Valitsuse otsus eraldada reservfondist 800 000 eurot spordiklubile FC Levadia hüvitamaks jalgpallihalli ehitamist Maarjamäe asemel teise asukohta lõpetab ebamõistliku vastandumise mälestusmärgi ja laste sportimisvõimaluste vahel.

Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal on üks õnnestunumaid mälestuspaiku Eestis, kus me saame looduslikus ja auväärses keskkonnas meenutada valusaid mälestusi ja austada kaotatud lähedasi.

Maarjamäe staadion on olnud läbi aastakümnete sportlaste päralt ning seal on üles kasvanud põlvkondade viisi sportlasi. Avalikkuse ees on kütnud kirgi Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali juurde kavandatava jalgpallihalli saaga.

Kogu protsessi puhul on mõlemaid osapooli üritatud vastanduda, selmet leida lahendus tuginedes ühisosale. Tulevik on noorte päralt ning meie roll on õpetada neile ajalugu ja austust selle suhtes, mitte neile vastanduda.

Oluline on nii mineviku mäletamine kui ka see, et meie noored saaksid tegeleda spordiga ning et me pakuksime neile selleks turvalist ja kvaliteetset keskkonda. Usun, et sport ja mälestused saavad käia käsikäes. Seepärast on meie eesmärk olnud ühisosa leidmine erinevate põlvkondade emotsioonide vahel.

Võin kinnitada, et riik ja linn on üritanud leida erinevate osapoolte vahel kompromissi ning jõudnud tänaseks lahenduseni, mis rahuldab kõiki osapooli. Tähtis on, et säilib memoriaali terviklikkus nii arhitektuuriliselt kui ka see, et juba enne memoriaali ehitamist oma detailplaneeringuga alustanud jalgpalliklubile hüvitatakse nende täiendavad kulud.

Kompromiss, mille tulemusel rajatakse memoriaali lähedusse ainult spordiklubi administratiivhoone ja jalgpallihall rajatakse linna poolt eraldatud kinnistule ning riik maksab kompensatsiooni kokkuleppe tulemusena kaasnevate kulude hüvitamiseks, on suurepärane näide kõigi osapoolte tahtmisest jõuda lahenduseni. Vastastikku tehti küll järeleandmisi, aga vähemalt ei jõutud aastatepikkuse ummikseisuni meie laste arvelt.

Pean oluliseks, et projekti ümber kerkinud vaidlused ei liigu edasi kohtusüsteemi, mis jahvatavad oma veskeid pikka aega, vaid leitud on kompromiss, mida saab hakata kiirelt realiseerima. Riik ja linn peaksid kindlasti pakkuma jalgpalliklubile lisaks rahalisele hüvitisele ka muud nõu, et kiirendada uue planeeringu menetlusprotsessi.

Pirita noored väärivad paremat kui seda, et me suunaksime nad talvel külma kätte. Nad väärivad võimalusi oma kodukohale võimalikult lähedal. Oluline on, et ka praegune staadioniosa jääb alles ning sealse koha rohelus ja keskkond säilivad.

See välistab võimaluse, et kinnisvaraarendajatel tekiks plaan sellele maale hammast ihuda ning arendada sinna olulises mahus elamuid, nii nagu kavatseti teha 2017. aastal sisekaitseakadeemia magusa maatükiga. Ma ei usu, et suures mahus elamuarendus ja memoriaal sobiksid paremini kokku.

Aastas on leinapäevi, mil ajalooliselt valusad sündmused meile end eredalt meelde tuletavad. Meie kõigi roll peab olema nende valusate sündmuste mälestamist au sees hoida ning kanda seda õpetust edasi meie tulevastele põlvedele. Nende päralt on tulevik.

Nüüdseks, kui Memento ühingu ja jalgpalliklubi vahel on riigi ja linna koostöös saavutatud kokkulepe, on võimalus see vaidlus seljataha jätta. Tulevik on noortele suunatud ja miks karistada neid noori, kel silmad säravad ja kes seisavad parema Eesti eest? Liigume uue plaaniga kiirelt edasi.