Mari-Liis Jakobson: kas valimisaktiivsus jätkab langustrendi?

Foto: Erakogu

Mis on neil valimistel teisiti? Kas valimisaktiivsus jätkab langustrendi? Esimesele küsimusele saab vastata juba nüüd, aga vastust teisele küsimusele peab veel veidi ootama. Mari-Liis Jakobson heidab Vikerraadio päevakommentaaris pilgu sellele, mis on eelolevatel valimistel varasematega võrreldes teisiti, ja sellele, mis pole märgatavalt muutunud.

Juba vähem kui nädala pärast – järgmisest esmaspäevast – saavad kõik Eesti alalised elanikud oma hääle anda kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Iga poliitikavaatleja jälgib neid valimisi veidi isemoodi. Mind huvitab ennekõike üksainus number: kas valimisaktiivsus jätkab langustrendi või õnnestub see taas väiksele tõusule puksida?

Mis on teisiti?

Mis on siis neil valimistel teisiti? Üheks seni kõige nähtavamaks muutuseks on välireklaami piirangu kadumine.

Viimased 16 aastat oleme harjunud pildiga, kus valimiste eel kaovad linnapildist kandidaatide suured välireklaamid ning poliitikute nägusid kohtame märksa väiksemas formaadis: trükireklaamis, teleekraanil, tänaval nännikotiga ligi astumas.

Nüüd on taas kerkinud neid hiiglama suuri naeratavaid poliitikuid nii majaseintele, tänavate kohale kui ka sõna otseses mõttes põllule. Plakatitrükkalitel ja reklaamipinna omanikel on kindlasti paremad päevad, aga eks valijana tekib ikka küsimus, mida sama loosungi sagedasem nägemine juurde annab.

Reklaamipsühholoogia ütleb, et ega need suured reklaamtahvlid meid valijatena just informeeritumaks ei muuda, küll aga aitavad kaasa brändi silmapaistvusele. Teisisõnu, valimiskampaanias aitavad need valijatel märgata, millised erakonnad või valimisliidud nende piirkonnas kandideerivad. Seega, rohkem võiks piirangu kadumisest olla kasu valimispiirkonna uutel tulijatel: veidi valimisliitudel, aga iseäranis erakondadel, kelle bränd tuntum.

Aga kaudselt on piirangu kadumisest ehk maksumaksjatele laiemalt kasu, sest politsei ei pea enam aega kulutama kellegi ambivalentsete välireklaamide kontrollimisele. Valimisaktiivsust need samal ajal ilmselt ei mõjuta.

Teisalt on näha, et koos välireklaami keeluga kõvasti populaarsust kasvatanud kampaaniatelgid ning valijatega kohtuvad poliitikud pole tänavapildist kuhugi kadunud. Tõsi, Eesti valijate ühest sümpaatiat pole see kampaaniavorm pälvinud. Ühtedele on see kindlasti võimalus saavutada vahetum kontakt rahvaesindajatega, kurta oma muret või küsida küsimusi, teistele aga väsitav kadalipp.

Teine suurem muudatus võimaldab valimisagitatsiooni nüüd teha veel ka valimispäeval. Varem korjati oma reklaamid tele-eetrist ja telgid tänavalt hiljemalt laupäeva õhtul kokku, nüüd aga võib veel ka pühapäeval viimaste kõhklejate veenmisega õnne proovida. Ja kuuldavasti on erakonnad üksteise võidu veel ka erinevaid tänavakampaania üritusi registreerinud.

Usun, et enamiku valijate jaoks viimane päev enam paljut ei muuda. Suurem osa valijatest annab oma hääle niikuinii juba eelvalimiste perioodil, kui valimisagitatsioon on alati lubatud olnud.

Eelmistel, 2017. aasta kohalikel valimistel eelhääletas 52,3 protsenti valijaist, 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel aga juba suisa kaks kolmandikku (67,3 protsenti) kõigist hääletamas käinutest.

Nii et ehk aitab viimase päeva kampaaniatelk veel mõnel eksinud hingel lähima valimisjaoskonna leida. Mis on nüüd samuti hõlpsam, sest elektroonilised valimisnimekirjad võimaldavad minna ja valida mistahes jaoskonnas oma valimispiirkonnas. Ehk tuleb siit ka valimisaktiivsusele imetilluke müks ülespoole?

Kolmandaks muudatuseks on ehk seegi, et valimisnimekirjad on enamikus valimispiirkondades lühemad. Ühest küljest peaks see justkui hääletajate valikuruumi kitsendama, ent selget seost nimekirja pikkuse ja valimisedu vahel täheldatud ei ole.

Kampaaniate sisu

Kampaaniate sisupoolel väga suuri muutusi ei paista. Kui programme sirvida, süveneb veendumus, et endiselt on kohalikud valimised ennekõike renoveerimis- ja teedeehituse valimised.

Raha betooni ja asfalti valamist praegune turukonjunktuur aga väga soosivat ei paista. Praegu on hinnad niivõrd kõrged, et kohaliku tasandi hanked kukuvad üksteise järel läbi, sest pakkumised tulevad järjest üle piirmäära. Valijal on mõistagi hea meel, kui praeguse asemel ehitatakse tuttuus lasteaed, aga võib-olla pole praegu kõige mõistlikum aeg see ette võtta?

Samuti pole sugugi aegunud väitlusseltsi hoiatus märgata suslikut. Ikka lubatakse asju, mida ei ole võimalik või pole lihtsalt mõtet kohalikul tasandil teha.

Jah, kohalik omavalitsus on koolipidaja, aga kas on ikka praktiline hakata e-õppe materjale ja lahendusi välja töötama valla või linna kaupa? Või teine näide: pole välistatud, et maksuerisused võivad aidata maapiirkondades ettevõtlust elavdada, aga kui mõned üksikud kohalikud maksud nagu tänavate sulgemise maks või parkimistasu kõrvale jätta, siis kuidas küll kohalik omavalitsus iseendale teistest omavalitsustest soodsamad maksud kehtestab?

Endiselt kohtab ka lubadusi stiilis "veel rohkem kõike": ehitame uusi teid, rajame uusi lasteaedu, loome uusi toetusi, parandame kõik ära, mis olemas on. Paratamatult tundub, et selle kõige finantseerimiseks peaks nii mõnigi omavalitsus naftaotsingud käsile võtma.

Teisalt vaatab jälle vastu laialivalguvuse meistriklass. Südame teeb soojaks see, kui paljud kandidaadid soovivad muuta oma koduvalla või –linna valitsemist kaasavamaks, kui paljud peavad oluliseks kohaliku ettevõtluskliima parandamist ning tiigrihüpet kohaliku tasandi asutustes.

Aga sageli on ikka vastuseta jäänud see küsimus "kuidas?" Kas valides poliitiku A asemel poliitiku B saab veenduda, et vallavõim on automaatselt kodanikele kuidagi avatum? Raske on ka vastu vaielda väitele, et omavalitsus peab olema ettevõtte partner ja abimees, mitte takistaja, kuid mida see tähendab?

Või siis: milliseid samme kätkeb endas valimislubadus stiilis "Tallinn peab saama targaks ja vabaks nagu ükssarvik." Mida see tähendab? Linnaametnikud hakkavad otsuseid langetama sama loominguliselt nagu seda saab endale lubada üks iduettevõte?

Siiski loodan väga, et järgmisel nädalal leiavad tee valimiskastini võimalikult paljud kohalikud elanikud. Kindlasti pole valiku tegemine paljudele – mulle kaasa arvatud – just ülemäära lihtne. Aga kohalike valimiste valimisaktiivsus on Eestis järjepanu 2009. aastast saadik langenud ning oleks viimane aeg see taas vaikselt tõusutrendi nihutada.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: