Poliitikute väited ei käi alati kokku tegelikkuse ega ka nende endi varasemate ütlustega. Neid juhtumeid võib kokku arvata ja esitleda avalikkusele. Seda on meil ka tehtud (nt Herman Kelomees, "Faktikontrolli edetabel: nelja aasta suurimad valed ja valevorstid").

Võiks eeldada, et see tõendab vastavate isikute järjekindlusetust ja/või ebasiirust. Ja et valetamiselt tabatud poliitikud on häbistatud, kahetsevad või koguni astuvad tagasi. Ometi seda ei juhtu. Ja mida edasi, seda vähem juhtub (erandiks on valetamised vande all nagu Watergate'i puhul).

Muidugi on valetamine sama vana kui poliitiline tegevus üldse, õieti on see sinna sama hästi kui programmeeritud. Igasugune uus algatus, millegi muutmise soov eeldab selle kujutlemist ja kujutluse kommunikeerimist teistele. Säärane agressiivne tegelikkuse eitamine, mille puhul mõte ja sõna "tõttavad" ajas ette, erineb tavalisest eksitusest, mis võib olla tingitud mälunõrkusest, illusioonist vms.

Aga nõnda on asi põhimõtteliselt ja üldiselt. Siinkohal on tähtis nähtuse dünaamika, täpsemini üks valetamise siiretest, mida nimetatakse tõejärgsuseks. See nähtus ei ole siiski nii uus kui vahel arvatud, selle esimesi ilminguid kohtab tärkavas totalitarismis juba ligi saja aasta eest. See polnud küll päris sama tõejärgsus nagu tänapäeval, sest massiühiskond oli alles kujunemisjärgus ning tehnilised vahendid (des)informatsiooni levitamiseks suhteliselt piiratud. Siiski muutus toona avaliku demagoogia olemus võrreldes varasema hämaga tunduvalt.

Eesti on totalitarismist valgusaastate kaugusel. (Seda "templit" kasutatakse üldse natuke kergekäeliselt. Puhtal kujul on totalitaristlikku riiki ainult vist kaks korda esinenud, natsisaksa ja stalinistlikus vene variandis. Näiteks Põhja-Korea pole stiilipuhas, sest seal toimib võimu päritavus, mis päristotalitarismis puudub). Küll aga eelneb totalitaristlikule riigile – või ka järgneb, nagu Venemaal – totalitaristlik liikumine, mis ei pruugi totalitarismiks areneda (Mussolini diktatuur polnud seda).

Nii või teisiti, aga just sellal tekkis massiauditoorium, mis on ka paljude praeguste poliitikute, iseäranis populistide sihtgrupi otsene eelkäija.

Poliitikute avalikud valed pole kunagi mõeldud kõikidele ühtviisi, eksisteerib teatav hierarhia. Sõltub riigitüübist, aga üldjoontes on tuumik, sisering või tagatuba (milles omakorda on teatav astmestik, nt Juhi ihusõbrad), seejärel partei lihtliikmed ja lõpuks poolehoidjate laiad hulgad. Just viimastele ning lihtsameelsematele parteisõduritele ongi valet suunatud. Seevastu poliitiline eliit enamasti teab, kuidas asjad tegelikult on.

Näiteks NLKP eliit teadis niihästi GULAG-ist, näljahädade kunstlikust tekitamisest, majanduse lörriminekust jne, aga enamikus arvas, et oleviku ohvrid on vajalikud kaugema ja kõrgema ideaali nimel, st eesmärk pühendab abinõu.

See massipublik sai uuemal ajal (midagi sarnast eksisteeris Rooma pleebsi kujul) võimalikuks tänu sellele, et ühelt poolt ei kulunud tavainimese kogu energia enam enda elushoidmisele nagu seni, tal tekkis vaba aega. Teiselt poolt oli massidele järk-järgult antud valimis- ja ka muid õigusi, aga sellega ei kaasnenud sisulist õigust ühiskonna asjades kaasa rääkida.

Võõrdumus, perspektiivitus ja pettumus kasvasid. Selle tulemusena iseloomustab massi suhtumist poliitilisse eliiti ühelt poolt kergeusklikkus, teiselt poolt küünilisus. Varasematel aegadel oli kergeusklikkust peetud primitiivsete mittekahtlustavate hingede nõrkuseks, seevastu küünilisus arvati olevat kõrgemal seisva rafineeritud mõistuse omadus. Enam mitte.

Propagandameistrid avastasid, et massid on valmis alati uskuma halvimat, ükskõik kui absurdset, aga nad ei tee numbrit, kui saavad teada, et neid peteti, sest "niikuinii nad kõik petavad".

Massid usuvad kõike ja mitte midagi. Kõik on võimalik ja miski pole tõsi. Nad usuvad ühel päeva kõige fantastilisemat valet ja kui neile järgmine päev esitada tõendus, et see pole nii, siis nad ütlevad endale küüniliselt, et teadsid seda niikuinii, ja selle asemel et oma juhte hüljata, nad enamasti imetlevad neid "taktikalise tarkuse" pärast või lihtsalt kui suurejoonelisi kelme, kelle sarnane tahaks ka ise olla.

Näiteks Donald Trumpi tegelikkusest täiesti irdu jutt ei viinud tema poolehoidjaid mõttele, et mees pole väärt neid esindama. Pigem vastupidi: lugupidamine tema vastu kasvas. Mõne eesti poliitiku vastuolulised ütlused pronkssõduri teisaldamise kohta ei muuda ta kuvandit ja tema erakonna reiting ei sõltu sellest vähimatki.

Poliitilises väärvallas eksisteerivad omamoodi tööjaotus ja topeltstandardid. Retoorikas on lubatud peaaegu kõik, aga käitumises väga vähe. Tagasi astutakse valdavalt mõne tehtud või tegemata jäetud väiketeo tõttu. Asutuse krediitkaardi kasutamine isiklike sukkpükste ostmisel või maski mittekandmine tüdruksõbraga suheldes paneb tagasi astuma. Naispoliitiku poolt isiklikku kasutusse võetud kohviaparaat omandab meil aatomireaktori mõõtmed. Seevastu deklaratiivne häma võib tõusta taevani, tagajärjed on minimaalsed.

Siia lisandub veel üks dimensioon. Juba vanad kreeklased tegid vahet (tõesel) teadmisel ja arvamusel. Tänapäeval valitseb kõikjal arvamuste uputus. Tõed on ebamugavad, niihästi teaduslikud kui ka nn igavikulised, seepärast puudutatakse neid laveerimisi. Arvamuse eest justkui ei pea vastutama, sest valitseb ju arvamusvabadus.

Ka poliitikute väljaütlemised liiguvad üha arvamuste karussellile. Populistidel on see sageli teadlik ja mõnuga. Selles ei puudu oma loogika. Kuna päris- või lõplikke tõdesid on varasematel aegadel kuulutanud need, kes pole "tegelikult" väärt riiki valitsema, siis ei kõlba ka nende tõe artikuleerimise viisid. Seepärast kuulub niisugune tõde ise naeruvääristamisele, talle tuleb lõuga anda!

See külgneb populistidel ühe teise nähtusega, hea tooni ja kombekuse trotsimisega. Populistid – nagu nende eelkäijad totalitaristlikes liikumistes – käituvad nimme jämedalt, vahel isegi kriminaalselt ega kavatsegi sellepärast vabandada. Sest ka nn hea toon ja vastavad moraalireeglid on kehtestatud ühiskonna poolt, mille vastu nemad protesteerivad ja võitlevad. Jämetsemisega näidatakse oma põlgust struktuuride vastu, mis "niikuinii ei kõlba kuhugi". Ja nende fännklubi mõtleb tänulikult samamoodi ja irvitab pihku. Paras!

PS Rahvuspopulistide ja arukate rahvuslaste peamine vahe on selles, et ühed ründavad riiki, teised peavad riigist lugu.