid Aleksandriga kokku viis.

Aleksander on tehnoloogiaettevõtja, ta on Norras mitu suurt tehnoloogiaettevõtet üles ehitanud. Ta on samuti investor ja kui me saime aru, et minul on selline mõte Eestis ja temal seiklushotelli mõte Norras – tal on tükk maad ja mul on tükk maad –, siis mõtlesime, et võib-olla vaatame seda gruppi laiemalt.

Metsa Collectioni suurem eesmärk on ehitada Põhjamaade seiklus- ja loodushotellide bränd. Tahame omaenda hallatavate hotellide pealt ehitada välja ka frantsiisimudeli. Maailma üldises hotellinduses ja turisminduses on tähele pandud, et Skandinaavia on viimase kümne aasta jooksul hotellindust kõige rohkem mõjutanud – alustades sisekujundusest ja toitlustusest kuni aktiivse looduses puhkamiseni välja. Aga mitte ükski Põhjamaa hotellinduse ettevõte ei ole hakanud selle trendi peale oma tugevat brändi ehitama. Proovime ja vaatame, kuidas õnnestub. Kui me selle uudisega välja tulime, oli huvitav, et meile hakati pakkuma maatükke Lätist Uus-Meremaa ja Mongooliani välja. See tähendab, et on veel ettevõtjaid, kes ei ole võib-olla turismisektorist pärit, aga on mõelnud, et äkki peaks midagi sellist tegema.

Päris üksinda me hakkama ei saa, kaasame ka hotellinduse kompetentsiga inimesi. Oleme enda ümber meeskonna ehitanud. Eestis on meil disaini- või eskiisifaas läbi, nüüd siseneme eskiisifaasi Norras. Meie kõigi jaoks on see olnud huvitav ja avastuslik teekond ning oleme avastanud, et ehitame midagi iseendale.

Metsa 7 saab tõenäoliselt kõige esimesena valmis?

Ei pruugi, sest nullist ehitada on kõige kallim ja keerulisem. Meile on pakutud ka hotelle, mis on küll juba püsti, aga vajavad hädasti renoveerimist ning mis oma looduse ja ümberasuvate sportimisvõimaluste tõttu sobiksid meie gruppi. Olemasolev hoone korda teha ja avada on kindlasti kiirem protsess, kui hakata nullist kõiki lube taotlema ja siis kopp maasse lüüa.

Mille poolest erineb Metsa 7 Kääriku Spordikeskusest? Kas olete viimastel aastatel Käärikule jõudnud?

Jah, olen seal palju käinud, nii suusatamas kui ka suvel. Kääriku fookus on eelkõige päris sportlasel, meiesugustel harrastajatel tuleb Käärikul koha saamiseks mitu aastat ette planeerida.

Või peavad tutvused olema.

Teiseks on see mõeldud suurematele laagrigruppidele. Meie pigem ei näe end laagrite asukohana, sest spordilaagrite teenindamiseks peab olema natuke teistsugune ümbruskond, ka hotellis pakutav.

Meie, Kääriku, kõrval asuv Haanja ja vahepealne Otepää – on tore nelik, mistõttu on võimalus, et Kagu-Eestisse tekib sportlike ja aktiivsete inimeste tõmbekeskus kogu regiooni, mitte ainult Eesti mõistes. Mida rohkem tekib sinna võimalusi, mida rohkem me ise neid loome, seda kiiremini Kagu-Eesti areneb.

Teil on plaanis luua ka digitaalne platvorm Metsa.ai, mis aitab siduda loodus- ja seiklusturismiteenuseid üle maailma. See on sisuliselt loodusturismi Airbnb, kust leida sportlikke elamusi pakkuvaid majutajaid. Millal see valmib?

Nagu tehnoloogiamaailmas asjad ikka käivad – esimene prototüüp tuuakse välja võimalikult varakult – on ka Metsa.ai juba püsti. Sealt on võimalik leida põnevaid peidetud pärle Skandinaavias, aga ka näiteks Šveitsis ja Austrias. Kui me hakkasime Metsa Collectionit üles ehitama, avastasime, et me ei suuda ise nii kiiresti ehitada, kui maailmas põnevaid kohti on. Kaardistasime kõigepealt Skandinaavia ja vaatasime, mis seal pakutakse.

Huvitav on see, et just looduses seiklemist pakkuvad hotellid on tavaliselt ühe perekonna hotellid, mis ei kuulu kuhugi ketti. Perekonnad on pannud sinna oma südame ja seda, millist teenindust, toitu ja loodust on võimalik neist hotellidest saada, tasub vaadata.

Kõik on veel arenemisjärgus, nii et praegu on see pigem nimekiri. Inimene saab näiteks valida, et tahab kala püüda, orienteeruda ja suusatada ning teha seda augustis, leia mulle koht – ja suudamegi pakkuda toredaid kohti. Meil ei ole broneeringud veel lahti, selleks tuleb minna hotelli kodulehele, aga küll me ka sinna suuname.

Kas õigus on nendel majutus- ja toitlustusettevõtjatel, kes ütlevad, et Eesti on väga kallis ja meie maksusüsteem ei soosi turismi?

Jah ja ei. Kui võrdleme turismi- ja majutussektorit teiste riikidega, siis maksude mõttes turismindust kas soositakse või eelistatakse, sest kuidas sa ikka oma riigist räägid, kui mitte läbi lugude, ja lood on kõige ehedamad just siis, kui inimesed siia tulevad. Eesti on kindlasti kallimaks läinud, võrreldes sellega, kust me tuleme ja kust pärit oleme.

Olen turismisektoris õppinud aga üht: kui riik on muutunud kalliks, siis tuleb oma bränd ümber ehitada ja pakkuda teenust turistile, kes on võimeline veidi rohkem raha maksma. Samas peab säilima heas mõttes maaturism ja meie enda siseturism – kui inimesed ringi reisivad, peab neilgi olema võimalus kusagil peatuda.

Selle viimase segmendi osas, ma olen selles sektoris nii uus, et ma ei oska lahendusi pakkuda. Vaatan seda Metsa 7 kontekstis: kui me juba oleme arenenud riik, mida me võime enda kohta enam-vähem varsti öelda, siis on meil õigus kutsuda siia ka teistsugust turisti.

Mis meil puudu on, et me veel ei ole arenenud riik, aga kohe varsti oleme?

Arvan, et on kaks asja: üks on see, kuidas me iseennast näeme, ja teine see, kuidas meid väljastpoolt nähakse. Kui üldiselt majandusnumbreid või eelkõige meie haridust vaadata, siis me kuulume üsna tugevate riikide tippu. Meie ise arvame aga, et oi, meil on veel palju maad minna.

Tihti öeldakse avalikust ruumist või meediaruumist rääkides, et Eesti, Läti, Leedu – need on endised Nõukogude liidumaad. Meil on seda mineviku taaka liiga palju ja võib-olla kanname ise seda taaka endaga kaasas.

Kas annate järgmistel valimistel oma hääle sellele erakonnale, mis lubab alandada majutus- ja toitlustusega seotud tegevusalade käibemaksu?

Ma ei vaata parteisid nii kitsalt ega anna oma häält parteile, kes lubab üht, teist või kolmandat. Mul on praegu natuke kurb Eesti poliitilist elu vaadata, sest sealt on kadunud üks ühine nimetaja: meie Eesti ning Eesti majanduse, hariduse ja elu areng. Oleme läinud väikestesse detailidesse nagu käibemaksu langetamine.

Ma tahaksin väga, et Eestis tekiks päriselt partei, kellel on jälle Eesti, meie elu ja areng südames. Tänapäeva elu on kompleksne: majandus ei saa ilma hariduseta hakkama ja haridus on muutunud rahvusvaheliseks. Eks me rääkisime sellest ka seoses Eesti leivahinna ja Hormuzi väinaga – me peame väikest Eestit vaatama suure globaalse pildi sees ja keegi peab Eesti eest seisma.

