Hinnates läänemaailmas, sealhulgas Eestiski viimasel aastakümnel toimunud poliitilisi protsesse on ilmne populismi massiivne pealetung. Sedalaadi poliittegelased on osavad märkama puudusi olemasolevas, hakates neid seejärel suureks võimendama. Nende pakutud lahendused on paljasõnalised, teostamatud või triviaalsed ning seotud tingimuslikult neile suuremate võimuvolituste ja vabamate käte andmise nõudega.

Mõnikord on väidetud, et teatav annus populismi peabki käima igasuguse poliitika juurde, milles võib olla tõetera. Kui aga vaadata lähemalt puhtaverelisi, ehedaid poliitpopuliste, siis tuleb nende suust vaid sooja õhku, mis koosneb peaasjalikult konkurentide kirumisest ja suuresõnalistest lubadustest, mida kunagi ei täideta..

Kõige suurem kahju ühiskonnale tuleneb asjaolust, et populistid-poliitikud raiskavad alati ühisvara, on selleks siis otsesed materiaalsed ressursid või sotsiaalne kapital laiemalt, mida enne neid on tükkhaaval kogutud. Populistid on parasiidid, kes mõistavadki ainult kellegi teise arvel toimetada. Nad ei oska teha midagi paremaks, vajavad samal ajal aktiivseks tegevuseks üha uusi energiaportsjoneid keskkonnast, mille eest vastutasuks pakuvad järjest suuremates annustes populismi.

Zombistumine mujal maailmas

Mõned erakonnad jõuavad oma taandarengus uude kvalitatiivsesse staadiumisse, mida võib määratleda kui zombistumist. Selles ühesuunalises protsessis, millest saab ajapikku süvenev anomaalne poliitiline diskursus, saab eristada kahte allhoovust. Nii võib rääkida uutest erakondadest, mis on algusest peale loodudki võimu haaramiseks mõõdutundetu valetamise ja populismi abil. Ehk taktikaks on "võtame esmalt võimu ja siis vaatame, mida sellega teha annab".

Nn uuspopulistlike parteide alla liigituvad näiteks Ungaris võimul olev Fidesz, Poolas valitsev Õigus ja Õiglus, samuti itaallaste Viie Tähe Liikumine, hispaanlaste Vox, prantslaste Rahvusrinne jmt.

Neil kõigil puudub selge ideoloogiline kaldumine paremale või vasakule, sest nad on kõigesööjad, eklektikud. Mõnikord nad keelduvad isegi tunnistamast seda, et tegelevad poliitikaga, vaid käsitlevad toimuvat kui etendust, kogu senise nn peavoolupoliitika paroodiat. Midagi taolist, nagu oli meil kunagi Ühtse Eesti suurkogu.

Populistid sobivad riigielu päriselt juhtima nagu "sadul sea selga", mida on korduvalt tõestanud nende ebaõnnestunud valitsemispraktika. Kui küsida, millega populistid tegelevad, siis kõige täpsema vastuse andis kunagi nüüdne EKRE juht Martin Helme: "Nad kontrollivad agendat klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides."

Valdkond, milles populistid on tõeliselt aktiivsed ja edukad, on riigi rahade kantimine omadele ning kahtlaste välismaiste majandussidemete loomine.

Teine tee zombistumisele on mõne olemasoleva pika ajaloo ja traditsioonidega erakonna suubumine esmalt populismi teele ja seejärel zombistumine. Sedalaadi protsesse oleme saanud jälgida kahes läänemaailma juhtriigis, Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis.

Ameerikas on konservatiivsest parteist, mida nimetatakse sealmail "suureks vanaks parteiks" (GOP - Great Old Party), saanud Donald Trumpi juhtimisel iseenese karikatuur, ehtne zombipartei.

"Suure juhi suur töö" jäi küll pooleli, kuid on selge, et eelmise presidendi juhtimisel teostatud poliitika tegi Ameerikat maailma mastaabis varasemast vähem mõjukaks. See, et Trump oma kohalolekuga ja ennustamatu käitumisega korralikke inimesi kohutas, ei tähenda ju ometi mõjukuse kasvu tavapärases tähenduses.

Seniste liitlastega noris ta tüli, üritas leida uusi sõpru autokraatide hulgast riikidest, mida peetakse tavapäraselt mittedemokraatlikeks. Mõni neist (Kim Jong-un) nimetas teda vastutasuks "lollakaks vanameheks" ja teine (Recep Tayyip Erdogan) viskas tema isalikult manitseva kirja prügikasti.

Viimatistel presidendivalimistel ei lubanud Trump valijatele enam muud kui iseennast koos lubadusega Ameerika "taas suureks teha". Jättes aga lisamata, et just tema oli see, kes neli aastat väsimatult Ameerikat väiksemaks teha püüdis.

Trump olevat olnud enne suurde poliitikasse tulekut pikka aega kahevahel, kas alustada enda destruktiivset kampaaniat läbi demokraatliku või konservatiivse partei, sest ta ei pidanud millekski kummagi partei poliitilisi seisukohti. Konservatiivide õnnetuseks pandi näpp nende peale ja see kahju, mida Trumpi võimuperiood on konservatiividele teinud vajab veel kokkulöömist.

Trump on säilitanud konservatiivses parteis suure mõjujõu ja pigem käib halvasti nende vabariiklaste käsi, kes toetasid tema ennetähtaegset tagasikutsumist. Enam kui pooled GOP-i pooldavatest ameeriklastest usuvad praeguseni, et 2020. aasta Joe Bideni valimisvõit oli pettus.

Igatahes näitab praegune olukord Ameerikas, et tagasipöördumine normaalsusesse selles vaba maailma juhtriigis pole üldsegi lihtne. Juhul, kui ameeriklased oma "võimutalle puhtaks ei roogi" ootavad neid 2022. (vahevalimised) ja 2024. (presidendivalimised) ees uued poliitvapustused.

Boris Johnsoni juhtimisel lahkus Ühendkuningriik Euroopa Liidust, ehkki praegune peaminister polnud oma vaadetelt varem Brexiti pooldaja. Olles veel Londoni linnapea rääkis ta: "Mitte keegi tõsiseltvõetavatest inimestest ei taha Euroopa Liidust lahkuda. Ärimehed seda ei taha. City of London seda ei taha. Seda ei juhtu." Kuid ta mõistis kiiresti, kui hea jututeema liidust lahkumine on ja kui hästi sobib personaalseks võimu võtmiseks.

Seejärel hakati vanal heal Inglismaal tema mahitamisel mõõdutundetult valetama, vehiti inimeste silme ees enneolematute summadega, mida Euroopa Liit brittidelt iganädalaselt omastavat. Lisaks hirmutati rahvast Poola torumeeste ja islami terroristidega, kes väidetavalt Brüsseli mahitusel neile kaela saadetakse ning muidugi lubati Suurbritannia teha "jälle suureks ja mõjukaks".

Tulemused on olnud vastupidised ja seda muidugi mitte üksnes Brexiti tõttu. Praegu viskleb Ühendkuningriik korraga mitmes kriisis, mille ühine nimetaja on kasvavad raskused kiirete muutustega toime tulemisel.

Elanikkonna domineeriv üldhinnang Brexitile on, et tegemist oli läbikukkumisega. Ei jätku veautojuhte, kes veaksid laiali kaupa alades toidust ja lõpetades autokütusega. Pärast Ida-Euroopast pärit kalkunikitkujate ja sealiha töötlejate lahkumist ähvardab britte oht jääda ilma seekordsest jõulukalkunist ja seapraest. Seoses Põhja-Iirimaaga on teravalt taastõusmas Šotimaa iseseisvuse referendumi teema ning see probleemide loetelu pole lõplik.

Euroopa Liit pole ideaalne riikide kooslus, kuid ilma kahtluseta parim, mis oli võimalik sellesse maailmajakku luua. Britid lahkusid otsustajate hulgast, kuid ühtegi uut presiidiumi lauda, kuhu äärde neid selle eest vastutasuks oleks kutsutud, pole näha.

Isegi nn Atlandi-ülene erisuhe, kus Suurbritannia oli vahelüliks Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel, on pärast presidendivahetust Ameerikas pigem nõrgenenud. Britid saaksid uue tähtsama positsiooni selles üksnes siis, kui Ameerika ja Euroopa suhted jõuaksid tõelisse madalseisu.

Ühised jooned mõlemal läänemaailma riikides zombistumisele viiaval populismi voolul on tugev, karismaatiline liider, läbi kelle liigub võimukese institutsioonilt persoonile. Tema karisma kipub olema pigem destruktiivne, isiksuse patoloogiale viitava värvinguga, mis aja jooksul süveneb. Tegemist pole üksnes päris partei tipus toimuvaga, vaid erakonna kogu juhtimissüsteem viiakse ajapikku uuele alusele, baassuhtele, mida tuntakse klientelismina.

Selle suhte peamine tunnusjoon on ülespoole vastutamine ja sealt suunalt tulevate käskude vastuvaidlematu täitmine vastupidiselt demokraatliku traditsiooni allapoole suunatud aruandekohustuslikkusele.

Nii zombistub ajapikku kogu erakond ja kõik need, kellele niisugune praktika on vastukarva, jäetakse kõrvale. Erakonna aktiivsetelt liikmetelt nõutakse jäägitut lojaalsust ja nüansseeritumate tundmuste allutamist parteilistele huvidele.

Samal ajal hakatakse massiivse propaganda abil töötlema valijaskonda, mis peaks lõppkokkuvõttes erakonnale tagama püsiva võimupositsiooni. Kui selline pööre teostub, pole enam tegemist demokraatliku ühiskonnaga, vaid see ongi muutunud autoritaarseks.

Zombistumine Eestis

Tulles Eesti poliitilise tegelikkuse juurde näeme ka siinmail toimumas analoogilisi protsesse. Keskerakond on seoses oma igiliidri areenilt kadumisega tõenäoliselt võtnud kursi normaliseerumisele. Mis on hea kogu riigi jaoks. Asjaga läheb veel aega, mõned minevikupatud vajavad klaarimist, kuid on selge, et zombistumine Keskerakonda enam ei ohusta.

Samal ajal on meil nüüd üks klassikaline zombipartei, EKRE, mille liidrid pole algusest peale soovinud midagi muud kui võimu ja pole sel teel põlanud ära küsitavaid vahendeid. See, et üle võeti juba olemasoleva erakonna (Rahvaliit) aparaat, liikmeskond ja garant on lihtsalt tehniline pisidetail. Teame ju, et täiesti uue erakonna loomine on Eestis tehtud nii keeruliseks kui vähegi võimalik.

EKRE-l õnnestus pärast eelmisi parlamendivalimisi saada valitsusse, kuid midagi asjalikku riigi ja valijate jaoks nad seal olles ei teinud. Mis oli ootuspärane, hinnates selle erakonna pingi lühidust ja friikide esinemise rohkust. Jätkus regulaarne sõim süvariigi aadressil, kuigi vahepeal oldi ise saadud võimu ehk nn süvariigi osaks. Kõik oli nende arvates Eestis endiselt kohutavalt halb ja vajas kiiremas korras ümbertegemist.

Siseminister Mart Helme hakkas lammutama olemasolevaid struktuure ja üritas luua endale personaalselt lojaalset jõuametkonda süüdistades ametnikke politiseerumises. Keegi lihtsameelne väitis hiljuti, et matemaatikas nõrk ja varasemates äritegevustes ebaõnnestunud rahandusminister Martin Helme olevat olnud väga terane ja osavalt riigi rahadega toimetanud. Paraku meenub tema tegemistest vaid katse kantida suures koguses riigi raha mingitele Ameerikamaa tüüpidele ebamäärase know-how eest. Nii et EKRE oli zombipartei juba tekkides, seejärel võimul olles ja jätkab sama liini muutumatult opositsioonis.

