Marko Mihkelson: miks on Putinile stalinlik ajalugu nii oluline? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marko Mihkelson.
Marko Mihkelson. Autor/allikas: Vladislava Snurnikova/ERR

Pole teada, kas Venemaa president Vladimir Putin on kunagi lugenud Jevgeni Zamjatini düstoopiat "Meie" või George Orwelli veelgi kuulsamat novelli "1984". Me ei tea, kas KGB koolis Ohtas, mille Putin lõpetas, nendest Nõukogude Liidus keelatud raamatutest räägiti, kuid tema tegevus autoritaarse võimu taastajana Venemaal on olnud nii zamjatinlik kui ka orwellilik, kirjutab Marko Mihkelson.

Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Venemaa eriteenistused on masside ja avaliku arvamusega manipuleerimises maailma osavaimate seas. Aastakümnete jooksul on tšekistid filigraanse peensuseni lihvinud petmise, võltsnarratiivide loomise ning rakendanud ajaloo oma võimu hoidmiseks ja kuritegude varjamiseks.

KGB arhiivides on Orwelli "1984" peetud küll "kõige jälgimaks raamatuks Nõukogude Liidu kohta", kuid selle üks tuntumaid tsitaate "Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku; kes kontrollib olevikku, see kontrollib minevikku" on ilmselt iga tšekisti katekismuseks.

Putini äsjase põhiseadusliku riigipöörde peamine eesmärk on kindlustada autoritaarse võimu kestmine ja tugevnemine määramatuks ajaks. Selle saateks on võimas kanonaad stalinliku ajaloonarratiivi kaitseks, sest iga tagasisamm tõe suunas muudaks Putini kavatsused siseriiklikult rünnatavaks.

Seepärast pole imestada, miks on Venemaa president tõstnud just praegu esikohale võitluse "ajaloolise tõe eest". Putin teab suurepäraselt, et Venemaa rahvuslik identiteet on mitme inimpõlvega kinnistatud Suure Isamaasõja glorifitseerimisele ja Stalini kui "geniaalse väejuhi" ülistamisele. See on kiirtee vene inimese südamesse.

"Venemaa jaoks on 9. mai kõige suurem ja helgem pidupäev. Me oleme uhked võitjate põlvkonna üle, austame nende kangelastegusid. Meie mälestus ei ole mitte ainult tohutu austuse avaldus kangelaslikule minevikule, vaid see teenib meie tulevikku, innustab meid, tugevdab meie ühtsust. Me oleme kohustatud kaitsma tõde Võidu kohta," lausus Putin oma äsjases aastakõnes. "Mida me muidu ütleme oma lastele, kui vale levib kogu maailmas nagu nakkus?" küsis Putin ja vastas, et "jultunud valele, katsetele muuta ajalugu tuleb vastu panna faktid".

Nii alustas Vene välisministeerium juba eelmise aasta suvel vahetult enne Molotovi-Ribbentropi pakti 80. aastapäeva massiivse propagandakampaaniaga kaitsmaks stalinlikku ajaloonarratiivi suurest võidust. Selleks on käiku lastud selektiivne mälu, teadlikud valed ja Nõukogude Liidu perioodist tuntud klišeed.

Venemaa on oma "ametlikku" ajalugu varemgi meeleheitlikult kaitsnud, kuid nii järjekindlat ja seejuures globaalse haardega sotsiaalmeediat rakendades pole seda tehtud.

Vene diplomaatiliste esinduste kõigist Twitteris jagatavatest postitustest on umbes kolmandik seotud Teise maailmasõja sündmustega. Pole tähtis, kas seda teeb Venemaa välisministeerium, nende saatkond Tallinnas või Lõuna-Aafrika Vabariigis, muster on ikka üks ja sama. Tähelepanuväärselt ohtlik on see, et oma tõe kaitsmisel on Vene diplomaadid asunud jõuliselt õigustama MRP-d ja selle salaprotokolle.

Lisaks ajaloo "õigeks väänamisele" ei jäeta tegemata ka sapiseid vihjeid riikide ja rahvaste aadressil, kes Teise maailmasõja tapatalgutes kõige enam kannatasid.

27. augustil 2019 kirjutas Vene välisministeerium oma Twitteri säutsus näiteks Teisest maailmasõjast Baltikumis avaldatud brošüüri jagades nii: "1990. aastate algul said Balti rahvad iseseisvateks. See sündmus tekitas lootuse, et Balti Nõukogude Vabariigid võiksid muutuda kaasaegseteks demokraatlikeks ja õigusriigi põhimõtteid järgivateks riikideks, mis kahjuks kunagi ei teostunud."

Viimastel nädalatel on Venemaa võtnud kõige kõrgemal tasemel ette Poola ründamise, püüdes jätta koguni muljet, et süü Teise maailmasõja vallapäästmise ees ja holokausti õudustes lasub Natsi-Saksamaa sarnaselt ka Varssavil.

20. detsembril korraldas Venemaa president Putin Peterburis SRÜ liidritele ootamatu ajalooloengu. Ta olevat palunud arhiive kontrollida ja talle dokumente esitada. "Kui ma hakkasin neid dokumente lugema, siis leidsin midagi huvitavat kõigi meie jaoks, sest me kõik oleme pärit Nõukogude Liidust," ütles Putin ja asus tunnipikkust monoloogi pidama.

Ta rääkis stalinlikus vaimus, et Nõukogude Liidul ei jäänud muud üle, kui sõlmida Hitleri Saksamaaga mittekallaletungileping. Moskva soovidele luua uus julgeolekuarhitektuur Euroopas polevat keegi vastanud. Siin kõlas justkui ähvardav võrdlus tänapäevaga, mil Venemaa soovib samuti NATO asemele Euraasiat katvat uut julgeolekuarhitektuuri.

Rääkides 1939. aasta septembri sündmustest Poolas, ütles Putin, et "Punaarmee ei pidanud vaenutegevust kellegagi, nad ei võidelnud poolakatega". Putini suu vaikis nendest sadadest hukkunud punaarmeelastest, kes kaotasid oma elu Poola jagamise käigus Hitleri ja Stalini vahel. Loomulikult ei sobinud Putini ajalootundi lugu Punaarmee ja Wehrmachti ühisparaadist Brestis ega meenutused NKVD veretööst Katõnis.

24. detsembril Vene kindralstaabis esinedes läks Putin koguni nii kaugele, et nimetas sõjaeelset Poola suursaadikut Saksamaal Jozef Lipskit "antisemiitlikuks seaks" ja süüdistas Poolat suure sõja koidikul Natsi-Saksamaaga kokkumängus. Oma tiraadi sees rõhutas Putin, et Venemaa peab oma relvajõudude ülesehitamisel arvestama ka sellega, et Euroopas kiputakse unustama, kes nad natsismist vabastas.

Riigiduuma kevadist istungjärku sisse juhatades pidas parlamendi esimees Vjatšeslav Volodin Teise maailmasõja ajal Poola territooriumil asunud sadade surmalaagrite tekke põhjuseks sõjaeelset meelestatust Poolas. Ta nõudis seepeale Poola praegustelt juhtidelt vabandamist kogu maailma ees.

Muidugi ei sobinud Putini administratsiooni endisel asejuhil Volodinil mainida, kui palju surmalaagreid asus Nõukogude Liidu territooriumil enne Teise maailmasõja puhkemist. GULAG-i jubeduste eest pole Venemaa juhid kunagi tõsimeeli vabandust palunud.

Neid näiteid võib tuua veel ja veel. Ei ole ilmselt kahtlust, et Venemaa juhtkond kruvib infosõja tempot üles kuni 9. maini. Pärast seda ei kao see teema aga kuhugi, sest kontroll ajaloo üle on Putinile vajalik neljal olulisemal põhjusel.

Neli põhjust, miks Putin vajab kontrolli ajaloo üle

Esiteks. Ajalugu on igas autoritaarses ühiskonnas kriitilise tähtsusega, sest just nii on kitsal eliidil või ainuvalitsejal võimalik hoida rahvast pidevalt konsolideerituna ja hoida ühiskondlikel protsessidel silma peal. Pooltõdedel või lausvaledel põhinevad müüdid aitavad omakorda kasvatada "õiges" vaimus uusi põlvkondi.

