Hiljuti EFTA-l parimaks dokumentaalfilmiks tunnistatud dokumentaalfilm "Üht kaotust igavesti kandsin" on sinu venna Lauri otsimise lugu.  Kas sa võtaksid uuesti selle reisi ette?

Seda filmi on raske vaadata, sest kõik need negatiivsed emotsioonid tulevad tagasi. Aga ma arvan, et ma teeksin seda uuesti, sest on oluline teada, kui su perekonna liige ära kaob, sa ei saa seda lugu jätta poolikuks. Sa pead minema otsima.

Miks su vend Lauri kadus ära ja sellest sündis selline lugu?

Mu vend läks Colombiasse 2015. aastal, ta elas seal päris pikalt. Ta oli emaga kogu aeg ühenduses ja on kogu aeg emaga ühenduses olnud. Ja ühel päeval ta lihtsalt enam ei helistanud. Selles see müstika seisneski, sest ta on alati emaga kontaktis olnud. Sellest see lugu pihta hakkas, et kuidas leida inimest, kellel ei ole dokumente, ei ole passi, ID-kaarti, mobiiltelefoni. Ta ei kasuta internetti.

Miks ta niimoodi elab?

Ma arvan, et võib-olla see oli see hetk, kus muud eluprobleemid olid nii suured... Ma saan aru, et meie jaoks on see kõik suhteliselt müstiline, et miks ta otsustas sinna minna, miks ta otsustas elada kaootilist tänavaelu, miks inimesed tarvitavad narkootikume. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest see kindlasti ei olnud kergema vastupanu teed minek. See on üsna keeruline viis elada seal nendel tänavatel, see on väga laastav, on füüsiliselt ja vaimselt väga raske. Ma ei tea, miks ta seda tegi.

Lauri elas Colombias poolteist aastat, aga ka tema elu Eestis ei olnud pilvitu?

Juba väga väikesest peale tekkisid tal probleemid koolis, ühiskonda sobitumisel. Ta läks suhteliselt varakult esimest korda vangi. Ta polegi elanud nii-öelda ühiskonna mõttes normaalset, igapäevast elu, mida meie elame. Enne Colombiasse minekut oli ta Venezuelas, ta oli seal vangis.

Mis põhjustel ta mitu korda vangi sattus?

Ta ise nimetas neid oma kirjades moosivargusteks. Need olid sellised pisivargused, röövimised. Venezuelas oli ta narkokuriteo eest vangis.

Kas sa praegu mõtled tagasi sellele ajale, miks Lauri elu sel viisil läks?

Sellest ajast peale, kui ma väga väike olin, on kogu aeg olnud perekonnas see küsimus, et mis Lauril viga on. Kui ta sündis, siis kõik said aru, et tal on midagi teistmoodi, aga siis olid kaheksakümnendad, lapsi ei diagnoositud. Kõik need meetodid, mida tollel hetkel kasutati, olid suhteliselt julmad. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest, kuidas me kogu aeg istusime nõustaja kabineti ukse taga, psühholoogi ukse taga, psühhiaatri ukse taga, erikooli ukse taga. Kogu aeg küsiti, mis tal viga on, ja keegi seda ei teadnud. Tänapäeval võib-olla teda oleks saanud diagnoosida, võib-olla ta oleks pandud väikeklassi, võib-olla oleks saanud paremat abi. Aga nüüd meil on ainult spekulatsioonid sellest, et mis ta peas toimus või miks ta oli selline, nagu ta oli.

Kuidas sina oma vanema vennaga läbi said?

Me olime enamuse ajast vaenujalal, aeg-ajalt oli helgemaid hetki ka. Me oleme mõlemad suhteliselt energilised, põikpäised, nii et meil oli konfliktikohti väga-väga palju. Me mõlemad oleme alati armastanud seiklusi ja reisida. Oleme mõlemad väga antisotsiaalsed, mul oli ka koolides probleeme, nii et ma võib-olla sain oma vennast rohkem aru, kui me ise arvasime.

Miks sa otsustasid minna Colombiasse oma venda otsima?

Ma läksin sinna, sest mu emal oli vaja teada. Tal on vennaga alati hea suhe olnud või ütleme siis nii, et  vähemalt suhe on olnud. Kui inimene niimoodi ära kaob, siis ma lihtsalt arvasin, et mu ema peab teadma, kus Lauri on. Tal on seda vaja, sest iga telefonikõne puhul ta mõtles, et äkki see on Lauri. Iga inimese kohta tänaval, kes natukene tema moodi välja, mõtleb ta, et see on Lauri. See on selline asi, mida sa ei saa lihtsalt poolikuks jätta.

Miks ta üldse pidi Colombiasse minema?

Ma arvan, et see oli meie filmimeeskonna kõige suurem küsimus. See linn (Bogota –toim) on nii kaootiline, see riik on nii kaootiline, tänavad on hullumeelsed, me seisime igal tänavanurgal, kus keegi oli teda näinud ja üritasime aru saada, et miks, Lauri, sa siia tulid. Mis oli siin tänavanurgal, kas siin müüdi midagi või keegi kutsus sind. Me üritasime aru saada, mis on tema motivatsioon. Ta oli juba lapsest saadik väga kaootiline ja närviline inimene, ma arvan, et kogu Colombia reis peegeldas seda.

Ema ei olnud Laurist midagi kuulnud pool aastat, Eesti ametiasutustest te abi ei saanud ja ainuke võimalus oli, et sina sõidad Colombiasse. Kas sul oli kohe plaan, et sa võtad kaamera kaasa ja sellest sünnib dokumentaalfilm?

Me üritasime temaga Eestist ühendust saada. Minu abikaasal oli seal kontakte, me saatsime inimesi tema pildiga politseijaoskondadesse, meile öeldi alati, et jaa-jaa, ta on siin tänaval, jah, tal ei lähe väga hästi, ta magab tänaval, ta on narkomaan, aga ta on elus ja terve. Pool aastat me elasime selle teadmisega ja siis me hakkasime mõtlema, kas see info on õige.

Ma võtsin Carlosega (E. Lesmes – toim.) ühendust, ta on ainuke kolumbialane, keda ma tean. Ta on ise Bogotast pärit, ta pere elab seal ja ta otsustas meiega tulla ja seda filmida. Ta aitas meid kõige rohkem, tõlkimise ja kõige muuga, ilma temata me ei oleks sinna arvatavasti läinud.

Režissöör Carlos E. Lesmes on rääkinud, et ühel hetkel läks filmi tegemine lihtsalt nii ohtlikuks, et te kaalusite päris tõsiselt selle filmi tegemata jätmist. Millega sa tegelikult seal silmitsi sattusid?

Bogota on suur, seal elab kaheksa miljonit inimest, ta on kausis, ta on ümbritsetud mägedest ja seal on väga jahe. Seal on ühtlane temperatuur terve aasta nagu Eesti külm jaanipäev, seal sajab kogu aeg vihma. Sa tunned seda oma kontides, kui sa seal oled. Me olime seal neli nädalat ja ma arvan, et kogu selle nelja nädala jooksul pole mul füüsiliselt nii ebamugav olnud.

Me kindlasti alahindasime seda psühholoogilist traumat. Ma mõtlesin, et ma olen selleks hästi valmis, sest olen emotsionaalselt väga tasakaalukas, olen väga palju reisinud, olen oma vennaga koos kasvanud, nii et olen saanud ka selle treeningu. Ma arvasin, et teeme seal ametiasutustes kõik need vajalikud käigud ära, lähme politseisse, haiglatesse, lähme kodutute varjupaika, lähme surnukuuri, et me leiame ta kuskilt üles.

Aga me ei leidnud teda. Ja me ei mõelnud üldse seda, mida see tähendab, kui sa tegelikult reaalselt pead minema tänavatele teda otsima. Colombias on palju kodutuid, Bogotas on palju kodutuid, seal on palju narkomaane, väga palju süstivaid narkomaane tänavatel.  Ma arvan, et me alahindasime, mida see reis endast kujutas.

Mis on kõige masendavam pilt, mida sa nägid?

Kõige masendavam olid need sajad inimesed, kes kõik magavad tänavatel, nad on tekkide, mingite plastikkottide all. Kõige masendavam selle juures on see, et sa kõnnid nende seas, kergitad neid tekke üles, sest sa otsid ühte kindlat inimest ja neid ei huvita absoluutselt. Nemad ei tea, kus nad on, nemad on oma La-Laa-maal ja sina üritad mingit kontrolli saavutada selle üle, mis seal toimub.

Ma arvan, et see (kõige masendavam hetk – toim.) oli, kui kaks maailma kokku põrkusid. See kodutute ja narkomaanide maailm ja meie, kes me olime suhteliselt naiivsed. Carlos ise on üles kasvanud Bogotas, ma arvan, et tema jaoks oli see ka kultuurišokk, sest ta oli järsku piirkondades, kuhu tal lapsena ei lubatud jumala eest minna. Ma tunnetasin, et ta ei tundnud ennast üldse mugavalt seal kodutute linnaosas. Nii et me olime kõik natukene oma sellest elemendist väljas.

Sa suhtlesid nendega väga-väga palju. Miks need inimesed on sellise elu valinud?

Meil oli üks mees, kes meid aitas oma MTÜ-ga Omar Foundation ja Omar ise oli tänaval elanud väga pikalt, üle kümne aasta, ta oli endine narkomaan. Ma küsisin ta käest, et miks sa elasid kümme aastat niimoodi tänaval ja ta ütles, et talle meeldis see. Talle meeldivad narkootikumid, see oli tore aeg, tal oli kohustustevaba elu. Ta oli noor, sa taastud sellisest elustiilist. Ta ütles, et kui kahekümnendates ja kolmekümnendate alguses sa naudid seda, see võibki olla eluviis, siis mingil hetkel sa enam ei taastu tänavaelust, su keha ei taastu narkootikumidest. Ta väsis ära sellest ja siis tuli valida, kas tuled tagasi normaalsesse ühiskonda või sured ära. Ega seal tänaval ei leia 70-aastaseid inimesi, see on noorte meeste elustiil, mõnikord harva kui noorte naiste elustiil.

Oled sa üritanud oma venda varem päästa?

Ei, ma ei ole teda üritanud päästa. Ma leian, et on oluline aru saada, et mina ja mu vend ei saanud väga hästi läbi, me olime rohkem rivaalid. Ma olen talle saatnud õpikuid vanglates, et näed, siin on inglise keele õpikud ja ma olen ikkagi eeldanud, et mingil hetkel ta ise ise otsustab, et nüüd on lõpp. Ma pole talle kunagi öelnud, et see, mis sa teed, on vale elu. Mina ei leia, et et see on minu asi seda otsustada.

Aga mis mulle kõige rohkem on alati haiget teinud, on see, kuidas see emale mõjub. Mina olen õde ja saan ennast distantseeruda, ma ütlen, et see on sinu elu ja sa tahad nii elada, see on sinu otsustada. Aga emal ei ole sellist valikut. Ema on see, kes  kannab seda vastutust terve kogu oma ülejäänud elu. Tal ei ole nagu head resultaati või õnnelikku lõpu sellele. Kui ta toetab oma last, siis sel juhul kõik ütlevad, miks sa annad talle raha narkootikumideks.  

Ka sina saatsid talle raha sinna Colombiasse?

Mina saatsin ema poolt antud raha, oma ressurssidega ma kindlasti ei ole oma venda toetanud. Samas ma saan oma emast aru, sest see süütunne, et sa jätad oma lapse niimoodi tänavale, kes helistab sulle ja ütleb, et ma olen nälginud ja keegi hakkab kohe ära tapma, sellepärast et ma olen neile võlgu midagi, see on tohutu koorem, mida sa kannad. Kuidas sa saad ütelda, et ma ei saada sulle seda raha, kui sul on see olemas. See süütunne on lihtsalt tohutu.

Su vend saatis emale kirju. Miks Lauri kirjutas, et ta ei saa Eestisse tagasi tulla, et tal pole kodu, kuhu tulla?

Eluaeg on olnud temaga raske koos elada. Mu lapsepõlvest on eelkõige mälestused, et kogu aeg käis mingisugune kaklus ja tüli. Väga raske on elada inimesega, kes on sõltuvuses.

Sõltuvus on tegelikult isekas asi, kogu su ressurss ja kõik su ajurakud ongi suunatud ainult oma sõltuvuse rahuldamiseks ja teised inimesed muutuvad lihtsalt esemeteks, et saada seda, mida sul vaja on. Temaga oli võimatu elada ja kõik need kooselud lõppesid krahhiga, lõppesid vanglaga, lõppesid välja kolimisega.  

Eesti on väike ja me anname hinnanguid väga kergekäeliselt. Ma arvan, et ta tundis ennast väljaspool Eestit paremini. Colombias inimesed võtavad seda paratamatusena või kuidagi kergemalt. Ma ei tundnud seal kunagi, et keegi oleks mu vennale hinnanguid andnud, et keegi oleks öelnud, et issand kui jube inimene, et miks sa teda taga otsid, jumala eest, parem on, kui ta kadunud on, tänage jumalat, et ta enam teiega ühenduses ei ole. Seda ei juhtunud kunagi, kõik inimesed ütlesid, et muidugi tuleb üles leida, me peame aitama, peamegi toeks olema. Suhtumine oli teistsugune.

Sa muutusid selle filmi jooksul päris palju, filmi alguses oled täis jõudu ja optimismi, filmi keskpaigas sa juba kahtled ja on hetki, kus sa enam ei julge või ei taha seda protsessi jätkata.

Minu jaoks kõige-kõige hirmutavam osa oli see, et mis siis, kui ma oma venda kohtan, et mis siis, kui ta tulebki tänaval mulle vastu, mis ma ütlen talle. Ma olen reisinud tuhandeid kilomeetreid, ma olen kõik need inimesed endaga kaasa tassinud, ma otsin teda, kuigi ma ei taha teda tegelikult üles leida ja tema ei taha, et teda üles leitakse, et mis on see argument, mis ma talle ütlen.

Minu kõige suurem hirm oli et mis siis, kui ma leian ta sellises seisundis, et ta ei ole adekvaatne, kui ma pean ta eest hoolitsema, talle riided ostma, dokumendid muretsema, pean ta lennujaama transportima, uuesti koju tooma ja kogu see trall hakkab otsast peale.

Kuna me saime tänavalt nii palju infot, saime nii palju infot politseijaoskondadest, et su vend on siin, me nägime teda alles see nädal, minge nüüd sinna, see lihtsalt oli nii laastav psühholoogiliselt, see idee, et ma otsin ühte inimest, keda ma tegelikult ei taha leida. Mul oli kogu aeg küsimus, et miks ma seda teen.

Mis on sinu nõuanne  inimestele, kelle lähedased on sõltlased, mida kindlasti ei tohi teha?

Mina saan ainult edasi anda seda infot, mida endised narkomaanid Colombias rääkisid. Mulle öeldi, et ela oma elu lihtsalt edasi, unusta Lauri, ta võitleb oma kuraditega ja sina keskendu oma tegemistele ja ära klammerdu. Minule oli seda kerge öelda, mu emale oleks seda muidugi võimatu öelda, sest ema süda tuksub teises rütmis.

Tänapäeval muidugi võib-olla on on ka rohkem abistavaid organisatsioone, mitte ainult Colombias, vaid ka Eestis. Inimesed, kelle lähedased on sõltlased, saavad minna narko.ee lehele ja seal on anonüümsed ja abistavad nõustajad, psühholoogid, kes kuulavad  mured ära, oskavad anda adekvaatsemat informatsiooni, oskavad nõustada, toetada.

Ma leian, et see on oluline, et pered teaksid - nad ei ole üksinda selles lahingus. Kui sa parasjagu selle keskel oled, siis tihtipeale on see tunne, et sa oled ainuke inimene, kellel see probleem on. See ei ole tõsi, Eestis on ka sõltuvusprobleemid väga suured ja neid on palju. Narko.ee lehelt saab informatsiooni ja abi, ma loodan, et inimesed hakkavad seda kasutama.

See lugu juhtus mõned aasta tagasi, kas tänaseks päevaks oled sa sellest loost vaba?

Mina tunnen, et olen sellest lahti lasknud ja edasi liikunud. Minu ema puhul seda kindlasti öelda ei saa, tema jääb selle süütundega elama võib-olla kogu oma elu. Sellest on mul on väga kahju. Mul on kahju, et ühiskonna silmis on ta läbikukkunud ema. Kui sul on selline laps, siis paratamatult oled sa elus emana läbikukkunud. See on see, kuidas minu arvates emad ise ennast näevad. Vanematel, kellel on sõltuvushäiretega lapsed, neil ei ole seda eduelamust, kuigi sa paned palju rohkem hoolt ja armastust oma lapsesse kui terved lapsed vajavad.