Zombistumise teele libastunud erakond on ka Isamaa. Selle erakonna zombiparteiks muutumine algas siis, kui ühineti Res Publicaga. Just Res Publica kujutas endast algusest peale siinmail ennenägematut poliittehnoloogilist projekti võimu võtmiseks.

Mis ka õnnestus, kuid võimul olles sai kiiresti selgeks professor Rein Taagepera sõnutsi juhtgrupi liikmete "sisemise väärtuskompassi puudumine". Uue partei juhtide kõhn poliitiline kapital ja oskamatus tegelike riigielu probleemidega ümberkäimisel tegi eluliselt vajalikuks ühinemise vana parteiga, Isamaaliiduga. Kuna isamaalastelgi olid rasked ajad, pandi leivad ühte kappi.

Nii sündis uus erakond Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), mille isamaaline pool kiiresti ära lahustus ja vana kesta varjus hakkasid seejärel toimetama hoopis teist tüüpi tegelased. Siit said alguse regulaarsed pereheitmised, mille käigus jäi erakonda üha vähem idealismi, aadet ja põhimõtteid ning lisandus poliittehnoloogitsemist ja populistlikku sekeldamist.

Kui Isamaa praegune juhtkond räägib uhkelt lubadustest, mis on varasemalt teoks tehtud, siis tuleb esimesena meelde võitlus korruptantidega ja selle võitluse edukuse mõõtmine näidikute järgi. Pärast selgus, et korruptandid olid kavalalt maskeerunud, elamislubadega sahkerdajad pesitsesid otse võitlusstaabi nina all, lausa partei juhtkonnas.

Poliitilise korruptsiooni ja olemasoleva parteimaastiku tsementeerimise alaseks "edusammuks" tuleb lugeda erakondadele sõltuvalt valimistel saadud häältest riigieelarvest toetuse maksmise sisseviimist, mis on tänaseni kestev taak.

Ilmselgelt on see raha kõrvuti nn katuserahadega kõige vähem reglementeeritud riigieelarve rahade liik üldse. Kui katuserahasid jagatakse vormiliselt läbi ministeeriumide, siis parteide otsetoetus laekub parteikontorite hoiuarvele ilma mingite ettekirjutusteta selle kasutamise osas. Erakonna juhtkond võib selle eest osta mida iganes soovib ning kui tahab, selle raha kasvõi kuhugi tagaaeda maha matta.

Siis tuli tasuta kõrghariduse projekt, mis kujutas endast tegelikult toimiva kõrghariduse süsteemi likvideerimist, mis tähendas praktikas kõrgharidusse eraraha juurdevoolu sulgemist. Kuna kõrgharidus on lahutamatult seotud teadusega, määrati selle populistliku sammuga, millega loodeti valijate hääli juurde võita, ka teadus kroonilisse vahendite nappusesse.

Nüüd võime kuulda üha valjenevat ametnike, õppejõudude ja teadlaste ühendkoori hala, et niiviisi enam ei saa, kuid see, et olukorra eest tuleks tänada just Isamaad, nii tihti meelde enam ei tule. Pealegi on igasugune "tasuta" ühesuunaline tee, mida on kerge alustada, kuid kust tagasipööramine enne täielikku ummikut on äraütlemata keeruline.

Isamaa viimane kangelastegu on "raha vabastamine", mis sarnaselt nende varasemate valijate meelitamise püüetele algas suure lärmi ja fanfaaride puhumisega. Nüüdseks on selge, et pikaajaline pensionikogumine, mis pidi tulevikus aitama hakkama saada just kõige nõrgematel, lasti põhja. Hea, kui saadud rahadega makstakse ära varasemalt võetud kiirlaenud ja ei kingita seda sulidele.

Peamine probleem ootab aga ees meie tulevasi valitsusi, kui inimesed jõuavad pensioniikka ja peale riigi pole ikkagi kellegi poole abi saamiseks pöörduda. Rääkimata allapoole vööd antud löögist igasugustele tulevikku suunatud ühistele ettevõtmistele, mis eeldavad nägemist hetkest kaugemale ja hoolimist ühiskonnast laiemas tähenduses.

Ainuvõimu suunas püüeldes

Populistlikud erakonnad püüdlevad mitte ainult võimu, vaid alati just ainuvõimu suunas. Parteisisene distsipliin peab olema seetõttu laitmatu ja valmis igasuguste sise- ja välisvaenlastega rinda pistmiseks.

Kuna võimuvõtmise joonis ja elektoraat populistidel suures osas kattuvad, on sedasorti parteid alati põhimõttelised konkurendid ja vaatavad kiivalt selle järgi, kuidas konkurendid ära hävitada. Igakord ei paista see kohe silma ja mõnikord kaugemal tegutsevaid sõsarpopuliste isegi hellitatakse lahkete sõnadega.

Eelmine valitsuskoalitsioon koosnes kahest zombiparteist, mis olid omavahel ajutiselt võimule saamise nimel mestis, kuid ühiste jõududega üritasid kolmandast partnerist elumahlad välja imeda.

Mida muud tähendas Keskerakonna juhtide jaoks iga vabandamisega alanud nädal, kui EKRE juhid oli regulaarselt kas nädalavahetusel või eelmise töönädalal jälle millegi poliitiliselt halvasti lõhnavaga maha saanud. Isamaal oli aga suu vett täis, koalitsiooninõukogu koosolekutel olevat kõik sujunud laitmatult ja Isamaa ainuke mure oli koalitsiooni püsimine.

Niipea, kui Jüri Ratase juhitud Keskerakond lõpuks taipas, millisesse lõksu neid oli pandud, sai otsa ka koalitsioon. Aga kahju oli sündinud, sest tänu Ratase ületamatule peaministriks olemise soovile toodi EKRE siinsesse poliittaevasse juba täieõiguslikuna, tehti n-ö parketikõlbulikuks.

EKRE ja Isamaa on jätkuvalt konkurendid ning jaotavad paljuski omavahel sama valijaskonda: mida paremini läheb EKRE-l, seda halvemini Isamaal ja vastupidi. Isamaad võib käsitleda mõneti kui EKRE lighti ja EKREt kui Isamaa strongi.

Tulenevalt eelöeldust saab selgeks seegi, millega meie mõlemad zombiparteid vahetult enne kohalike volikogude valimisi tegelesid. Nende jaoks polnud tegemist kohalike teemadega, kus otsustatakse võimukoalitsioonid kohtadel, vaid ühe etapiga üldises riigi tasemel võimuvõtmise protsessis. Mõlemad viisid läbi intensiivset hästi rahastatud valimiskampaaniat ja paistab, et EKRE ja Isamaa sponsoritel on sügavad taskud. Ehk ole kunagi näha, kui suured rahad olid ja kust täpsemalt rahavood tulid.

Nägime alles eelmisel nädalal tänavapildis tüdimuseni EKRE ja Isamaa kandidaatide nägusid ja kuulsime raadiost-televisioonist nende suuresõnalisi lubadusi. Kui aga proovida mõlema lõppenud kampaania peasisust aru saada, siis Isamaa lubas Tallinnas venelased võimult tõugata ja kutsus kõiki ülejäänuid koonduma nende juhtimisel ühinenud opositsiooniks.

Rahvusliku kaardi otsene kasutamine kohalikel valimistel oli ilmselt praeguse Isamaa viimane päästerõngas, sest midagi muud lisaks õõnsale patriotismile enam välja pakkuda tõenäoliselt polegi. Üleriigiliselt viie protsendi künnisega maadlev erakond viib jätkuvalt läbi sisepuhastusi ja üritas olla kui sääsk härja sarvel, kes piniseb, et "küll meie ikka künname".

EKRE oli oma kahurväe samuti Tallinna toonud, sest juba bolševikud teadsid, et tuleb "vallutada peapostkontor ja kesktelegraaf ning võtta üle viina- ja relvalaod". Eesti eripära on, et suur osa rikkusest ja arengupotentsiaalist koondub Tallinna. Ning see, kes on võimul pealinnas räägib paratamatult olulisel määral kaasa kogu riigi asjades.

On päevselge, et zombistununud EKRE-l ei ole kohaliku omavalitsuse tasandil tegutsemiseks mingeid ideid, seetõttu näemegi, et nende lubadused on mastaapsed ja mõttelend ulatub taevast kõrgemalegi.

EKRE sõnumitoojate arvates peaks riik elektri hinna alla tooma, kuidas see täpsemalt ilma plaanimajanduseta toimuda saaks, nad muidugi ei ütle. Kogu Eesti elanikkonna jaoks käiavad selle erakonna juhtfiguurid väsimatult vasakpopulistlikku sõnumit selle kohta, et praeguse valitsuse poliitika toob kaasa inimeste massilise vaesumise.

Lisaks tahtvat Euroopa Liit siia suunata üha uusi migrantide horde kui odavat tööjõudu, mis on selge näide parempopulismist. Väidetavalt võtab sundvaktsineerimine ära vabaduse ja EKRE seisab vankumatult "oma rahva" eest ning ei luba senise ülekohtu jätkumist, mis on lihtsalt kõik üks järjekordne populistlik udutamine.

EKRE esimees Martin Helme nõudis hiljuti, et Eesti peaks tagama endale täieliku energiasõltumatuse. Kes vähegi viitsib selle mõttetu jutu üle järgi mõelda, kuuleb "tühja tünni kõminat". Aga vahest oli see hoopis kohalikele venelastele suunatud "koeravile", sest mis muu peale Venemaalt tuleva helesinise gaasitoru Eestile "tulevast ja lõpmatut energiaküllust" tagaks.

Ainult lihtsameelne annab oma hääle ja koos sellega otsustamisõiguse sellist juttu ajavatele tegelastele, kuid just sinna ongi sedalaadi sõnumid adresseeritud. Viimastel aegadel oleme kahjuks tõepoolest näinud zombiparteide hiilgust, kui arvestada nende valimistel saadud tulemusi. Zombiparteide viletsus jõuab kätte, kui valijad hakkavad nägema seda totaalselt tühjust ja põhimõttelagedust, mis populistide kena fassaadi taga valitseb.

Meil kõigil tuleks mõista, et maailm ongi keeruline ja paraku keeruliste probleemide lahendamiseks välja pakutud lihtsad lahendused võivad mõjuda küll ahvatlevalt, kuid on reeglina kasutud või lausa kahjulikud.

Tõeliselt edumeelsed, normaalsed poliitilised jõud Eestis ja kogu maailmas peavad tegema kõik selleks, et paljastuks poliitzombistumise protsessi ohtlikkus ühiskondade jaoks laiemalt. Ja kui see adekvaatne arusaam valijatele kohale jõuab, jääb tänastest käratsevatest poliitpopulistidest järgi üksnes paha hais, mille värskendav tuulehoog laiali puhub.

Valijad on oma otsuse teinud

Kohalikud valimised Eestis on selleks korraks läbi ja valijad oma otsuse teinud. Võrreldes aktiivse ja kuluka kampaaniaga on zombiparteide tulemus pigem tagasihoidlik. Tallinnas, kus mõlemad eriliselt pingutasid, võib öelda, et nii EKRE (9,5%) kui ka Isamaa (7,1%) kukkusid läbi. Mõlema võimalused saada pealinnas valitsevasse koalitsiooni on väikesed.

Võib-olla läheb neil paremini mõnes teises suuremas linnas (nt Tartus ja Pärnus), kuid nende kiuslik ja teisi halvustav kampaania tegi neist ebamugavad partnerid edaspidiseks.

Meie zombiparteide üle-eestiline tulemus, mis oli kokku 21,6 protsenti (EKRE 13,2% ja Isamaa 8,4%) näitab, et nende aeg hakkab tasapisi üle saama. Kahekesi suudavad nad kohaliku võimu võtta vaid mõnes üksikus kohas, kui sedagi.

Politoloogide tulevikunägemused, et 2020. aastatest arvati saavat populistide aastakümme Eestis, ei tundu enam olevat tõepärased. On põhjust loota, et ka läänemaailmas tervikuna liigub pendel juba tagasi äärmusest tsentri suunas.