Venemaa enda ajaloos on olnud vaid üks lühike periood, kus tsensuuri kadumine, arhiivide avanemine ja meediaruumi vabadus lõid võimaluse uute ajaloonarratiivide tekkimiseks. See oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul Gorbatšovi glasnosti ajastul.

Ometi juba enne Putini võimuletõusmist hakkasid arhiivid taas sulguma ja Nõukogude perioodi, eeskätt aga Teise maailmasõja käsitlused taandusid massidele nii harjumuspäraseks saanud stalinlike müütide juurde.

Arhiividokumentidel põhinevad Mark Solonini raamatud on kahjuks jäänud pigem erandiks ega ole suutnud üldises ajalooteadvuses pööret tuua. Lühike demokraatiapuhang ei suutnud ajalugu vabastada, koolid jätkasid ajaloo õpetamist vana programmi alusel ning Putini ajal uuesti jalad alla saanud riiklik propaganda klammerdus patriotismi taastootmiseks Suure Võidu külge.

Seepärast pole imestada, et 2019. aastal saavutas Stalini populaarsus ühiskonnas uue rekordi. Levada uurimiskeskuse küsitlus näitas, et tervelt 70% vastanutest peab Stalini rolli Venemaa ajaloos positiivseks. Veel 2016. aastal arvas nii 54%.

Kokkuvõtvalt – mida suurem on Vene ühiskonnas Stalini positiivne populaarsus, seda innukamalt rakendavad võimud vahendeid stalinliku ajaloo kaitsmiseks.

Teiseks. Nõukogude Liidu ehk Vene impeeriumi lagunemine on Putinile 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Vene maailma konsolideerimise nime all alustas Kreml endisaegse impeeriumi tagasivõitmist sisuliselt Nõukogude Liidu lagunemishetkest alates. Kiirelt toodi käibesse lähivälismaa mõiste, et eristada endise impeeriumi alasid muust maailmast.

Kui Tšetšeenia sõdadega pandi piir Venemaa edasisele lagunemisele, siis Gruusia ja Ukraina ründamine ning infooperatsioonid Balti riikide ja Poola vastu on teeninud selgelt Putini revanšistliku välispoliitika eesmärke – võita maa tagasi sealt, kus seda teha annab ning kehtestada oma mõju seal, kus see on võimalik.

Molotovi-Ribbentropi pakti õigustamise ja naabrite sõjaka ründamisega ajaloomalakaga kaitseb Venemaa oma agressiivset välispoliitikat. Rahvusvahelise õiguse valikuline rakendamine ja stalinlikust narratiivist lähtumine on osa nii seniste kui ka tulevaste võimalike vallutuste õigustamisest.

Kolmandaks. Stalinliku ajaloonarratiivi kaitsmine on osa infosõjast, mis omakorda on üks olulisim episood Venemaa jätkatavast Külmast sõjast Lääne vastu. Selle kaugemaks strateegiliseks eesmärgiks on lõhkuda NATO ja finlandiseerida Euroopa riigid.

Lühemas perspektiivis aitab ajaloo teema mobiliseerida lääneriikides elavaid kaasmaalasi, lõhestada avalikku arvamust (kuidas sa taunid fašismi üle võitjaid) ja isoleerida Ida-Euroopa riigid Lääne-Euroopast.

Poola ja Balti riikide sildistamine russofoobseks vähemuseks, kes mürgitavat Euroopa ühispoliitikat, teenib nende isoleerimise eesmärki. Poola kui eriline sihtmärk on Moskvale oluline sellegi poolest, et seal asuvad tõsise heidutusjõuga USA sõjaväeüksused.

Neljandaks. Ükski autoritaarne võim ei püsi vägivallata ja kodanike vabaduste piiramiseta. Selleks on vaja repressiivorganit, milleks Venemaal on KGB järeltulijad.