Võib-olla kuulub teie hääl hoopis sellele erakonnale, mis ütleb, kust peaks tulema raha kõigeks selleks, mida me riigina korraldame ja majandame – milliseid makse peaks tõstma ja millised uued maksud peaksid tulema? Kui oluline on erasektorist vaadates see, et riigi rahaasjad oleksid jätkusuutlikud?

Loomulikult on vaja, et riigi rahaasjad oleksid korras. Vaatan Eesti riigi võla kasvu ja see teeb murelikuks. Seal on nii nagu ettevõtluseski: kui sa ehitad oma ettevõtet, siis millele sa keskendud – kas sellele, kust tuleb rohkem käivet või sellele, kuidas kulusid kokku hoida? Ka riik peab vaatama, et olgu, meie kulud kasvavad, ja kasvavadki seepärast, et sotsiaalhoid kasvab ning järjest rohkem inimesi elab kauem, peame võimaldama pensionäridel Eestis väärikalt elada. Meil on haridus. Olen ERSO ehk Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri nõukogus. Vaatan, kuidas on kultuur muutunud vaeslapseks. Tekib küsimus, mida me kaitseme, kui me oma kultuuri ei hoia ega väärtusta.

Seega, kui meie kulud tõusevad, peaks keskenduma eelkõige sellele, kust tulevad tulud. Tulud ei tule ju kuskilt mujalt kui ettevõtlusest ja need ei tule ka ainult siseriiklikust ettevõtlusest, vaid paljuski rahvusvahelisest ettevõtlusest. Tuleb vaadata, kas siia tuleb uusi investeeringuid, kust need tulevad, kes ja mis sektorisse investeerivad ning kuidas teha nii, et meie oma ettevõtted ei koliks oma pea- või arenduskontoreid siit ära. Siin peaks olema rohkem tööjõudu ja maksud peaksid laekuma meie riigikassasse – just sellele tuleb keskenduda.

Te olete üsna mitu aastat president Alar Karise IT-valdkonnaga seonduvate küsimuste nõukoja liige. Kas see formaat on ennast õigustanud?

Jah, ma arvan, et on õigustanud. Oleme heas mõttes presidendi ehk meie riigipea jaoks olemas siis, kui tal on seda vaja. Oleme päris mitu korda aastas kokku saanud ja ma loodan, et oleme riigipea jaoks tõesti olemas olnud.

Arenguseire keskus ütleb värskes raportis, tsiteerin: "Eesti ettevõtted on uute tööriistade katsetamisel suhteliselt kiired, kuid meie digitaalne baas ei ole täna sama tugev kui näiteks Põhjamaades. Näiteks napib tehisaru treenimiseks digitaalsel kujul alusandmeid. Sellega kaasneb risk, et tehisaru kasutamine jääb paljudes ettevõtetes üksikute rakenduste või tööülesannete tasemele ega too kaasa süsteemseid tootlikkust kasvatavaid ümberkorraldusi."
See on ju üsna halb sissevaade.

Eesti on üks veider riik ja ma ei teagi, kas positiivses või negatiivses võtmes. Oleme riik, kus avalik sektor on olnud uute tehnoloogiate rakendamisel kiire. Meie e-lugu, digivõimekus ja alates ajast, mil tuli digitaalallkirja seadus kuni praeguse hetkeni välja, on eelkõige riik ja avalik sektor see, kes on need tehnoloogiad kasutusse võtnud ja rakendanud. 

Siis jõuame erasektorisse, kus arved tulevad veel PDF-i kujul. Me oleme aastas 2026. Kui võtame tehisaru, mis on PDF-dokumendist kolm põlvkonda ees, siis hirm uute tehnoloogiate ees on meie erasektoris minu jaoks imelikult suur. Need julged ettevõtjad, kes on suutnud kas või oma tootmisliinidesse rakendada tehisaru – mis on võimeline oluliselt kiiremini töötlema näiteks sildi- või puiduliinipraaki –, saavad kindlasti suurema kasvuhüppe kui need, kes saadavad jätkuvalt oma arveid välja PDF-ina.

Ma väga loodan, et uus TI-hüpe meie koolides, kus lapsed õpivad tehisaru kasutama, tekitab uue hüppe ka meie ettevõtluses. Tehisaru tuleb niikuinii – kas läbi meie oskuse seda kasutada või on see lihtsalt meie ühiskonnas olemas. Loodan, et meie ettevõtjad julgevad tehisaru ka kõige traditsioonilisemates sektorites oluliselt rohkem kasutada, sest abi on ju olemas, tuleb lihtsalt minna ja küsida.

On koolide lõpetamise aeg, ka teie peres on kaks lõpetajat. Kui närvesööv on praegu ema olla?

Keskkooli lõpetajaga on oluliselt lihtsam, sest maailm on lahti ja mõni ülikool ikka ta vastu võtab – tema on minemas filmindust õppima. Aga üheksanda klassi lõpetamine on tõenäoliselt kõige närvesöövam periood kõikidele lapsevanematele.

Miks see nii on läinud?

Kui ma vaatan tulemusi: meie poeg lõpetab üheksanda klassi, tema keskmine hinne on 4,8 ja üle selle ning ka riigieksamid olid 90 punkti piirist kõrgemal, kuid ka ta enda koolist öeldakse, et oled ootejärjekorras, siis paneb see lapsevanemana kukalt kratsima.

Samas, kui ma vaatan riigina, siis olen väga uhke, sest see näitab, et Eesti haridus on jätkuvalt maailma tasemel ja Eesti lapsed targad. Ja tarkus tänapäeval – olen vaadanud, kuidas lapsed õpivad, olen käinud majandus- ja ettevõtlustundides rääkimas ning see ei ole lihtsalt see, et me õpime fakte või meie haridus on kuidagi ajale jalgu jäänud, vastupidi, ta on ajaga kaasas käinud ja saamegi eestlastena olla uhked, et meil on nii targad lapsed.

Miks peaks noori sundima õppima midagi, mida nad ei taha, mis neid ei
huvita – kui me räägime põhikoolijärgsest elust? Tartus on olukord on veel hullem kui Tallinnas, ja siis ütleb linnavõim, et meil on olemas ka ametikoolid. Aga kui noor ei taha sinna minna?

Ma ei ole väga kindel, et noor ei taha minna. Vaadates, kuidas minu pojad kooli on
lõpetanud ja kuhu nende klassikaaslased õppima lähevad, siis ametikool on jätkuvalt populaarne.

Sõltub erialadest – mõni eriala on väga populaarne. Tartu Kutsehariduskeskuses
on konkursse, mis teevad silmad ette ülikooli konkursile.

Jah, on küll. Kaasaegsel tehisharu ajastul võib-olla just minnaksegi autoremonti õppima, sest keegi peab seal midagi keerama. Maailm on heas mõttes kiiresti muutumas ja tööjõud kui definitsioon on ka oma sisus muutumas.

Minu meelest gümnaasiumide kontekstis – ma esimest korda süvenesin sellesse, mida meie gümnaasiumides õpetatakse – on läinud see praktiliseks: multimeediast ettevõtluseni, linnaplaneerimise ja disainini välja. See ei ole lihtsalt nii, et õpetame kõiki noori laiapõhjaliselt, vaid noored saavad päriselt ise valida, kuhu nad võiksid oma elus edasi minna.

Lõpetuseks küsin teilt soovituse: kui koolivalikud on selleks aastaks paljuski tehtud, aga ega noored otsa saa – järgmisel kevadel on järgmised lõpetajad –, siis mis elus edasi viib. Mida õppida, et ka 20–30 aasta pärast nälga ei jääks?

Õppige seda, noored, mida te tahate õppida, sellepärast et elu on pikk ja ümber
õppida jõuab alati. Aga 9.-12. klassini või ülikoolis on kaks olulist asja: üks on õppimise rõõm, õppimise tahe, õppimise nälg, mis algab sellest, et õpitakse midagi, mille vastu päriselt on huvi, siis saab tööle minna ning alles esimestest töökogemustest saavad noored aru, mis on see, mida nad oma professionaalses elus teha tahavad. Nii et kuulake iseennast.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.