Kui sajand tagasi oli ülikoolide teadlastel kombeks olla kriitiline ka enda tulemuste suhtes, siis nüüdne projektipõhine ehk plaanimajanduslik maailm ei jäta aega enesekriitikaks ja klassikaliseks filosofeerimiseks.

See artikkel on meelega teistsugune, sisaldades mõistukõnet ja intrigeerimist, et panna lugejat loosungitest ning hirmudest ümbritsetuna hetkeks peatuma ja mõtlema. Samuti on minu soov näidata, et mõnikord jäävad vähem räägitud faktid loosungitele kirjutatud faktide varju.

Kastis mõtlemine

Nagu on hästi teada, siis õpetaja üks rollidest on lõhkuda piire ja suunata kastist välja mõtlema. Mida see tähendab ja miks täna on oluline rääkida rohekastist (rohepöördest) või hellitavalt rohepesakastist?

Ülikoolid on teatavasti ideede inkubatsioonikeskused, sh uute ideede ja toodete loojad ja väljamõtlejad. Rohepesakastiks on paslik nimetada seda seepärast, et järjest rohkem mune pannakse sellesse pesakasti.

Need pole kanamunad, vaid kaunid kuldsed munad, mida ümbritseb mõnusalt pehme ja maasoe vooder. See vooder koosneb hirmudest, uskumustest ja entusiasmist. Selles pesakastis on praegu pesitsuse kuldaeg. Paika on pandud isegi pesitsusrahu tähtaeg, aasta 2050.

Pole kahtlustki, et pesitsusrahu soodustab haudumist. Oluline on, et kõikidele kuldmunadele kastis ruumi jätkuks. Käib äge tõuklemine pesakasti pugemise nimel. Kellele seal ei meeldiks, küllap ka mulle. Tõmbad kaane muretult kinni, et saabuks rahu ja vaikus. Lihtsalt ootaks ja hauduks kuni munad kooruma hakkavad. Ise mõeldes, et nii see looduslik mitmekesisus läbi uute ideede tagataksegi.

Käesoleva loo eesmärk on hoopis vastupidine: rebida kastilt julgelt kaas pealt, et selles mugavalt sisse seadnud teadlaste pilgud kuldmunadelt korraks helesinisesse taevasse pöörduks. Mine tea, kui pimestav see taevasina võib kinnise kaane all istujatele olla? Äkki toibumine tekitab tõsisema rohepohmeluse. Mõne äratus võib sama järsk olla kui alkoholisõltlasele helesinine esmaspäev.

Mure teaduseetika pärast

Me kõik tunneme muret Maa käekäigu pärast ja mis saab veel õilsamat olla, kui päästa emake Maa kliimasoojenemise käest. Lihtsustatult, teadlased ja poliitikud on veendunud, et süüdi on rahvaarvu kasvust tingitud ebamõistlik tarbimise tõus, mis väljendub kasvavas primaar- ehk loodusliku energia tarbes.

Viimased 70 aastat on kaasa toonud inimeste arvu kolmekordistumise¹ ning primaarenergia tarbe viiekordistumise². Päris ehmatav, kas pole? Kahtlemata toob see kaasa mitte ainult CO2, aga ka teiste kasvuhoonegaaside kasvu.

Viimase 70 aasta primaarenergia ja CO2 kasvu Aasias ja Euroopa Liidus võib kokku võtta paari numbriga. Nimelt kasvas kogu Aasia emissioon 41 korda ja EL-is 2,4 korda. Teisisõnu, kui 1950. aastal oli kogu Aasia emissioon 2,6 korda väiksem Euroopa Liidu 27 liikmesriigist (EL-27), siis nüüdseks on see 6,5 korda suurem³.

Kui 1950. aastal moodustas kogu EL-27 emissioon 21 protsenti maailma emissioonist, siis nüüd moodustab see vaid kaheksa protsenti. Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika emissioonide kasvu taustal CO2 poliitika mõttetusele viitas ka endine kolleeg Jaak Aaviksoo ühes varasemas artiklis⁴.

Isegi kui me pingutame nii, et ninast veri väljas, et viia kogu EL-i emissioon nulli, saavutame parimal juhul kogu Maa CO2 emissioonides säästu kaheksa protsenti. Sedagi vaid juhul, kui me selle tegevusega muul moel emissioone ei kasvata.

Kas selline tegevus ei sarnane vaimupuudele, mis võib eutanaasiaga lõppeda? Sellisele, kus õhukindlas ruumi olevast seltskonnast üks püüab meeleheitlikult hinge kinni hoida, lootes, et ka teised ühinevad temaga või kompenseerivad kuidagi hinge kinni hoidmist.

Kõige selle valguses on aeg muret tunda teadlaste ja ülikoolide ehk haudejaamade teaduspõhise vaate üle. Kuulasin mõni aeg tagasi Tartu haudejaamas töötava ökoloogi avalikkusele suunatud loengut, kus ta tsiteeris teisi tuntud haudujaid maailmast "Maa arvatakse muutuvat Veenuseks".

Maa ja Veenuse andmeid võrreldes tabasin end mõttelt, et see teadlane on faktipõhiselt teadusteelt kaugele triivinud. Teadlane peab olema küll loominguline, kuid seejuures jääma faktipõhiseks ning pigem mitte propageerima pooltõdesid või uskumusi ja arvamusi, mis ei toetu faktidele.

Tõepoolest, päikesekiirgus kasvab pidevalt ning miljardi aasta pärast, olles praegusest kümme protsenti suurem⁵, arvatakse Maa muutuvat Veenuse sarnaseks. Kindlasti ei toimu see homme ega ka sajandi pärast.

Selle valguses tekib küsimus, et kas see rohepesakast on üldse õige kast, millele inimkond peaks panustama. Ehk peaksime keskenduma hoopis Maalt lahkuva Noa laeva ehitamisele ning sobiva päikesesüsteemi otsimisele ja uute planeetide leidmisele, mitte rohelises kastis kuldmunade haudumisele.

Teadlaste selgitustöö usutavus ja vajalikkus

Kahtlemata on kliimamuutused teadlaste mure. Inimese mõju kasvuhoonegaaside kasvule, kasvuhoonegaaside mõju kliimale ja kliimamuutused ise on kahtlemata teaduslikud faktid, siin pole millegi üle vaielda.

Väidetavalt on 97 protsenti teadlastest on konsensusel, et kliimamuutus on inimtekkeline⁶. Kui arvestada, et alates aastast 1975 on rahvaarv ja emissioonid kahekordistunud ning temperatuurid tõusnud, siis on sellel hüpoteesil kindlasti jumet.

Kas seda saab faktiks pidada? Jah-vastuse korral peaksime teadlastena suutma tõestada ka inimtekkelise mõju osakaalu koos mõõtemääramatusega. Praegu seda ei suudeta. Teaduseetikat silmas pidades sedalaadi sõnumid ei peaks saatma ei teadlasi ega teadust, sest need kõlavad sama õõnsalt kui Jumala olemasolu tõestada stiilis "97 protsenti ateistidest on konsensusel, et Jumalat pole olemas" või vastupidi: "97 protsenti usklikest on konsensusel, et Jumal on olemas".

Tõepoolest, joonistades lineaarse trendi, siis on Eestis viimase saja aasta jooksul keskmine temperatuur tõusnud ca ühe kraadi⁷. Samas vaadates, kui palju intensiivsem oli emissioon viimase saja aasta jooksul võrrelduna sellest varasema 50 aastase perioodiga, siis varasema 50 aasta perioodi kasv üle poole kraadi vajaks samuti teadlaste poolt pidevaid ja sagedasi selgitusi kogu ühiskonnas.

Niisamuti vajaks ühiskonnas kliimateadlaste poolt faktipõhiseid ja korduvaid selgitusi keskmise temperatuuri langus ajavahemikus 1940 - 1985, mitte sildistamist inimtekkelise kliimasoojenemise eitajateks. Ärme unusta, et teadlaste üks põhiroll on järjepidev selgitustöö.

Mäng kui teaduse osa

Olemegi alguses tagasi. Kui kõik kuldmunad on ühes pesakastis, siis kas sellega lahendame ikka kõik probleemid või mängime lihtsalt rohepesakasti mängu? Ehk on sellised pesakastid lihtsalt uus mood? Kas ühele kastile panustamine ikka toob edu? Arvan, et majandusteadlased ütleksid, see on suur risk. Eks ütle eestlaste vanasõnagi, et "seitse korda mõõda ja üks kord lõika". Albert Einstein on öelnud, et "kui mul oleks tund aega probleemi lahendamiseks, siis sellest 55 minutit kulutaksin probleemi üle mõtlemisele ja viis minutit selle lahendamisele".

Einstein soovitab pikemalt mõelda. Kas meie faktipõhisus ja mõtlemine pole kohati asendumas arvamuste ja eeldustega stiilis "ära mõtle, eelda ja tegutse"? Selle võiks kokku võtta Isaac Asimovi mõttega: "Eeldamine on nagu aknad maailma, neid tuleb pidevalt puhastada, et valgus pääseks sisse".

Mäng ise pole midagi pahatahtlikku. Albert Einstein on öelnud: "Mäng on kõrgeim teadustöö vorm". Areng ja õppimine saabki läbi mängu toimuda. Parim näide on meie lapsed. Läbi mängu õpime head ja halba tundma. Igat probleemi lahendama hakates usume tegevuse headusse.

Paradoks on see, et kõik asjad sisaldavad head ja halba, vaid taustsüsteem, aeg ja valikud on olulised. Halba hakkame nägema alles siis, kui probleem saab esialgse lahenduse. Niisamuti on ka rohepesakastidega, negatiivseid mõjusid näeme alles siis, kui jõuame tegelike lahendusteni.

Roheleppe vähem räägitud mõju

On hea, et rahvusvaheline teadlaste kogukond ei ole täielikult mõjutatud poliitilistel eesmärkidel kantud rohepropagandast ja mõjust. See annab lootust, et teadlaskond on oma rahastuses veel piisavalt sõltumatu ning suudab tagada mitmekülgse vaatega uuringuid.

Olgu järgnevalt toodud vaid mõned olulised faktid, mis ei leia roheleppe aruteludes piisavat käsitlemist.

Taastuvenergiajaamade mõju maakasutusele on sama võimsuse puhul 10-1000 korda suurem fossiilkütusega jaamadest⁸. See tähendab, et need mõjutavad samavõrra suuremal maa-alal ka bioloogilist mitmekesisust ja CO2 sidumist.

Näiteks päikeseparkide paneelide all võivad keskmised temperatuurid olla kuni 5°C madalamad ja biomassi juurdekasv kuni neli korda väiksem⁹. Väheneb ka bioloogiline mitmekesisus. Sellega on kummutatud ka senine teadmine, et PV-paneelid vähendavad CO2 emissiooni. Tegelikult võib tehisehitiste tõttu CO2 sidumise vähenemise võrdsustada CO2 emissiooni kasvuga kogu paneelide eluea vältel.

Lahendus oleks peamiselt hoone integreeritud PV-süsteemid. Harvardi ülikoolis läbiviidud analüüsi¹⁰ põhjal tähendaks tuuleparkide laialdane kasutuselevõtt USA-s tervel mandril öise temperatuuri tõusu kuni 1,5°C. Eelnevaga on kummutatud ka see väide justkui taastuvenergiaallikad ei mõjuta kliimat ja kliimasoojenemist.

Elektri- ja vesinikutranspordile üleminekut peetakse ka üheks oluliseks päästerõngaks kliimaneutraalsuse saavutamisel. Kahjuks peame tõdema, et seetõttu kasvab elektri tarbimine 1,5-5 korda¹¹, mis tähendab veel rohkem taastuvenergiat ja veel suuremat keskkonnamõju.

Siia on paslik lisada ka kriitiliste mineraalide osakaalu kasv. Elektriautodes on nende osakaal neli kuni seitse korda suurem sisepõlemismootoriga autodest¹². Taastuvenergiajaamades on nende hulk sõltuvalt jaama tüübist 3-15 korda suurem võrreldes fossiilkütusega jaamadest¹³.

Kas me üldse teame kõiki roheleppe mõjusid, sh negatiivseid Maa kliimale ja keskkonnale? Arvan, et mitte.

Rohemängurlus

Kas see, et me viime Euroopa Liidust välja nende samade ainete hankimise, ongi roheline mõtlemine? Kahtlen. Mida rohelepe veel kaudselt mõjutab ja kui keskkonnasõbralikud need mõjud on?

Arvan, et me teame roheleppe kaudsetest mõjudest vähe ja see vajaks senisest palju enam koostööd eri valdkondade teadlaste vahel. Roheleppel on globaalne mõju veekasutusele, elektrisüsteemidele, majandusele, kaevandustele, transpordile, taaskasutusele, heitmetele ja isegi inimkaubandusele. Lugedes rahvusvahelist ajakirjandust, siis eriti võigas on see, kuidas osades riikides kasutatakse lapstööjõudu kriitiliste mineraalide hankimiseks nn CO2 vabalt¹⁴.

Rohepesuks muutuvad asjad siis, kui me omistame asjadele võlujõudu ehk me loome endale puusliku. Puusliku, millele või kellele näpuga näitajad on meie "tõe" eitajad ehk lamemaalased. Sellest hetkest oleme massipsühhoosi, kollektiivse hüsteeria või tahtliku manipuleerimise ohvrid.

Mängurluseks muutub see ka siis, kui me tahtlikult kasusaamise eesmärgil manipuleerimine teiste mängus osalejatega või naudime tuntud rõivapoe odavaid riideid, teadmata nende päritolu või lapstööjõu kasutamist. Niisamuti võib mängurluseks pidada roheleppe eesmärkide täitmiseks loodud kaevanduste näitamine keskkonnasõbralikumana kui nad on. Teisisõnu on mängurlus see, kui eesmärk pühitseb abinõu.

Teaduse vaenlased

Teaduse vaenlased on ükskõiksus, hirm, võim ja ahnus. Need on kõigi inimeste pahed ja teadlane ei erine mingil moel teistest inimestest. Olgu selleks hirm eksimuste, autoriteetide ja kriitika ees või ükskõiksus mineviku ja tuleviku osas.

Arvan, et oleme poliitkorrektsuse maailmas muutunud natuke liiga õrnaks. Nagu on öelnud Johannes Kepler: "Eelista aruka inimese teravaimat kriitikat masside mõtlematule heakskiidule". Albert Einstein on öelnud: "Mõtlematu lugupidamine autoriteedi vastu on tõe suurim vaenlane". Seega, säilitagem kriitiline mõtlemine, sh autoriteetide suhtes.

Sellesse konteksti sobib hästi ka Nobeli rahupreemia laureaadi Elie Wieseli öeldu: "Vaikida ja olla ükskõikne on suurim patt". Kui olete otsustuskogudes ja teil pole kunagi midagi öelda, siis tasub tõsiselt mõelda, kas olete ikka õiges kohas.

Ülikoolide roll

On väga oluline, et teadlaskond ja ülikoolid on vabad teadusloome eestvedajad ja suudavad seniseid saavutusi uute faktide valguses ümberhinnata. Teadlaskonnal võiks olla rohkem julgust heita kriitiline pilk tulevikku. Ühiskond ootab teadlastelt poliitikute tasakaalustaja ja lahenduste pakkuja rolli, mitte poliitiliseks tööriistaks ja hirmutajaks olemist. Ehk vajaks teadlaskond sarnaselt arstidele oma vannet?

Tehnikaülikooli rolliks on kindlasti rohepöördega seotud mitmekülgsete väitluste, uuringute ja arenduste eestvedajaks olemine, sh ka rohekriitiliste. See võiks olla rohelise maailmavaate lahutamatu osa.

Me peaksime julgeda olla iseenda vastu kriitilised, mitte ainult teiste suhtes. Ülikoolihoonete ehitamise asemel võiksime keskenduda rohkem õppetöö kvaliteedile, sh palkadele ja õppetöö taristu regulaarsele parendusele. Valdkonnaülene koostöö parandamine, mis vaatab omakasust kaugemale, on olnud alati uudsusele kasulik. See sobib ka kliimamuutustega kohanemise lahenduste väljatöötamisel.

Kindlasti on siinkohal sobiv lõpetada Albert Einsteini tsitaadiga edust ja väärtustes, mida võiks lühidalt kokku võtta: "Ole pigem väärtuste kandja ja läbi selle edu saavutaja".

Artikkel on saanud alguse TalTechi 103. aastapäeval peetud akadeemilisest kõnest.