Rein Sikk: ära kiusa saadikukandidaati, pigem kiida teda

Foto: Rauno Volmar / Vikipeedia

Minu kui valija valimisprogramm on kandideerijate kiitmine ja julgustamine, teatab Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.

Seekord kiidan tublisid inimesi. Eriti neid, keda on kokku 10 025 ja kes kandideerivad kohalikel valimistel. Mulle tundub, et viimasel ajal on kandideerijate halvustamine muutumas lausa heaks tooniks. Valimistel võidule pürgijaid vaadatakse kui kasuahneid ajudeta tegelasi.

Aga see pole õige. Tegelikult on enamik kandideerijaist ju oma küla, valla ja linna patrioodid. Nad soovivad oma kodupaiga heaks volikogus üldjuhul tasuta tegutseda. Soovivad oma aja ja tööga panustada, et nii meile endile kui ka meie lastele paremat tulevikku luua. Selliseid inimesi tean ja näen kandideerijate hulgas.

Samal ajal leidub arvustajaid, kes heidavad kandidaatidele ette soovi silma hakata. Pahandatakse, et nad saadavad koju reklaamkirju või siis jagavad nänni. Aga kujutage ette vastupidist. Seda, et kusagil on olemas kandidaat, kelle ainsamaks sooviks on mitte silma hakata, täiesti märkamatuks jääda. Selline hall hiireke ei saa ju mind minu vallas esindada, salajas olles minu huve kaitsta. Pigem tasuks ikka eelistada seda, kes tahab ja julgeb silma hakata. Kasvõi kirju saates, nänni jagades.

Tegelikult on täitsa tore, et ajal, mil inimeste reaalne käsitsi kirjutamise oskus kipub kiduma jagatakse pastapliiatseid. Mõni saab sellega on vajalikud asjad kirja panna, teine aga kollektsiooni panna. Kolmandale tuleb tänu pastakale aga kandidaat meelde siis, kui mure painab. Hea abi küsida.

Mul on tänavustest valimiste nännina autos ka üks mõõdulint. Vajalik riistapuu, kui ehituspoes vaja mõnd jublakat mõõta. Üks valimisliit kingib töökindaid, vajalikud needki. Helkurgi kulub ära.

Ma ei oska ega tahagi parastada, kui mõni karistusregistris olija kandidaatide hulka satub. Kantud karistus on ju lunastatud süü. Ju me peame ikka uskuma inimese võimesse end parandada, minevikust üle saada. Inimesele eksimuse eest lõpmatult etteheiteid teha pole hea toon. Nii kasvatame pigem kibestumist, mitte ei anna patustajale teist võimalust.

Millegipärast tundub mulle, et kui valimistel kandideerijate kallal vähem irisetaks ja hammast ihutaks, oleksid me valimised hoopis ägedamad ja värvilisemad. Kohati jääb lausa mulje, et kandideerijad ongi pikaajalisest ei tea mille eest süüdistamisest pisut heitunuid. Nad ei julgegi erilised välja paista. Erilisus peaks aga ju olema iga rahva esindajaks pürgija tähtis omadus.

Vaadake näiteks kandideerivate valimisliitude nimekirju. Üks igavam ja stampsem kui teine. Näib nagu mingil juhul ei soovitaks valijale meelde jääda. Ikka sõnade "kodu" ja "vald" lõppematu, korduv ja ristkasutus, mis valija pigem segadusse ajab, mitte selgust ei loo. Õnneks on Rõuges liit nimega Kimmäs Punt. Paaris kohas kõlab "restart". Vahvad on ka Sõbralik Keila ja Jõhvikad Jõhvis loomulikult. Või siis Paide - inimeste linn. Huvi tekitavad ka numbrid 4K ja 2.1. Aga vaimsust-vaimukust võiks enam olla. Julgege julgeda!

Või siis valimisplakatid. Andke andeks kohatu võrdlus, aga praegustel plakativaipadel on sügav pildiline seos Leonid Brežnevi aegsete paljukirutud poliitbüroode piltidega. Seal oli üks tegelane mornim kui teine. Tuletage nüüd meelde mõnd tänavust valimisplakatit suurelt ja siiralt naeratava inimesega. Kas neid on palju? Kas olete näinud midagi plakatil vahvat tegevat saadikukandidaati? Kasvõi käega viipavat, õhumusi saatvat?

Kui inimene ei oska pildil huvitav, lahe ja naerusuine olla, siis miks peaksin ma lootma, et ta temasse tuleb korraga volikogus sära sisse. Säratu inimene elu edasi ei vii ja minui häält ei saa.

Minu kui valija valimisprogramm on kandideerijate kiitmine ja julgustamine. Usun, et meie, valijad, suudame kandideerijaid piisavalt kiita. Suudame innustada niikaua kuni volikogudesse ihkajad muutuvad taas tagasi säravateks ja ägedate kampaaniatega isikusteks. Umbes sellisteks nagu oli vaba Eesti taasloomise aegu. Ja siis saame taas rõõmuga kuulutada, et valimispäev on tõesti demokraatia pidupäev.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: