Mirjam Mõttus kirjutas kommentaaris "Pakkuda on üks valija hääl...": "Meil puudub paik, kus valimiste eel saaks tekkida kestuselu valijate ja kandideerijate vahel. Elame digiriigis. Kogu meie elu on üles ehitatud e-teenustele. Valimised käivad meil aga jätkuvalt nii, nagu poleks tiiger veel hüppama hakanudki."

Mõttuse päevakommentaar tabas otse naelapea pihta. Oleme umbes pool tosinat Jõelähtme valla aktiivset kodanikku väikesest asulast Tallinna lähedal, kel koduvallaga seoses mitmeid põletavaid küsimusi ning ka lahendusettepanekuid tekkinud.

Arvestades, et tulemas on uus valitsemistsükkel, oli soov leida platvorm, kuidas saada kõikidelt erakondadelt oma küsimustele asjalikke vastuseid, teha ise ja aidata ka teistel asula elanikel teha valimistel võimalikult teadlik valik.

Poliitreklaamid on tihtipeale ümarad loosungid, millest ei ole võimalik leida vastuseid konkreetsetele murekohtadele, näiteks kuidas plaanitakse lahendada raskeliikluse probleem meie asulas või vähendada ehitatavate tootmisüksuste mõjusid elanikele. Pastakad ja tikutopsid kahjuks ei aita. Pannkooke toetame küll kahe käega, saab vähemalt kõhu täis.

Seega palume avalikke arutelusid, asjalikke ajaleheartikleid, kohtumisõhtuid, uusi interaktiivseid lahendusi valijatega suhtlemiseks. Ja sinna kõrvale lisaks natuke pannkooke, kui kohe üldse teisiti ei saa.

Kuna meid huvitavatel teemadel valitses infopuudus, tuli läheneda leidlikult ning ise leida viisid erakondadelt vastuste saamiseks. Nimelt otsustasime kodanikualgatuse korras korraldada avaliku valimisdebati ning mitte säästulahenduse, vaid tuntud teleajakirjanikuga eesotsas, publikuga ning otseülekandega veebi. Saaks telemeest oma silmaga kaeda ja ühtlasi teada, mida arvab kandideeriv naabrimees turuplatsi loomisest külasüdamesse.

Taotlesime ka kohalikult omavalitsuselt debati korraldamiseks toetust, kuid kuna seda ei saanud (selgus, et me oleksime pidanud juba palju varem ette nägema poliitilise keskustelu puudumist ning taotluse esitama augusti alguses), leiame vastuseid küsimustele oma isikliku rahakoti arvelt. Loeme selle investeeringuks tulevikku).

Kandidaatide üles leidmiseks tuli teha ka natuke detektiivitööd ja kohati ei olnud see üldse kerge ülesanne, nimelt võib kõne potentsiaalselt valijalt, kel on päris muresid ja küsimusi, kandidaadi päris ära ehmatada.

Korraldasime kohtumisõhtud kõikide huvitatud erakondade esindajatega, arutasime olulisi munitsipaalküsimusi kohvikulaua taga istudes või alevikus jalutades. Tegu oli ääretult huvitava ja toreda ettevõtmisega, saime isiklikult tutvuda kandidaatide maailmavaadete, probleemilahenduste ja tulevikuplaanidega ning aitasime omalt poolt saada kandidaatidel visuaalselt ette tervikpilti meie kodualeviku planeeringutest.

Kohtumised valitavaga olid silmiavavad mõlemapoolselt. Pilt sai pigem positiivne ning kinnitust tõsiasi, et volikokku tuleb valida asjalikku inimest, parteiline kuuluvus on teisejärguline.

Mina ise olen otsustanud valida kandidaati, kelle erakonna valija pole ma kunagi enne olnud. Ma poleks seda otsust teinud, kui me ei oleks kohtunud. Pannkooki ja pastakat vaja ei läinud.