Vanemad elanikud ehk veel mäletavad, et kuus aastat tagasi kuulutas toonane peaminister Taavi Rõivas Eesti uueks suureks narratiiviks Uue Põhjamaa. Aga põhjamaisusele ei ole Eesti suurt lähemale jõudnud ei viimase kuue ega ka mitte 30 aastaga, nagu teravalt välja tuleb iga kord, kui ühiskonnakorralduse vastupidavus mõne ootamatusega proovile pannakse.

Viimati oli selleks viirusepuhang ja vaktsineerimine. Põhjamaade valitsused valisid probleemi lahendamiseks küll eri viisid, kes sulges rohkem, kes vähem, aga isegi koroonasurmade osas alguses Euroopa tipptegijana tundunud ning süüdimatuse võrdkujuks tembeldatud Rootsi on praeguseks pingerea tagumisse poolde langenud.

Mis aga tähtsam, kõigil Põhjamaadel on vaktsineerimisega hästi ning uus gripp vanadega samaväärselt vähetähtsaks haiguseks kuulutatud. Ühiskonna koostoime, pingutusvõime ning kriisilahenduste veelahe jookseb läbi Euroopa mööda kunagist Külma sõja piiri sama selgelt nagu 30 aastat tagasi, kuigi majanduse klantsitud pealispind võib selle ajuti unustama panna.

Eesti on sellest piirist valel poolel, endiselt ei ole siin midagi eriti põhjamaist ei riigivõimu suutlikkuses, demokraatia kvaliteedis, maksusolidaarsuses, kodanike usalduses võimu vastu ega paraku – mis järgmise nädala valimiste seisukohalt tähtis – ka omavalitsuse korralduse ja autonoomia alal.

Näiteks Helsingi ja Stockholmi linnaeelarve maht on aastas ümmarguselt viis miljardit eurot, Tallinna oma umbes kuus korda väiksem. Pealinnade rahakoti erinevus on hoopis suurem kui seda võiks eeldada linnaelanike arvu ja ostujõu või linnade majandusliku kogutoodangu alusel.

Võrreldes rahvaarvult väiksemaid omavalitsusüksusi, saame veel kurvema pildi, aga probleem ei ole niivõrd jõukuse erinevuses, vaid selles, milliseid makse ja millises ulatuses saab koguda omavalitsus Põhjamaades ja milliseid Eestis.

Ka pärast viimast haldusterritoriaalset reformi Eestis ei ole keskvõim omavalitsustele juurde andnud ei ülesandeid, kohustusi ega tulubaasi. Aeg-ajalt on sellest juttu, kuid erinevalt Põhjamaadest on omavalitsuste teovõime ja tulud-kulud ikka üks keskvõimu nisa küljes rippumine. Nagu valimiste eelsest kärast näeme, nii ka jääb, sest erakondade kaudu ilmutab keskvõim taas kirglikku soovi omavalitsust kontrollida.

Miks muidu on erakondade valimiskampaania üles ehitatud keskvõimu tuntumatele esindajatele, sealhulgas neile, kes üldse ei kandideeri või ei kavatse ministriametist volikogu töö kasuks loobuda?

Miks käib peaminister Kaja Kallas raha eest keset tööaega tele-eetris tuntud raadiomeest Rohke Debelakki sülle krabamas, kui ise ei kandideeri? Ja miks ei kosta ühegi kandideeriva parteijuhi, riigikogu liikme või ministri suust tõotust suurendada omavalitsuse autonoomiat, ülesandeid ja tulubaasi?

On muidugi erandeid, kuid rahvarohkemates omavalitsustes dikteerivad valimisdebati sisu erakonnad oma ülemaaliste sõnumitega, mille mõte on selge: parteivõim on kõik, kogukonnavõim mitte midagi. Meie, parteid, kontrollime ja juhime omavalitsusi nüüd ja tulevikus.

Pole ime, et valijaskonnas levib seetõttu tunne, et kohalikest volinikest ei sõltu suurt midagi ning milleks siis üldse valima minna. Niikuinii hoitakse või armastatakse Eestit, antakse talle õige käik või käkk ja puhastatakse platsi ikka Toompea kõrgustest. Teistsugused hääled on võrreldes selle massiivse kisakooriga õrnavõitu või peaaegu kuuldamatud.

Olen omariikluse taastamise järel hääletanud kõigil Eestis toimunud valimistel, aga mitte kunagi varem tundnud valimiste eel nii suurt ükskõiksust kui tänavu. Oletan, et sama tunneb pool valijaskonnast, mistõttu julgen ennustada, et umbes sama peegeldub 17. oktoobri õhtul ka valimisaktiivsuses, mis hea õnne korral napilt ületab 50 protsendi piiri.

Neile, kes siiski arvavad vastupidi või usuvad, et sõltumata sõnumitest või isikutest on hääletama minek kodanikukohus, soovitan esmaspäeval algavat hääletamisnädalat kasutada keskvõimu esindajate aktiivseks ahistamiseks. Tunnistas ju isegi selline mõjuvõimas isik nagu Urmas Sõõrumaa sel nädalal rahvusringhäälingule: "Valimistevahelisel ajal sa ei pääse isegi löögile, et rääkida!"

Lähema nädala jooksul pesitsevad kõik erakonnatipud rahvarohketes kohtades oma kirjudes kampaaniatelkides ja rääkida saab. Minge siis ja küsige, mida nad kavatsevad Toompeal lähemal ajal teha selleks, et omavalitsustel oleks võimu, raha ja autonoomiat. Et omavalitsus oleks põhjamaine.

Vastuseid on soovitav filmida ja postitada ühismeediasse, luua tõendeid, mille alusel kui mitte nüüd, siis järgmistel riigikogu valimistel lubajaid kas premeerida või karistada. Kui enamat ei saa, siis eriti silmakirjalikele ehk vähemasti natuke piinlikkustunnet.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.