Kaljulaid: Eesti ühiskond on viie aastaga läinud paremaks
President Kersti Kaljulaid võttis intervjuus Marko Reikopile kokku oma ametiaja. Kaljulaidi sõnul pole Eesti ühiskond sugugi mitte katki ning viie aastaga tehtud töö tulemusel julgevad eestlased aina enam vaadata ka elu pimedatesse nurgatagustesse.
Me oleme siin Kadrioru presidendi kantselei ruumides ja siin on eelmised presidendid ka elanud. Teie jäite oma koju Nõmmele elama. Mitu ööd te päriselt olete siin veetnud?
Ma olen olnud siin kaks korda karantiinis, et mitte viia haigust koju oma perele, juhuks kui ma oleksin nakatunud, aga ma ei olnud kummalgi korral.
Minu pere jäi koju sellepärast, et me olime värskelt tagasi tulnud Eestisse ja mu lapsed olid läinud kooli Nõmme gümnaasiumisse, trenni Nõmme Kaljusse, Audentesesse. Nõmme laste muusikakool on sealsamas lähedal. Märksa mõistlikum on liigutada ühte mind igal hommikul ja igal õhtul kui tervet perekonda.
Sellest hetkest, kui teie nimi välja käidi ja te presidendiks saite, oli umbes kaks nädalat. Mis mõtted teil peast läbi käisid selle aja jooksul?
Täpselt seesama mõte, mis tegelikult on olnud saatjaks viis aastat. Kui sa tõused hommikul üles ja näed peeglist Eesti Vabariigi presidenti, siis mis sa täna peale hakkad selle rolliga? Töö ei ole sellega tehtud, kui sa oled saanud presidendiks. Vastupidi, see on võimalus midagi olulist ära teha Eesti ja Eesti inimeste heaks.
Täpselt neid mõtteid ma need kaks nädalat ka mõtlesin. Neid sai ka ju püütud sõnastada.
Kasvõi see, et ma ei ole mitte kunagi vait, kui tehakse liiga nõrgematele, kui kõne all on meie vabadused või ohus on meie julgeolek. Ka see on tollest perioodist pärit sõnastus, mis on väga oluliselt raaminud seda, mida me siin Kadriorus viis aastat oleme koos oma meeskonnaga teinud.
Kuivõrd te aimasite, milline see amet tegelikult on, nüüd viis aastat hiljem, kui te seda teate?
Eks ma ikka aimasin, sest esiteks olen ma olnud kolm aastat peaministri nõunik, ma tean, milline on tippjuhi päevakava ja töö. Ma tean, kellele sa saad toetuda, kuidas sinu logistikamured lahenevad. Ja eks ma ju tunnen ka president Toomas Hendrik Ilvest, nii et mul mingi ettekujutus ikkagi oli olemas.
Teades ka seda, et Eestis väga väärtustatakse presidendi tahet suhelda inimestega väljaspool Eestit, siduda Eestit muu maailmaga, siis see tundus mulle hästi põnev ülesanne. Samas lihtsam kui see, mida ma olin seni teinud Euroopa Liidu kontrollikojas töötades. Seal oli mul inimestele viia ainult valdavalt halbu sõnumeid, nagu audiitoril tihti.
Kui te presidendiks saite, siis oma ametisse astumise kõnes ütlesite, et viie aasta pärast on Eestis rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistu, rohkem julgust ja vähem hirme. Kas on niimoodi läinud või on läinud vastupidi?
Ma loodan küll, et on niimoodi läinud. Kui me mõtleme, siis me oleme julgenud rohkem vaadata elu pimedatesse nurgatagustesse, nagu koduvägivald, seksuaalvägivald, probleemid vaimse tervisega.
Me oleme nendest teemadest rohkem rääkinud ja see tähendabki, et automaatselt on tekkinud juurde rohkem rohkem mõistmist ja hoolimist.
Paraku alguses ka tihti nende esimeste julgete väljaütlejate tunnete hinnaga.
Mõtleme kasvõi, kuidas ühiskond on kohelnud neid, kes on tulnud välja pedofiiliajuhtumitega omaenda minevikust. See reaktsioon ei ole olnud alati nendele inimestele lihtne taluda, aga me oleme ühiskonnana julgenud arutada ja jõudnud sinnani, et täna me kindlasti oskame paremini aidata kõiki inimesi, kes on kannatanud siin riigis.
Me oleme nõrgematele siin ühiskonnas rohkem toeks. Aga veel mitte piisavalt, kasvõi juba see, et meie kohalikel omavalitsustel on võrreldes teiste Euroopa riikidega oluliselt vähem oma ressurssi, mida nad saavad ise jagada. See tähendabki, et tihtipeale ei saa inimestele minna appi isegi kui nad näevad suurt probleemi. Nad ei saa minna appi nii, nagu nad oskaksid ja tahaksid, lihtsalt ressursipuudusel. See võiks Eesti riigis veelgi muutuda. Just nimelt, et kodulähedane abi ei jääks saamata.
Samuti on teie kujund olnud õmblusteta ühiskond. Kui ringi vaadata, siis tundub, et meie ühiskond on mõnes mõttes tõesti ilma õmblusteta, ta on vaja alles üldse kokku õmmelda.
Mina sellega küll nõus ei ole. Kui me loeme ajalehest vastukaja päevasündmustele, siis võib väga kergesti jääda mulje, et vaidluskohad ongi need, mis meie ühiskonda kuidagi kirjeldavad, aga tegelikult see nii ei ole.
Kui tegelikult Eesti inimestega suhelda, siis valdavalt me saame kõik üksteisega väga hästi läbi ja need arutelukohad meie ühiskonnas on märksa rahulikumad. Tegelikult inimesed arutavad palju rahulikumalt ja natuke ka teiste asjade üle kui selle üle, mis pääseb poliitilisel areenil esiplaanile.
Minu arvates ei ole meie ühiskond sugugi mitte katki. Küll aga olen ma nõus sellega, et selle viie aasta sisse jäi üks periood, kus meie ühiskonda püüti teha katki väga kõrgel tasemel.
Kui väga vastuolulised diskussioonid tuuakse valitsuse tasemele – ja valitsuses on ju inimeste sõnal väga-väga suur kaal – siis see äkki hakkabki tunduma kõigile oluline.
Näiteks võtame abordiküsimuse. Seda arutelu ei olnud enne ja see on kadunud nagu vits vette. Paljud teised sellised teemad samamoodi. Need ei olnud olulised meie inimestele. Neid püüti teha oluliseks, muutusid oluliseks, sest nad võeti ette kõrgest kantslist vabariigi valitsuse tasemelt. Aga tegelikult see ei ole ju meie ühiskonnale üldse oluline küsimus olnud. Ja täna seda arutelu enam ei ole.
Minu arvates ei ole Eesti ühiskond kuidagipidi nii väga katki.
Mis juhtus teie ja peaminister Jüri Ratase vahel? Kus ja millal must kass teie vahelt läbi jooksis?
Ma olen töötanud selle viie aasta jooksul nelja erineva valitsusega. Esimesega küll väga lühidalt.
Mina olen olnud täpselt ühesugustel seisukohtadel, kuidas minu arvates siin seda tööd tuleb teha, kaitsta meie põhiseaduslikke väärtusi. Teha seda laiemalt, kui lihtsalt kontrollida, kas seadused on põhiseadusega vastavuses või nad seda ei ole. Vaadata, et ka meie põhiseaduses kirja pandud muud väärtused ei saaks pihta ega viga.
Tegelikult mulle läks väga hinge see, mida ütles Mailis Reps eelmisel nädalal "Pealtnägija" intervjuus. Ta ütles, et esimest korda koalitsiooniläbirääkimistel pandi kahtluse alla meie põhiväärtused.
See oligi see, mis mulle ühe Jüri Ratase valitsuse puhul väga muret tegi. Täpselt seesama asi, mida Mailis Reps sõnastas. Mulle ka.
Aga mingit musta kassi ei maksa küll mitte kuskilt otsida.
Kas see ei või uuesti juhtuda?
See sõltub tegelikult ju Eesti valijast. Ma arvan, et on väga hea, et ka Mailis Reps sellest avameelselt rääkis, sellepärast, et Eesti valija saab mõelda, lugeda meie põhiseadust ja mõelda.
Mis oli kõige selle keerulise aja positiivne tulem minu jaoks on see, et me oleks pidanud 1992. aastal, kui me oma põhiseaduse vastu võtsime, kõik need arutelud läbi vaidlema. Kas liberaalsed demokraatlikud väärtused peavad olema Eesti põhiseaduses või peaks põhiseadus olema kuidagi teistmoodi sõnastatud? Aga siis me seda ei teinud. Sellepärast, et see oli meie oma Eesti põhiseadus. Me kiitsime ta heaks, sest ta ei olnud Nõukogude Liidu konstitutsioon.
Nüüd ühiskonnana, olles arenenud, edasi liikunud, meil oli aega ja ressurssi rohkem mõelda. Inimestel on rohkem vaba aega ja rohkem ka raha. Meil on vähem olmelisi muresid, väga paljudel – mitte kõigil, aga väga paljudel inimestel Eestis on ka täna majanduslikult raske toime tulla – siiski me oleme edasi liikunud. Me pidasime selle arutelu peaaegu 30 aastat hiljem. See oli keeruline.
Aga mis on tulemus? Raske on mõõdikuid leida, aga üks marker meil on, et läbi selle arutelu kasvas nende inimeste hulk, kes arvasid, et samasooliste inimeste kooselusid võiks seadusandluse kaudu tunnistada ja tunnustada.
Järelikult Eesti rahvas pigem liikus sinnapoole, et need 1992. aastal kirja pandud liberaalsed demokraatlikud väärtused Eesti põhiseaduses ongi meile omased, meie DNA-s. Minu arvates see tulemus on tegelikult kaunis ja ma olen Eesti rahva üle väga-väga uhke.
Meie "Ringvaate" saates, kui te presidentiks saite, lubasite olla ka EKRE president. Mille taha see jäi?
Ma arvan, et ma olengi olnud kindlasti ka nende valijale president. Mul on meeles üks hästi ilus lugu, see oli ühes Eestimaa vallavolikogus, kus nagu ikka vallavolikogudes me olime rääkinud Eesti välispoliitikast ja sisepoliitikast.
Üks inimene tuli minu juurde, andis mulle kaks paberilehte. Ütles, et ma kirjutasin valmis ühe kõne, aga ma ei pea seda, sest te ei ole selline, nagu meile on räägitud. Nii et ma olen olnud kindlasti ka EKRE ja EKRE valija president.
Olete rääkinud ka Eestit ühendavast komberuumist. Missugune on see ühine komberuum, mille ühes otsas on EKRE juhid Mart ja Martin Helme, teises Eesti 200 Kristiina Kallas, kolmandas Reformierakonna Kristen Michal koos Keskerakonna Jaanus Karilaiuga?
Ega Eesti rahva komberuumi ei defineeri Eesti poliitikud. Komberuum on ikkagi see, mille me oleme saanud kaasa kodust, koolist, ülikoolist ja mis on kinnistunud ühiskondliku kogemuse toel. Ta on mõnevõrra laiem kui kultuuriruum.
Just nimelt need olukorrad, kus öeldakse "aga nii ju ei tehta" või "nii on alati olnud" või meie teadmine, et eestlane kergelt punastab ja on kohmetu, kui teda kiidetakse. See kõik moodustab meie komberuumi, mitte vaid poliitikute seisukohad ja väljaütlemised.
Küll aga ütleb meie komberuum, et kraagelda ei ole ilus. Nii et poliitikud võivad tihtipeale ka eksida meie loomuomase komberuumi vastu.
Minu arvates eestlase komberuum on arvestav, teistele ruumi jättev. Meil on väga suur individuaalne ruum. Eestlase komberuum võib vahest olla ka ühiskonnas selles mõttes meile takistuseks, kuna me jätame üksteisele hästi palju ruumi ja ei sekku näiteks teise pere siseasjadesse.
Tegelemine koduvägivallaga ongi meile olnud keeruline. Seda tuleb ka tunnistada, et meie komberuumi osa on see, et me ei trügi teiste inimeste koduseinte vahele.
Meie komberuumi osa on ka laulupidu, laulupeo rongkäik, kaasa võetud rukkililled. Meie komberuumi osa on see, et me hakkame alati natuke nutma, kui "Ta lendab mesipuu poole". See laul on tegelikult üsna uus, aga ta on saanud meie komberuumi nii loomulikuks osaks.
Meie komberuumi osad on kõik meie ilusad rituaalid ja traditsioonid, ka presidendi 31. detsembri kõne. See kõik moodustab meie komberuumi ilusama poole. Meie komberuum ei ole kindlasti kitsalt defineeritav läbi poliitilise debati.
Te olete palju käinud ka varjatult kohtades, mitte alati kaamerate tähelepanu all. Naiste varjupaigad on ühed need kohad. Mida te olete seal näinud?
Asju, mis panevad kõik inimesed nutma. Ma olen kuulnud lugusid, mida on raske kuulata. Minu arvates peab Eesti Vabariigi president julgema otsa vaadata ka meie ühiskonna nendele muredele. Kes siis veel? Ma arvan, et see on oluline kannatavatele inimestele, et vabariigi president tuleb ja tunnistab, jah, see on päris probleem. Jah, me peame nende asjadega tegelema. Võib-olla kuulab ka mõnikord ära.
Ma usun, et see muudab ühiskonda ja ma usun, et see aitab nendel, kes on ikka veel vaikimise müüri taga, sealt vaikimise müüri tagant ka välja tulla. Kindlasti mitte nii palju, kui näiteks Mari-Liis Lille lavastus Nukuteatris perevägivallast, aga natuke võib-olla on ka minul olnud rolli selles, et seda vaikimise müüri on lammutatud.
Mida te seal rohkem nägite, kas lootust või lootusetust?
Tegelikult mõlemat. Need inimesed, kes on tulnud varjupaika, nad on astunud selle esimese sammu, nad on eelkõige iseendale tunnistanud, et see, mis nendega toimub, ei ole normaalne ja nad on otsinud abi.
Aga me teame ka, et väga paljud inimesed pärast esimest pöördumist veel usuvad, et nende kodust elu saab päästa ja pöörduvad tagasi. Nii võib see käia lõputult.
Ma olen väga imetlenud nende inimeste kannatlikkust, kes toimetavad olgu see siis varjupaikades või MARAC-võrgustikes. Kui leplikud on nad selle suhtes, et inimene, keda nad nii-öelda üritavad päästa, kes on tulnud abi paluma, võib-olla ülejärgmisel päeval ütleb, et aga võib-olla ei olnudki nii hull, ma lähen nüüd koju tagasi, proovin edasi. Ütlen ausalt, et minul tõenäoliselt ei jätkuks selleks leppimist ja kannatust, aga nendel jätkub. Nad on imelised inimesed.
Käisin hiljaaegu Mustamäel Tallinna lastekodus, kus on üliraske puudega lapsed ja noored. Seal on töötajaid, kes on töötanud selles süsteemis 30–40 aastat ja nüüd on nende tööelu helgemad hetked ilusates ruumides. Oludes, kus Eesti riik tõepoolest püüab parimal humanistlikul moel nende laste eest hoolitseda. Nendel lastel on alles jäänud pered, nad suhtlevad oma vanematega, see ei ole enam nii nagu vanasti.
Nad on nii ilusad inimesed ja need on nii ilusad hetked. Kui tuleb üks teismeeas laps lastekodust ja küsib, et mis nüüd saab, kui teie enam president ei ole? Sa ei saa midagi muud teha, kui ütled talle, mitte midagi ei muutu. Kui teie kutsute, siis ma ikka tulen teile külla, vaatan, kuidas on siin kõrvits kasvanud, mida te olete joonistanud ja kuidas koolis on läinud.
Need on kohutavalt ilusad hetked. Need keerulised kohad ei ole tegelikult üldsegi nukrad ja kurvad, sest seal on alati ka lootus, alati keegi, kes aitab, alati keegi, kes on minu jaoks sellel päeval väga oluline kangelane.
Teie ametiaega sattusid ka Eesti mõistes väga ilusad hetked. Tähistasime vabariigi sajandat sünnipäeva, kui sellele tagasi mõtlete, siis mis teil esmalt meelde tuleb?
Tammikud. See on minu arust kohutavalt ilus, et istutati hästi palju tammikuid ja kui mõtleme, siis see on see sõnum, mille me saadame eestlastele 200. sünnipäevaks, ja 300. sünnipäevaks. Tamm on ju ilus puu, pikaealine.
See on kõige suurema sümbolväärtusega minu jaoks olnud. Mul on meeles ka see matk, esimene üritus, kus Eestimaa õmmeldi kokku üheks piirkonnaks.
Võib-olla mitte niivõrd Eesti Vabariik 100 kontekstis, aga kui Vabadussõja lahingutest järgemööda samamoodi möödus sada aastat, siis iga monumendi juures tulid selle piirkonna inimesed kokku ja mõtlesid sellele ajale. Lahinguvälja monument, külm, talvine päev, pärja asetamine, maha mängitud lahing. Külm lumi Valga lähistel monumendil, kus ma arvan, see oli teise jalaväepataljoni ülem, kes ütles, et nüüd sõbrad, kujutage ette, et te viskate siin lumes pikali ja roomate siit Valka.
Need on päris hetked päris inimestega päris Eestis meie sajandast sünnipäevast, need on olnud väga-väga liigutavad ja ilmselt ei lähe mitte kunagi meelest ära.
Räägime pisut ka välispoliitikast, ükski Eesti president ei ole nii palju maailmas käinud. Üks asi sai saavutatud, ÜRO Julgeolekunõukokku Eesti sai, mis kasu sellest veel on?
Ma arvan, et ükskõik kes oleks sellel ajal olnud president, oleks selle kampaaniat teinud. Eesti-sugusel riigil seda kampaaniat võita olukorras, kus meil oli väga kõva konkurent Rumeenia, ei olnud teisiti võimalik, kui teha seda tõesti väga kõrgel tasemel.
See oli meie võitluse trump ja edu võti ja iga president oleks seda teinud. Sellest kampaaniast sündis päris palju julgustust meie ettevõtjatele, kes on võidelnud selle probleemiga, et maailma arenenud turud on üksiti ka küllastunud turud ja seal loodetakse vanadele kindlatele koostööpartneritele, suurtele ja stabiilsetele.
Meie ettevõtted on mobiilsed, nad teevad väga head tööd ja väga häid pakkumisi, aga selleks peab olema natuke teistsugune ühiskond, et nende pakutav kõnetaks ja läheks kaubaks.
Arenevad turud on olnud meie ettevõtetele seetõttu väga oluline võimalus oma tegevust laiendada. Seda me saime sellest kampaaniast täitsa kindlasti – julgust vaadata kodust kaugemale.
Üks teie välispoliitiline tipphetk oli kindlasti kohtumine ka Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.
Lihtsalt sellepärast, et naabritega tuleb alati rääkida.
Selle kohtumise ettevalmistamine toimus koostöös välisministeeriumi ja meie suursaadikuga. Me ju teadsime, et kindlasti on Venemaa juhtkonnas neid, kellele väga sobib see, et Balti riigid on natuke nagu sellised hooldusalused, kes ise ei räägi ja kellest räägitakse.
Me olime üsna veendunud, et läbi tavapärase meetodi välisministeeriumite järjest kõrgemale tasemele tõustes ei juhtu seda mitte kunagi. Vähemalt mitte selle viie aasta jooksul.
Seetõttu oli meil vaja leida see hetk ajaloos, kus on võimalus otse küsida Vladimir Putini käest. Ütlesin, et ma olen Eesti president ja mulle tundub, et me võiks mõnikord rääkida, kuigi on ilmne, et me mitte milleski peaaegu kokku ei lepi ja meil on väga erinevad maailmanägemused. Aga meil on saatkond Moskvas, see on värskelt renoveeritud ja mul on plaan tulla seda avama. Valik on teie.
Päeva kulgedes riigipead said võimaluse üksteisest mööda minna. Siis ta ütleski, et ma saadan kutse. Ja sellega muutus Eesti koht. Eelkõige meie oma Euroopa partnerite silmis. Me olime nüüd laua taga ja ma võin öelda, et see on jäänud püsima ja pidama.
Rääkisin Vladimir Putiniga ka siis, kui koroonapandeemia algas. Mulle meeldis, et seda võeti juba nüüd täiesti loomulikuna, et ma helistan Soome presidendile, Läti presidendile. Me paneme Venemaaga piiri kinni, muidugi ma helistan Venemaa presidendile. Nii see peabki olema.
Aga suhtlemine ei tähenda mitte kunagi oma põhimõtetest loobumist, mitte ühelgi juhul. Lihtsalt me oleme nüüd osa sellest võrgustikust, kes neid põhimõtteid, neid seisukohti edastab ka Vladimir Putinile.
On teil kahju ka, et Eesti ja Vene suhted tegelikult pärast seda ei ole eriti palju normaliseerunud?
Ei. Ma arvan, et meil on kõigil kahju sellest, et see lootus, mis meil ju 30 aastat tagasi oli... ainult mina küll ei arvanud, et Venemaa arengutee saab olema teistsugune kui Eesti või Läti või Leedu arengutee.
Ma arvasin, et kõik, siin läänepoolsemad endised Nõukogude Liidu liiduvabariigid, saavutavad midagi sellist, nagu meie oleme saavutanud. Sellest on tervikuna väga-väga kahju.
See eesmärk, mis sellel kohtumisel oli, sai saavutatud. Me suhtleme oma naabriga oma põhimõtetele kindlaks jäädes. Ja ma arvan, et me teeme seda ka edaspidi.
Te olete ka tegelikult energeetikaekspert ja palju rääkinud rohepöördest, töötanud kuu aega Narvast. Aga nüüd selle tulemusena elu on läinud ja läheb ka tulevikus tänu rohepöördele väga palju kallimaks ja see puudutab paljusid.
See on täiesti pea peale pööratud seisukoht. Elu ei lähe kallimaks sellepärast, et rohepööre tuleb, vaid elu läheb kallimaks, sest me ei näinud seda ette.
Miks me seda ette ei näinud, on ausalt öeldes päris raske mõista. Sellepärast, et Euroopa Liit tahab saada kliimaneutraalseks ja maailmas järjest suurem osa majandust on kaetud rohelubadustega, 60 protsenti tänaseks. See on ju pikalt toiminud protsess.
Ka mina ise olen näiteks juba ammu kokku puutunud inimestega, kes tahavad Eestisse ehitada vesisalvestit. See projekt on väga ammu olnud olemas, ikka veel ei ole koppa maas.
Me teame, kui keeruliselt on läinud meil tuuleparkide rajamine, kõige suurem lootus on, et Läti-Eesti vaheline tuulepark saab esimesena minema, ka Euroopa rahalise toega.
Me oleksime neid asju pidanud tegema palju-palju varem, aga me ei ole seda teinud ja sellepärast on elekter täna kallis. Mitte sellepärast, et rohepööre toimub.
Missuguse jälje koroona teie ametiajale jättis?
No ikka väga-väga suure. Minu töövõime seisukohalt õnneks ei juhtunud see ameti esimesel aastal. Maailm oli juba sõpru täis ja sõprust hoida on hästi kerge, tegelikult ka video vahendusel.
Vabariigi presidendil on sellises pandeemia olukorras ikka jälle ainult üks roll: olla oma rahvaga. Ja püüda juhtida tähelepanu sellele, kui tundub, et vastuvõetud otsused ei pruugi olla päris meie põhiseaduses sõnastatud väärtustega kooskõlas, küsida neid küsimusi.
Aga vabariigi president saab ainult näidata valgust nendele kohtadele.
Ma olen kogu selle pandeemia olnud mures, sest riigikogu ei ole tahtnud seda vankrit vedada. See roll sõnastada neid küsimusi on jäänud mulle. Tegelikult see õige koht on riigikogu, kus õiguste ja vabaduste tasakaal tuleks paika vaielda.
Pandeemia alguses ma arvan, et kõik need sammud, mis me tegime, olid põhjendatavad sellega, et tegemist oli tundmatu olukorraga. Tundmatus olukorras on alati mõistlik eksida pigem ettevaatlikumas suunas.
Küsimused tekkisidki siin, kui hakati muid poliitilisi eesmärke – näiteks võõrtööjõu riiki toomist, mis oli nagunii poliitiline eesmärk – piirama, põhjendades seda pandeemiaga. See tegi niigi keerulise olukorra riigis veelgi hullemaks. Mõtleme põllutöödele, mis jäid eelmine suvi tegemata. Kui halvasti öeldi neile farmeritele, kes kasutasid Ukraina tööjõudu.
Riigikogus on vaja presidendi üles seadmiseks teatavasti 21 parlamendiliikme toetust. Miks teil neid ei olnud?
21 oleks kindlasti olnud, aga on vaja üles seada kandidaat, kelle osas on olemas koalitsiooni ja opositsiooni piire ületav kokkulepe. Selleks, et ta saaks valitud. Selline on meie valimiskord ja see on minu arvates üks täitsa hea eksam meie poliitilise kultuuri mõõtmiseks.
Üks kord viie aasta jooksul tuleb tõepoolest see kokkulepe teha, see kokkuleppe koht leida. Ja sellega sai riigikogu suurepäraselt hakkama. Väga tunnustan riigikogu selle eest, et nad selle ära tegid.
Kas Eesti saab endale hea presidendi?
Absoluutselt, kindlasti saab Alar Karisest Eestile väga hea president.
Kõik meie presidendid, nad on erinevad. Ma olen ise palju mõelnud, kuidas just ajalugu on andnud meile igaks ajahetkeks selle presidendi, kes just selles ajahetkes on suutnud ära toimetada need olulised asjad, mida on vaja olnud toimetada.
Loomulikult oli mul 2016. aastal enda jaoks ka see küsimus vahel õhtuti pimedas, et mis on see saatuslik hetk, mis minu jaoks sellel viiel aastal sel teel ette tuleb. Mis on see, miks mina olen sellesse ametisse, niisugune nagu ma olen, sattunud. Loomulikult me oleme siin rääkinud ka nendest rahulikest rahulikult kulgevatest arengutest, märkamisest ja hoolimisest siin ühiskonnas, mis on läinud paremaks selle viie aastaga.
Aga ma sain ühel hetkel aru, miks mina. Vastus sellele seisnebki selles, et ma ei karda omaenda poliitilise tuleviku pärast. Ma ei tee kompromisse, kui on vaja seista meie põhiseaduslike väärtuste ja vabaduste eest, kui on vaja nõrgemaid kaitsta, kui meie vabadused võivad sattuda ohtu.
Te olete alles 51-aastane, pensionile mõelda on tõesti veel vara.
Ma hakkan tegema toredaid ja ägedaid asju ägedate inimestega.
Me oleme 2 protsendi klubi ärimeestega arutanud, kuidas paremini kaasa aidata sellele, et Eestis ka eraettevõtjad panustaksid teadus-arendustegevusse. Ma loodan, et mul on jätkuvalt tore koostöö Jõhvi koodikooliga.
Selliseid asju juba on ja tuleb kindlasti ka juurde. Ma arvan, et hästi oluline on, et ma tajun siin ka seda vastutust, et ametist lahkuv vabariigi president – kes tõepoolest on liiga noor selleks, et lihtsalt jääda pensionile – saab kujundada ka seda rolli vabalt.
Ma ei välista mitte ühtegi edasist sammu: töötamist mõnes ettevõttes, tegelemist poliitikaga, erineval viisil ja moel. Kõik on võimalik.
Kas Kersti Kaljulaid võiks olla kunagi Eesti peaminister?
Ma arvan küll, et võiks, kui rahvas seda tahab. Miks mitte, ma olen valmis oma rahvast teenima mitmel erineval moel.
Astute te selleks mingeid samme?
12. oktoobril ei, kindlasti ei astu.
Kas on reaalselt võimalik, et Eestist võiks tulla näiteks NATO peasekretär?
Ma pigem arvan, et siin on küsimus selles, et kas seda ei peetaks liigselt ärritavaks, kui NATO peasekretär tuleb Balti riigist, kui seda küsimust püüda nüüd nagu sisuliselt arutada. Aga see Politico artikkel, millele see küsimus tugineb, oli ju puhtalt geograafiapõhine tuletis, sellest ei maksa küll liigselt kuidagi erutada.
President Toomas Hendrik Ilves võrdles Eestit metsmaasikaga. Ta ütles, et Eesti on metsmaasikas. Väike, aga oma meie kodu. Millega teie Eestit võrdleksite?
Eesti on suur, Eesti mängib maailma diplomaatias täitsa olulist rolli, täna julgeb seda teha. See on keeruline, sest kui sa ei ole julgeolekunõukogus, ei küsi sinu käest mitte keegi seda, et kuhu jääb tingimuslikkus, kuhu jäävad meie väärtused, kui te lähete Afganistanis või Jeemenis nälgivaid inimesi toitma? Me julgeme seda vastutust võtta.
Minu arvates on see oluline, et Eesti on enesekindel, tavaline jõukas riik. Mulle on see väga oluline, et me mõistame oma kohta maailmas õigesti.
Me ei ole väike, ei ole ebaoluline, me suudame suuri protsesse nii mõjutada, toetada kui ka eest vedada. Minu jaoks on Eesti väljastpoolt selline.
Aga seestpoolt on ta tõepoolest soe, sõbralik. Kõik need inimesed, kes siin elavad. Selline... pigem kõikide meie inimeste nägu – lootusrikas.
Toimetaja: Barbara Oja