Tänan Georg Rutet asjaliku arutluse eest (Georg Rute: tuumajaam tõstaks elektri hinna mitmekordseks). Arvamuste mitmekesisus ja kriitiline meel on ühiskonnas ja ka energeetikas väga põhjendatud. Artikkel sattus kummalisse aega, kuivõrd just praegu on Eestis ja Euroopas toimunud elektri hinna mitmekordistumine võrreldes aastatagusega ja seda tänu tuuleenergia vähesele toodangule ja kallile maagaasile, mis suurema osa aastast peab olema tootmises juhitamatu taastuvenergia asemel.

7. oktoobril oli elektri hind Saksamaa, Hollandis, Austrias üle 300€/MWh, Eestis ligi 180€/MWh. Veel mõni kuu tagasi võis normaalseks pidada hinda 40€/MWh, 60 oli juba kõrge.

Samuti on Rute keskne tees nõrgake, kuivõrd just Euroopa taastuvenergia eeskujuriikides Saksamaal ja Taanis on elektrihinnad koos taastuvenergia toetuse, maksude ja võrgutasudega lõpptarbijale Euroopa Liidu kalleimad, samal ajal kui CO2 heide jätkuvalt kõrgem kui Prantsusmaal ja Slovakkias, mis oluliselt toetuvad tuumaenergiale.

Rute kriitika praeguste tuumajaamade rajamise osas on täiesti õigustatud. Oleme Fermi Energias koos Soome, Belgia ja Rootsi ekspertidega põhjalikult analüüsinud mitmeid tõsiseid juhtimis-, regulatiivseid- ja tehnilisi põhjuseid, miks uute suurte tuumajaamade rajamised USA-s, Soomes ja Prantsusmaal on olnud sügavalt pettumust valmistavad.

Nagu sageli teistegi keeruliste asjade puhul, pole üht peapõhjust, kuid tooks välja peamised:

1. omaniku ebapiisav valmisolek valida teostatav tehnoloogia;
2. tehnoloogiatarnija ebapiisav ehitusprojekti ja rajamismeeskonna valmidus;
3. regulaatorite madal kogemus ja loamenetluste pikaajalisus.

Need tulenevad otseselt 20-aastasest pausist uute tuumajaamade rajamisel läänemaailmas. See omakorda oli tingitud teatud elektritarbimise kasvu pidurdumisest, aastate 1980-2000 tugeva kliimapoliitika puudumisest ning odavatest fossiilkütustest. Odavam on olnud tõesti põletada, selle tagajärgi nüüd tunnemegi.

Süsinikuvaba Eesti

Korea, Jaapani, Vene, India ja Hiina on viimase 25 aasta jooksul rajanud reaktoreid küllalt hästi eelarves ja tähtajaliselt. Just 2021. aastal on elektritootmisse tulnud kaks Araabia Ühendemiraatide reaktorit ja kaks Hiina reaktorit - üks Pakistanis ja teine Hiinas. Praegu on IAEA andmebaasi järgi ehituses 51 tuumareaktorit.

On märkimisväärne, et USA-s on antud tootmisluba kuuele tuumareaktorile kuni 2050. aastateni, kusjuures elupikendusega jaamade tootmise omahind on ca 30€/MWh. Selgituseks, et kui 1960. aastatel tuumajaamu rajati, puudus pikaaegse käidu- ja hoolduskogemus ja planeeriti kuni 40-aastast elukaart. Kuid praktiline kogemus ja mahukad uuringud, turbiinide, pumpade ja elektroonika vahetus on regulaatorile tõestanud ohutut jaamade käitamist ka 80-aastase või tulevikus veelgi pikema elukaarega.

Paraku ei ole Georg Rute kursis süsinikuvaba Eesti energeetika faktoloogiaga. Eleringi kodulehel on lihtne tutvuda 2021. aasta tunnipõhise tarbimise ja tootmise andmetega ning isegi neljakordistades tuule- ja päikeseenergia ning kahekordistades biomassi kasutamist, jääb Eesti faktiliselt mitte paariks nädalaks, vaid neljaks kuuks suurde defitsiiti.

Praegu katame seda Narva põlevkivielektrijaamadega, kuid nagu Eesti Energia uuendatud strateegia ütleb, lõpeb põlevkivist elektri tootmine aastal 2030. Selleks pole ainus põhjus CO2 hind, vaid ka objektiivsed faktorid nagu elektrijaamade vananemine, tootmisest välja langemine ja uue põlevkivikaevanduse rajamisega põlevkivi omahinna tõus.

Jah, biomassi kasutus aitab CO2 survet vähendada, kuid teada on puidu suuremahulise põletamise vastuolu eesmärgiga, et metsades toimuks suurem süsiniku sidumine ja ökosüsteemid saaksid taastuda inimtegevuse mõjust.

Pisut tuleb ka suurest salvestamise lootusest. 40 miljoni elanikuga päikselises tehnoloogia mekas Californias on alles 2021 lõpuks paigaldatud 2000MWe patareisid. See on siis 100MW miljoni elaniku kohta. See annaks ka Eestis keskmiselt kuueks minutiks elektrit. Leedu investeerib võrgustabiilsuse tagamiseks 200MW patareidesse 100 miljoni euro.

Leedul on 900MW Kruonise hüdropumpelektrijaam, mida kasutatakse vaid kümme protsenti aastast ehk see toodab 0,7TWh. Miks peaks suure kapitalikuluga uued pumphüdroelektrijaamad Eestis enam tootma, jääb selgusetuks. Samas oleks need igale elektritootjale tervitatavad, sest tarbivad vee ülespumpamiseks ligi 25 protsenti enam elektrit kui toodavad.

Taastuvenergial on tõesti teatav atraktiivsus, sest paljud riigid pakuvad Euroopa Liidu koordineerimisel ulatuslikke tootmissubsiidiume, riiklikke taastuvenergiaeesmärke, investeeringutoetusi kõikvõimalikest EL-i taaste-, õiglase ülemineku- ja ühtekuuluvusprogrammidest ning üldist poliitilist toetust, mis omakorda kandub väga madalaks kapitalikuluks.

Eriti taastuvenergias, mille puhul 90 protsenti kulust on kapitalikulu, on väga määrav, et intressid oleks madalad, pakutaks riiklike laenuasutuste laenutuge, ulatuslikke investeeringutoetusi ning tuluvoo garanteeritust eri meetmetega.

Seega on võrdne konkurents vägagi moonutatud. Nõrk on ka töökohtade argument, sest ei tuulikute ega päikesepaneelide tootmine ja rajamine palju tööd väikeses rajamisriigis ei loo. Päikesepaneelid tulevad peamiselt Hiinast ja on odavad osalt tänu sealsele kivisöele ja uiguuride sunnitööjõule.

Konkurentsiameti värske analüüs osutab, et perioodil 2007-2020 maksti taastuvenergiale toetusi 827,9 miljonit eurot. Perioodil 2021-2030 prognoositakse toetuste mahuks 642 miljonit eurot. Õnneks on nüüd üle mindud garanteeritud tootluse vähempakkumisele, millega kulu tarbijatele väheneb.

Samal ajal on oluline tähele panna, et kõik tuule- ja päikeseelektritootjad toodavad samaaegselt ehk päikese puhul sama ca 900 tunni ajal aasta 8760 tunnist ja tuule puhul sama ca 2300 tunni ajal. Kui neid tootmisliike paigaldada palju, nagu päikesepaneele Californias, löövad nad peamisel tootmisajal hinnad nii alla, et vähendavad kõigi tootjate tulu. Seega on teatud optimaalne maht igal juhitamatul tootmisliigil ning nii ei ole need tootmisliigid ega ka nende hinnad absoluutselt võrreldavad juhitava tootmisvõimsusega.

Taastuvenergia hinnale ja ka CO2 eriheitmele peaks tuumaenergiaga võrdlemiseks lisama 70-90 protsendi mahus tootmist tagava energialiigi, praegu peamiselt maagaasist elektri tootmise hinna ja CO2 heitme, et saada ausat võrdlust.

Energeetika pole vaid majandusküsimus

Energeetika pole aegade algusest, kui peamiseks töö tegijaks olid orjad või loomad, olnud vaid majandusküsimus. Oleme alles jõudmas sügise keskpaika, kui Kesk-Euroopas on välistemperatuurid veel mõnusalt 20 kraadi juures, kuid juba on maagaasi ning elektri hind rekordiline.

Käesolev aasta on tugevalt tõendanud Saksamaa maagaasil tugineva taastuvenergia strateegia lühinägelikkust, kallidust ning välispoliitilist vastutustundetust. Mäletame teatavat üllatust ka Eestis tänavu suvel, kui USA, silumaks suhteid Saksamaaga, loobus rangematest sanktsioonidest Ida-Euroopat õõnestava Nord Stream 2 vastu, ning kui vaatamata Aleksei Navalnõi mürgitamisele ja vangistamisele soovis kantsler Angela Merkel kohtuda Kremlis Vladimir Putiniga.

Kõige suuremad Venemaa "mõistjad" on need, kes esindavad Venemaa gaasiekspordi huve: Austria, Saksamaa, Ungari. Sel aastal on Venemaa piiranud gaasi eksporti 25 protsenti, manipuleerides gaasi hindadega. Meie idanaaber ei ole usaldusväärne tarnija.

Kliima soojenemise tõttu on Euroopat, Aasiat ja Ameerikat sel aastal tabanud kuumalained, põuad, üleujutused ja orkaanid, mis omakorda on vähendanud tuule- ja hüdroenergia toodangut, kahjustanud maagaasi infrastruktuuri ja suurendanud maagaasi tarbimist, tõstes hindu kogu maailmas.

Möödapääsmatult tõusevad kliima kuumenemise ning energiahinna tõttu ka ehitusmaterjalide ja toiduainete hinnad. Seega peame hoomama ilmast sõltuva energiasüsteemi tõsist haavatavust. Kõige ilma- ja tarnekindlam energialiik on tuumaenergia.

Tean, et paljud inimesed on küünilised kliimamuutuse osas, kuid palun hoomata fakti, et viimase saja aasta jooksul oleme inimkonnana ära põletanud 100 000 000 aasta jooksul tekkinud fossiilkütused.

Eestis oleme ära põletanud või utnud saja aasta jooksul üle 1,1 miljardi tonni (see kogus võiks katta ühtlase kihina suurema osa Tallinnast nii, et vaid Oleviste kiriku tornirist paistaks välja) põlevkivi - parima osa geoloogilisest varust, mis tekkis kümnete miljonite aastate jooksul. Alusetu on lootus, et saame panna edasi samamoodi nagu viimased kümme aastat. Ei saa. Kivisöe, maagaasi ja nafta varud Euroopas on sisuliselt ammendunud või lõppemas nii maal kui ka meres.

Pikka aega peeti ebareaalseks, et USA suudab ehitada Vene rakettidega konkurentsivõimelisi rakette ning aastaid teenindati Rahvusvahelist kosmosejaama NASA rahastusel Vene iganenud Sojuz rakettidega. Kuni tuli Elon Musk oma SpaceX Falcon taaskasutatavate esimese astme kiirendusrakettidega.

Samuti peeti elektriautosid vaid luksuskaubaks, kuid 2021. aastal on eri tootjate laetava patareiga autod saanud langeva toomiskuluga massitooteks, mis moodustab juba üle 19 protsendi Euroopa automüügist. Läänt, demokraatiat ja turumajandust on sajandite jooksul korduvalt maha kantud kui stagneeruvat ja saamatut, kuid õnneks on korduvalt need häda ja hukatuse kuulutajad pidanud nördima.

Kulud ja riskid

Võib pidada põhjendatud mureks seda, kas ehk Fermi Energia ei püüa riiki kuidagi lõksu tõmmata. Et kui arendada tuumaenergia võimekus, siis tuleb see ju ka kindlasti realiseerida. Siinkohal selgitaksin protseduuri.

Esimene etapp otsuse langetamiseks on Rahvusvahelise Tuumaenergia Agentuuri verstapostide juhendi järgi riigi vajaduse ja võimekuse kaalumine ning põhjendatuse korral teadliku otsuse tegemine, millele järgneb tuumaenergia võimekuse arendamine.

Primaarsed projekti realiseerimise kulud ja riskid on siiski arendajal. Oleme riigile avaldanud, et Fermi Energia ei pea põhjendatuks nende arenduste riigipoolset rahastamist ja teostamist, kuna riigil on niigi kaalukas roll võimekuste arendamisel ja otsuste langetamisel.

Kui riik on vastu võtnud vastava seadusandluse, siis on võimalik riigil enne peamise kulu ehk regulaatorasutuse moodustamist ja täielikku mehitamist võtta parlamendi ja valitsuse tasemel vastu üldine põhimõtteline otsus tuumajaama rajamiseks. Seda otsust saab teha vaid juhul, kui aluseks olev arendaja taotlus on asjakohane, põhjalik ja konkreetne.

Kui taotlus tingimustele ei vasta, siis selle alusel ühtki jaama ehitama hakata ei saa ning seega ei pea täielikult mehitama ka regulaatorit. Samasugune protseduur kehtib ka näiteks Soomes.

Alles sellele põhimõttelisele otsusele, et tuumajaama tulekuks ollakse valmis, saab järgneda arendaja poolt väga mahukas ettevalmistustöö esitamaks tehniline ehitusloa taotlus (see kujutab endas eeldatavalt tuhandeid lehekülgi projekte ja tehnilisi ning majanduslikke selgitusi).

Juba 2022. aasta jooksul esitame riigile esmased projekti elluviimisplaani, loamenetlusplaani, riskianalüüsi ja rahastusstrateegia, lähtudes usutavalt USA-s, Kanadas või Suurbritannias rajatavatest referentstehnoloogiatest. Loomulikult on lõplik investeerimisotsus langetatav alles siis, kui on läbitud Eesti pädeva asutusega loamenetlus ning omanikud ja laenajad teinud rahastusotsused.

Seega, riigil puudub sellest protseduurist tulenevalt risk, et tuumajaama rajamine hakkab koormama riiki või ühiskonda. Vastupidi, esitame kevadeks detailsemad arvutused, kuidas väikereaktori rajamise ja elektritootmisega kaasneb netotulu riigile ning hüve ühiskonnale.

Meie parim teadmine on, et arvestades kujunevat turudünaamikat, kus taastuvenergia annab oluliselt toodangut ligi 2500 kuni 3000 tunnil aastas, kuid üle 5000 tunnil aastas tuumaenergia puudusel kujundaks turuhinda nagu praegugi maagaas, ei vaja väikereaktori rajamine tootmistoetust ega ka hinnagarantiid.

Pigem oleme huvitatud Eesti ja Baltikumi äri-, era ja avaliku sektori tarbijatele pakkuma selle aasta septembri turuhinnaga võrreldes enam kui kaks korda soodsamalt süsinikneutraalse elektrienergia ostu-müügilepingut 15 aastaks. Kusjuures kliendid ei pea ostma turult fossiilset tagavaraenergiat ajaks kui tuul ei puhu.

Kui alustasime peamiselt tuumaerialade doktorikraadidega asutajatega, otsustasime koheselt töötada maksimaalselt süsteemselt, põhjalikult ja avalikult. Kõik meie uuringud oleme avaldanud, oleme neid tutvustanud konverentsidel, veebis, iganädalastel reaktorireedetel, suvekoolides.

Teavitamist võib halvustada lobiks, kuid mis oleks demokraatlikus ühiskonnas täieliku avalikkuse alternatiiv? Ka meid, asutajaid on siiralt üllatanud meie ettevõtjad, avalikkus ja noored, kes soovivad väikereaktori realiseerimist toetada, kaasa aidata ning valmis õla alla panema enda raha ja kaasa mõtlemisega. See annab enam kindlust kui isegi elektri hinnad, et teeme õiget asja, mida Eesti ühiskonna enamus vajab ja toetab.