Eesti teadus on pahatihti nagu väike kahemõõtmeline plaadike suures kolmemõõtmelises tühjas ruumis. Tõsine teadus on kollektiivne protsess. Kui see puudub, siis on tegemist näperdamisega nurga taga, mille eest hoiatas juba Soome väga nimekas ülimadalate temperatuuride füüsik ja selle füüsika rakendaja inimaju ehituse ning häirete uurimisel professor Olli Lounasmaa (1930-2002).

Ülimadalate, absoluutsest nullist ainult pisut kõrgemate temperatuuride saavutamiseks on mitu meetodit ja palju rakendusi. Espoos Helsingi lääneserval ei kasutata neist kaugeltki mitte kõiki ning vaat, mille sisemust võiks nimetada maailma külmimaks punktiks, pole sugugi päratu suur.

Üks kohti, kus ma seda näperdamist meil kohtan, kuid mitte aniharva, vaid pahatihti, on mujal maailmas ilmuvate teaduslike tööde tutvustamine ja arvustamine. Avamise asemel me sulgeme ennast. See puudutab ka neid, kelle argielu kulgeb teadusest väljaspool.

Enam kui mitmel aastakümnel arvasid Moskvas, Peterburis ja Novosibirskis töötavad teadlased, et suur füüsika sünnib Nõukogude Liidus ainult nendes linnades ning lähemas ümbruskonnas. Alam-Novgorod, Jekaterinburg ja Kaasan olid nende jaoks kolkad, Sarov ja Snežinsk üksnes suured katsepolügoonid.

Teiste hulgas töötas Kaasanis ka elektroonse paramagnetilise resonantsi avastaja (1944-1946), hilisem NSVL TA tegevliige Jevgeni Zavoiski (1907-1976), üks nõukogude aatomipommikatsetuste juhtivaid eksperimentaatoreid ja seetõttu ka väga salastatud füüsik. 

Niisuguse astmega teadlased liikusid rangelt kahe ihukaitsja saatel (neid kutsuti isekeskis sekretärideks), tohtisid sõita pikemaid ainult rongides ega pääsenud suhtlema kolleegidega väljaspool kurjuse impeeriumi.

Zavoiski töötas vastu tuult. Pikemat aega tema avastust ei aktsepteeritud ja tal õnnestus üldist skepsist hajutada peamiselt tänu sellele, et NSVL TA Füüsikaprobleemide Instituudi direktor, hilisem nobelist (1978) füüsikas Petr Kapitza (1894-1984) koos oma lähimate kolleegidega lubas Zavoiskil Moskvas omi katseid korrata.

Ent näiteks termotuumareaktsiooni juhitavuse alastes uuringutes jäi Zavoiski lähenemisviis alla akadeemikute Igor Tamme (1895-1971) ja Andrei Sahharovi (1921-1989) poolt juhitud uurimustele, mis tähendas otsekohe ka selle lähenemisviisi edasiarendamiseks vajaliku rahastamise vähendamist. Zavoiski lähenemisviis polnud ekslik, kuid see oli skeptilisem kui Tammel ja Sahharovil.

Selgituseks: kui Tamme-Sahaharovi eesmärgiks oli leida viis, mismoodi ülikõrgtemperatuurset plasmat koos hoida, siis Zavoiski (ja temast eraldi ka Kapitza) eesmärgiks oli jõuda säärase plasma tekitamiseni.

Kõrvuti plasma- ja tuumauuringutega ühendas kõiki loetletuid ka huvi inimkonna energeetilise tuleviku vastu. Neist esitas Jevgeni Zavoiski aastal 1972 ühel akadeemilisel foorumil omapoolse prognoosi aastaks 2000, mis ajaks ta lootis mitmed plasmafüüsika-alased probleemid olevat juba edukalt lahendatud.

Zavoiski ei olnud unistaja. Ta oli kriitiliselt mõtlev seadmekonstruktor ja katsetaja, kes nägi inimkonna teel rahuotstarbelise aatomienergia ulatuslikuks rakendamiseks ühe võimalusena turbulentsi ohjeldamist hüpertemperatuurses plasmas ning teisena ülivõimsa lasertehnika kasutamist säärase hüpertemperatuuri saavutamiseks.

Zavoiski prognoos rajanes füüsikalis-tehnilistel kaalutlustel, arvutustel ja võrdväärsetel või halbadel alternatiividel, millest viimased ei arvestanud võimalikke katastroofe. Küll pidas Zavoiski ebareaalseks ehitada aastaks 2000 valmis tuhat traditsioonilist tuumajaama (hetkel on neid terves maailmas 190).

Kas olud olid na vaesed või olid Kaasani akadeemiku esitatud põhjendused liiga vähe sõjaotstarbelised või on plasmaline turbulents ise niivõrd keerukas probleem, et selle lahendust polegi õige siduda mingi konkreetse tähtajaga?

Iga kord, kui ma juhtun märkama mõne meie tegevpoliitiku arvamusi Eesti energeetilise perspektiivi kohta, tulevad mulle nood Jevgeni Zavoiski arutlused taas meelde.

Miks? Kõige rohkem vahest seetõttu, et igasugused visionäärid ja muidu nägemuslased rõhutavad esmajoones seda, mida kõike võivad pikad perspektiivid anda ega vaevu põhjalikult mõtlema läbi, mida ning kui palju need perspektiivid nõuavad.

Praeguseks ajaks, 2021. aasta lõpuks, on paljudes puhtteoreetilistes uurimustes ja rohketes katsetes näidatud, kuidas ülikõrgtemperatuurne plasma pole põrmugi homogeenselt korrapäratu ioniseeritud mass, vaid selles on lõigukesi, mida siiski saab matemaatiliselt kirjeldada, nii et küsimus seisneb õieti järgnevas: kui kiiresti jõuab eksperimenditehnika matemaatilistele ennustustele järele.

Kahtlemata on nüüd ja lähemas tulevikus kõige aktuaalsem võitlus Covid-19-ga ja selle tagajärjel osa oma töövõimest ning elutahtest kaotanud inimeste sotsiaalne rehabilitatsioon, ainult et kes on meie seas need meeletud, kelle arvates garanteerib Eesti rahvusliku julgeoleku energeetika vallas igale suuremale objektile ilmtingimata rahvusvahelise konkursi korraldamine.

Eesti panus tuumajaamade rajamisse saab koosneda meie maast, veeressursist, püsitarbijatest ja omarahastusest, kõik muu tuleb vedada sisse ja välja. Kust ning kuhu, kui mõni hakkab jälle jaurama kavatsusest Euroopa Liidust välja astuda?

Kas sedalaadi probleemid on üksnes ülikauge muusika teisest ilmast? Ma ei arva seda. Energeetiliselt teadlik ja rohelist olemist mõistev Eesti võib varakevadel 2023 olla tunduvalt teravam probleem kui kohalikud valimised 2021.

Me ei saa valida riigikogu järgmisse koosseisu kümmetki energeetikas pädevat füüsikut, sest olemasolevatest pole ainuski vabal jalal. Meil ei ole trumpe ei käes ega tagataskus. Kas me vajame neid? Minu meelest me vajame asjatundlikkust, mitte vabaõhuhullumaju.