Luureohvitserina 2013. aastal Afganistanis teeninud kapten Taavi Liias kirjeldas oma kogemust. Üksildus ei tähenda missioonisõduri jaoks mitte ainult koduste puudumist, vaid ka eraldi olemist teenistuse ajal. Luuraja töö on pahatihti üksluine, pingeline ja omaette.

"Luuraja luges läbi umbes 250 lehekülge luureraportit päevas ja oli öösel kas kahest neljani või päeval operatiivjuhtimispuldis valves. See oli minu peamine töö. Nii vähe, kui ma meestega väljas sain käia, see oli rohkem nagu puhkus," rääkis Liias.

Koju tulles tekkivad pinged meenutavad aga paljude välismaal tööl käivate eestlaste elu.

"Kodus pere kasvatanud ja olmeprobleemidega maadelnud naine tunneb, et tema on seitse kuud olnud kangelane. Ning kõrbes olnud mees, kes tulevahetuses oli, arvab, et tema on kangelane," kirjeldas Liias.

Sotsiaaltervishoiuteadlane Merike Sisask ütles, et viiruspiirangute ajal tabas üksildus eelkõige neid, kes polnud harjunud ilma suhtlemata elama. Ja need polnud vanemad inimesed.

"Uuringud näitavad, et nemad (vanemad inimesed – toim.) ei öelnud, et neil oleks asi hullem. Neil oli asi nagu alati. Aga hästi kehvasti tundsid end just noored ja nooremapoolsed täiskasvanud, kellel oli see tohutu suur elumuutus ja väga suur tükk nende elust oli ära lõigatud," lausus Sisask.

Laagna gümnaasiumis üles seatud vaimse tervise virtuaalsel messil osales tuhatkond jälgijat. Inimestele sobib vahest ehk see formaat rohkemgi – viimasel füüsilisel messil oli osalejaid kolmandik tänasest.