Martin Kadai ütles Läti otsust kommenteerides, et küsimus on, mida naaberriik komandanditunni kehtestamisega saavutada soovib.

"Tõenäoliselt komandanditund ju lahendust probleemile ei too," ütles Kadai, nimetades üldpiiranguid kaudseks teeks lahenduseni.

"Kaudne tee olukorra lahendamisel on pikk, keeruline ja ei pruugi tuua lahendust. Sellise otsuse tegemisel võetakse see risk, et me pikendame kriisi. Seda loogikat peaks täna iga riik silmas pidama," ütles Kadai. "Otsetee on see, et inimesed on vaktsineeritud, ennekõike riskirühma inimesed."

Üldpiirangud olid tema sõnul vajalik lahendus aasta tagasi, kui toimivat lahendust – vaktsiine – veel ei olnud, mistap tuli nakatumisi hajutada. Nüüd, mil vaktsiinid on olemas, peaks riikide tähelepanu minema maksimaalse vaktsineerituse saavutamisele, mitte enam piirangutega mängima.

"Kõige otsem tee on saavutada eeskätt riskirühma vaktsineerimine. Kui see ei toimi ja haigestumine ikkagi väljub kontrolli alt, siis tõesti muud lahendust ei ole haiglaravi ülekoormamise ja kokkukukkumise vältimiseks kui vanad head piirangud, aga piirangute puhul peab ka aru saama, et sellega võetakse teadlikult risk, et olukord pikeneb ja ei loo tegelikult lahendust. See võib ajutiselt tuua leevenduse haiglasüsteemile, aga lahendust tegelikult ei too," rõhutas Kadai.

Kadai lisas, et ka viirus ise on võrreldes aastatagusega muutunud, mis on samuti oluline aspekt.

"Delta tüvi on oluliselt nakkavam. Piirangute efektiivsus, mida arvame, et kunagi nägime, ei pruugi enam juba viiruse suurema nakkavuse tõttu olla selline," selgitas Kadai, lisades, et ka inimeste koostöövalmidus võib olla vähenenud, sest paljud on vaktsineeritud või läbi põdenud ning peavad üldpiiranguid enda suhtes ülekohtuseks. Need on aga riskid, millega tuleb üldpiiranguid kehtestades arvestada ka Eestil, rõhutas Kadai.

Seetõttu tuleks ka meie valitsusel lähtuda piirangute kehtestamise soovi korral sellistest valikutest, mis soodustavad nende inimeste vaktsineerimist, kes kõige tõenäolisemalt haiglaravi vajada võivad – eakad või muude raskete haigustega inimesed, kes on vaktsineerimata. Teisisõnu, mitte ööklubisid ja koole pole vaja sulgeda, sest see ei takista eriti nakkava delta tüve jõudmist vaktsineerimata eakateni. Meetmed peavad olema suunatud nende vaktsineerituse tõstmisele.

Piirangute vajalikkuses Kadai aga kahtleb: "Kui lihtsalt piiranguid panna, siis hajutame probleemi ja pikendame kriisi. Nendel piirangutel on eesmärk ainult siis, kui nad viivad selle probleemi tegeliku lahenduseni – probleem, mida tahame esimeses järjekorras lahendada, on see, et ei kujuneks väga sügavat tervishoiukriisi. See peaks olema riigi esmane prioriteet, sinna peaks olema riigi tähelepanu ka suunatud," toonitas Kadai.

Seega riigi esmane ülesanne on keskenduda riskirühma vaktsineerituse tõstmisele, mis aitaks vältida haiglavõrgu ülekoormust, mitte täiendavate piirangute väljatöötamisele. Ent kuidas siis panna riskirühmi end vaktsineerima?

"Kuna meil on ebastandardne olukord, peaksid ka lahendused olema sellele "kastist välja". Küll ma arvan, et valitsus ja ühiskond ei ole valmis täna avama arutelu, et Eestis, kus vaktsimine on seni vabatahtlik olnud, seda põhimõtet muuta," ütles Kadai, rõhutades, et lahendused peavad olema õigustatud, õiglased ja ka eetilised.

Erinevad inimgrupid vajavad ilmselt ka erinevat lähenemist, kuid riigil puudub seni teadmine, millised on erinevate inimrühmade põhjendused vaktsiinist keeldumiseks või motivaatorid selle ettevõtmiseks, kuna seda pole lihtsalt uuritud.

"Täna, keset kriisi pole aeg, kus hakata elanikkonna küsitlusuuringuid tegema, pikalt-laialt uurima, aga mingi arusaamine võiks ju tegelikult olla, mingid mustrid tulevad välja erinevate vanuserühmade või muude sotsio-demograafiliste tegurite alusel, kus vaktsineerimine madalam on. Selle pealt saab esmased järeldused teha," ütles ta.