Stalinliku ajaloo kiiva hoidmisega õigustatakse või varjatakse tšekistide terroritegusid. Kümneid miljoneid inimesi tapnud terroristide "tõe, õiguse ja puutumatuse" kaitsmine ehk KGB vennaskonna kaitsmine on KGB alampolkovnikule Putinile püha üritus.

Venemaa taandus autoritaarsusse paljuski seetõttu, et repressiivorganid pole kunagi kandnud vastutust inimsusevastaste kuritegude eest.

KGB reorganiseerimisega 1990. aastatel ei kaasnenud lustratsiooni ega veel elus olnud mõrtsukate vastutuselevõtmist. Nii võib Putin oma seltsimeeste ees esinedes ka nüüd kiita tšekistide kangelaslikkust ja nende teeneid isamaa ees.

19. detsembril 2019 ütles Putin KGB aastapäeval, et meie inimestel on oluline õppida "seni tundmatuid fakte Venemaa eriteenistuste ajaloost, et mõista, kui raske on vahel saavutada võite ja olla edukas".

Loomulikult ei mõelnud Putin siin võitude all miljoneid inimelusid hävitanud punast terrorit ega dissidentidevastast võitlust. Sest on olemas üks ja ainus tõde ajaloost, mida tšekistid kaitsevad mõõga ja kilbiga.

Mida saab ja peab sellises infosõja olukorras tegema Lääs?

Esiteks tuleb mõista, miks Venemaa seda teeb. See ei ole vaid sellekevadine episood, vaid kogu Vene oleviku- ja tulevikunarratiivi lahutamatu osa. See määratleb Putini Venemaa Lääne vastandina autoritaarse võimuna ja selle välispoliitika nullsumma mänguna.

Ajalugu on näidanud, et Lääs saab suurte väljakutsetega hakkama siis, kui ollakse ühtsed ja teineteist toetavad. Täpselt seda on vaja ka Venemaa inforünnete vastu teha.

Parim heidutus ajaloo väänajate vastu on ajalugu ise. Vabade riikide sihikindel tegevus faktidel ja ajaloolaste läbivaieldud narratiividel põhinevate käsitluste kaitsmisel ning inimsusevastaste kuritegude aegumatusel on väga oluline osa tugeva identiteediga ühiskondade hoidmisel.

Seda aitavad saavutada muu hulgas ka sellised poliitilised sammud nagu Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees 2006. aastal heaks kiidetud kommunismi kuritegusid hukkamõistev resolutsioon või Euroopa Parlamendis läinud aasta septembris vastu võetud Teise maailmasõja algushetkel Hitlerit ja Stalinit õiglaselt võrdsustav deklaratsioon.

Sarnaseid avaldusi on viimasel ajal tehtud Poolas, Lätis ja loodetavasti õige pea ka Eesti parlamendis. Venemaa peab teadma, et stalinlik ajalugu on tänapäeva Euroopas täiesti välistatud.

9. mai lähenedes tekib paljudel Lääne liidritel keeruline valikukoht. Ühest küljest tahaks koos Venemaaga tähistada kümneid miljoneid inimelusid nõudnud sõja lõpu 75. aastapäeva. Euroopas ollakse ammu leppinud sellega, et sõjas langenuid mälestatakse sõltumata nende päritolust.

Teisest küljest aga surub Venemaa peale SUURE VÕIDU mantrat olukorras, kus stalinlik poliitika halvas sõja järgel poole Euroopast ja venitas paljude rahvaste kannatused poole sajandi pikkuseks.

Seepärast on Lääne riigipeadel 9. mai eel vaja tõsiselt omavahel otsustada, kas minnakse Moskvasse Punasele väljakule osalema Venemaa (läänevastasel) propagandaüritusel või antakse distantsilt Ukrainas sõda jätkavale riigile üheselt mõista, et sellise võltsnarratiiviga pole meil midagi ühist.

Kui teised seda ei suuda, siis kolm Balti riiki ja Poola peaksid ometi suutma siin ühtselt käituda ja selja sirgu hoidma.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: