Raamat, mille abil ma lugema õppisin, oli inglise muinasjutt "Kolm põrsakest". Selles on kolm metsas elavat põrsast, kes talve saabudes endale maja ehitavad. Nihv-Nihv teeb selle õlgedest, Nuhv-Nuhv okstest ja Nahv-Nahv kivist. Kusjuures kaks esimest naeravad Nahv-Nahvi üle, et miks ta küll nii palju vaeva näeb. Nemad tahtsid lulli lüüa.

Siis tuleb kuri hunt, kes puhub õlgedest ja okstest majad laiali, kivist maja peale aga ta jõud ei hakka. Siis üritab korstnast sisse pääseda, aga vennakesed on tulele pannud keeva vee katla, kuhu kurjam sisse kukub.

Oht läheneb

See kolmest põrsakesest kõnelev lugu tuleb aeg-ajalt meelde, kui jälgin praegust julgeolekukriisi Euroopas, mille on põhjustanud Venemaa sõda Ukrainas. Euroopa riikides kardetakse nüüd juba tõsiselt, et kui Vladimir Putini režiim on Ukrainas võidukas, tungib ta edasi. Küsimus on aga selles, kas Euroopas ehitatakse selleks puhuks kivist maja või loodetakse, et võib lulli edasi lüüa.

NATO peasekretär Mark Rutte on öelnud, et oht liigub meie poole katastroofilise kiirusega ning on viimane aeg üle minna sõjaaja mõtteviisile. Sellega on aga väga kehvad lood. Vaid kaks kolmandikku NATO riikidest kulutab kaitsele kokku lepitud kaks protsenti SKP-st, samal ajal kui Venemaa näitaja on tuleval aastal 6,3 protsenti. Seepärast pole USA tulevase presidendi Donald Trumpi viie protsendi nõudmine sugugi üle võlli.

Veelgi piinlikum on NATO pealinnadest tulev mantra, et Ukrainat ei saa praegu mingil juhul NATO-sse võtta, sest siis algab kolmas maailmasõda. Tasub meelde tuletada, et NATO loodi selleks, et tõrjuda idast lähtuvat punast ohtu. Ja Ukraina on praegu ainus riik, kes seda eesmärki täidab. Ükski lääne armee ei ole selliseks julmaks sõjaks valmis. Seepärast tekib õrjetu küsimus, kas mitte poleks õigem, kui NATO võetakse hoopis Ukrainasse? On ta ju ainus, kes veel Euroopat kaitseb.

Surmakultus

Erinevad mõttekojad ja poliitikud on pakkunud välja erinevaid tärmineid, millal võib Venemaa mõnda NATO riiki rünnata. Rehkendatud on ajavahemikku 2–10 aastat.

Seni kuni Putin elab, ei muutu Venemaa eesmärk. See ei ole ainult Ukraina alistamine, vaid kogu senise julgeolekukorralduse lõhkumine. Teatavasti nõudis Moskva veel enne sõja algust, 2021. aasta lõpus, et NATO peab oma kimpsud-kompsud kokku korjama ja kolima 1997. aastal kehtinud piiridesse. Sellest eesmärgist ei ole loobutud ja seda ka aeg-ajalt korratakse. Seepärast on lausa retooriline küsimus, et kellega Venemaa valmistub tulevikus sõdima.

Venemaa majandus on viidud täielikult sõjarööbastele ja mis veelgi olulisem: sõja-, isegi surmakultusega on läbi imbunud (immutatud) kogu ühiskond, lasteaedadest alates. Tasub küsida sedagi, mida hakata peale nende sadade tuhandete Vene sõduritega, kes on läbi imbunud verest ja vihkamisest rinnetel. Neid ei saa ju mööda Venemaad laiali saata.

Rikutud psühhomaatriks

Markii Astoplhe de Custine kirjutas oma "Kirjad Venemaalt" aastal 1839, emigratsioonis elava vene kirjaniku Mihhail Šiskini esseekogumik "Sõda või rahu" ilmus 2019. aastal, seega veel enne kallaletungi Ukrainale.

Ajastud on küll erinevad, aga hinnangud vene rahvale üsna sarnased. Märksõnad on saatusele alistumine, orjamentaliteet ja pimesi ülemusele allumine. Pluss kirjeldamatu julmus endast nõrgemate vastu.

Ukraina erusõjaväelane Roman Svitan langes lendurina pärast sõja esimese faasi algust 2014. aastal Donetski separatistide kätte vangi, kus teda julmalt piinati. Nüüdseks on ta vabanenud ja esineb vestlussaadetes. Temale kuulub hinnang, et venelased on "geneetilised sadistid", kelle "psühhomaatriks" on rikutud ning kes tuleks mitmeks põlvkonnaks sulgeda kinnisele territooriumile. Et siis aeg-ajalt vaadata, kas mingi meeleparandus on toimunud.

Võib-olla on see liialdus, kuid on fakt, et kaks kolmandikku venemaalastest toetab vallutussõda Ukrainas. On muidugi sadu tuhandeid venemaalasi, kes ei toeta sõda, kuid need on kas riigist põgenenud, vangistatud või muidu tasalülitatud.

Seega on meil viimane aeg ehitada tugev kivist maja ja ka tuli katlale alla teha. Paraku on vaenlane salakaval ja ta võib üritada majja saada ka kasvõi merepõhjast, näiteks sidekaablite kaudu...