Ajalugu on teadupärast miljardeid inimesi hõlmav protsess ning seetõttu nii-öelda tavalistel aegadel paratamatult inertne. Sellistel aegadel on väikerahvaste ainus ja parim võimalik taktika tark laveerimine suuremate tegijate poolt määratletud võimaluste kallaste vahel.

Aga teame sedagi, et aeg-ajalt esineb ajaloos kummalisi murdepunkte, mil tavalised ootuspärasused ja pikka aega ainuvõimalikuks peetud reeglid mingil hetkel enam ei kehti.

Eesti riigi teke ja iseseisvuse kaotamine, aga ka taasiseseisvumine leidsid aset just selliste murdepunktide ajal. Seega võiksime öelda, et väikeriikide strateegilist ajalugu tehaksegi ajaloo murdepunktides. Paraku ei paku ajalugu siin pelgalt võimalusi, vaid ka riske. Seega, ajaloo kulu murdumise tunnetamine ja selleks valmistumine on siinmail üks ellujäämise tingimusi.

Sündmuste tavapärane kulg katkeb teadagi siis, kui mängu tuleb mingi uus, süsteemi senisest tasakaalust välja viiv tegur. Praegu on selliseks nähtuseks vaieldamatult Hiina kiire tõus globaalseks supervõimuks. Ja sellepärast on ka kõik Hiinaga seotu Eesti jaoks strateegiliselt ning eksistentsiaalselt oluline. Seetõttu on pisut õõvastav, et võitlus täpsemalt defineerimata "Hiina mõju" vastu on vist Eestis küll ainus asi, kus praktiliselt kogu poliitiline spekter on ühel meelel. 

Tuletame meelde, et Hiina kiire tõus algas umbes samal ajal, kui Eesti iseseisvus. Ja vähemalt selle perioodi alguses paistsid asjad Eesti jaoks küllaltki soodsad. Veidi juhuse tahtel rajati isegi Hiina kogu Baltikumi kattev suursaatkond just nimelt Tallinnasse. Ka näitas Hiina väga selgelt, et ta ajab siin - mõtlen nii Eestit kui ka Ida-Euroopat laiemalt - rõhutatult iseseisvat poliitikat. Ja ka Eesti poliitikud rõhutasid igati heade Hiina suhete vajalikkust ning kasulikkust.

Nüüdseks on olukord drastiliselt muutunud.

Tõsisema avapaugu võitlusele Eesti-Hiina tihedamate suhete vastu andis Hiinale pühendatud osa Eesti Välisluureameti 2021. aastale pühendatud raportis. Kusjuures faktilisele materjalile polegi justkui midagi ette heita. Kõik see on kirjas ka Hiina juhtide avaldustes ning 14 viisaastaku plaani seniseks avaldatud osades.

See, mis täielikult puudub, on põhjendus, miks siis too "Hiina mõju kasv maailmas" on meile nii ohtlik ja miks meie peaksime sellega meeleheitlikult võitlema.

Aga ka enne ja pärast seda on samasuunalisi seisukohavõtte tulnud järjest, viimatiseks näiteks Frank Jürise vastused ERR-i küsimustele. Jällegi on tõstatatud idee Eesti väljumisest 16+1 raamistikust ning Taiwaniga suhtlemise prioriteetsusest Pekingi suhete arvel. Samas aga võtab Jüris loo lõpus väga lühidalt ja selgelt kokku asjaga seotud eksistentsiaalsed riskid. Jüris ütles:

"Kui see konflikt (siis Mandri-Hiina ja Taiwani sõda , autori märkus) peaks lähiaastatel aset leidma, siis paratamatult tähendab see ka seda, et USA fookus, mis niigi on pöördumas, liigub veel drastilisemalt Aasia – Vaikse ookeani suunas. See aga tekitab Venemaale rohkem tegutsemisruumi oma lähiümbruses. Teadupoolest on ressursid maailmas piiratud ka sellistel suurvõimudel nagu USA. Ja paratamatult meie julgeolekuolukord selle tulemusel halveneb ja nõrgeneb."

Sellega saab ainult nõustuda. Veelgi enam. Juba praegu on Ameerika tugevnenud Hiina-vastase retoorika üheks otseseks tagajärjeks see, et nn Hiina-Venemaa erisuhet rõhutatakse mõlema riigi juhtide poolt järjest rohkem.

Küll aga julgen ma vastu vaielda Jürise teistele järeldustele ja soovitustele. Allpool üritangi vaadelda mõningaid aspekte, mis Eesti-Hiina suhete arenguid Eesti vaatevinklist võiksid mõjutada.

Taiwanist ja inimõigustest

Meie sümpaatia suure Hiina varjus elava väikese demokraatliku Taiwani (Hiina Vabariik) suhtes on igati arusaadav. Küsimus on pigem selles, kas ja kuidas me neid inimesi parimal viisil aidata saame.

Paraku on paljud unustanud, et Eesti tunnustab sarnaselt enamikule maailma riikidele ühe Hiina poliitikat. Sellest lähtuvalt oleks Mandri-Hiina ja Taiwani sõjaline konflikt, nii kahetsusväärne, kui see ka poleks, rahvusvahelise õiguse mõttes Hiina siseasi. Ning sõjaline sekkumine sellesse konflikti, isegi Ameerika poolt, oleks jõudude praeguse vahekordade juures nii ehk teisiti ebarealistlik.

Seega jääb nii meil kui ka ülejäänud eurooplastel üle ainult loota, et hiinlased mõlemal pool Taiwani väina leiavad endas tarkust ja kannatlikkust tollele dilemmale rahumeelse ja mõlemaid osapooli rahuldava lahendi leidmiseks.

Mida paremad on Hiina suhted Euroopa ja ülejäänud demokraatliku maailmaga, seda rohkem oleks Pekingil sõjalise lahenduse korral kaotada ning seda suurem oleks ilmselt Hiina motivatsioon rahumeelse lahendi otsimiseks.

Seevastu vastupidine olukord, st Mandri-Hiina suhete minimeerimine ja Taiwani suhete laiendamine, nagu ka iga muu tegevus, millest võiks välja lugeda Taiwani de jure tunnustamise kavatsust, motiveeriks Hiina juhtkonda pigem probleemi kiireks (st sõjaliseks) lahendamiseks.

Õige on seegi, et viis, kuidas Hiina kohtleb teisitimõtlejaid ei vasta meie arusaamale demokraatiast. Ja ega Hiina ei olegi läänelik demokraatia. Samal ajal pole aga kahtlust, et sellel süsteemil on hetkel hiinlaste enamuse toetus. Seetõttu saavad ka võimalikud muutused, millised need ka poleks, toimuda ainult Hiina siseste protsesside tulemusena. Igasuguse välise surve rakendamine on siin lootusetu ja kontraproduktiivne.

Eraldi küsimus on muidugi Xinjiang ja uiguurid. Kuid isegi selles teemas peaksime kasvõi hetkeks peeglisse vaatama. Hiinlaste aktsioonid Xinjiangis algasid umbes samadel põhjustel ja samal ajal, kui lääne hiljuti fiaskoga lõppenud terrorismivastane sõda. Ja kui nüüd võrrelda ohvreid ja tulemusi, siis kas on ikka päris kindel, et meil on piisavalt moraalset õigust hiinlasi õpetada.

Liitlassuhete vaade

Kindlasti peame endale valehäbita tunnistama, et üheks argumendiks Eesti-Hiina suhete määratlemisel on ka USA-Hiina suhted, täpsemalt nende halvenemine. Teist Ameerikat pole meile ju antud ja paraku on see Ameerika meie ainus realistlik, kasvõi mingigi sõjalise heidutusvõimega liitlane. Aga meie jaoks eksistentsiaalsetes julgeolekuküsimustes ilma põhjalikuma analüüsita ning endale põhjustest täpsemalt aru andmata entusiastlik Ameerika veduri ees tormamine ei ole küll mõistlik.

Muidugi peame me mõistma oma suure liitlase muresid. Aga see mõistmine ei saa olla absoluutne ja tingimusteta. Ehk nagu Ehud Barak ütles kunagi Barack Obamale: "asjades, mis käsitlevad meie julgeolekut ja kestmajäämist ei saa me endale lubada vastutuse delegeerimist isegi meie parimale sõbrale". Ja uskuge mind, see mees teadis, mida rääkis. Ohvrid olid õpetanud.

Tegelikult ei ole Ameerika Ühendriikide hüppeliselt kasvava Hiina-vastase retoorika põhjused ka mulle päriselt selged. Puht loogiliselt oleks koostööst ja headest suhetest justkui rohkem võita. Ja kindlasti oleks see kasulikum Ameerika liitlaste julgeolekule.

Aga selge on seegi, et esimest korda rohkem kui sajakonna aasta jooksul on läänele Hiina näol tekkinud võistleja, kes on konkurentsivõimeline ka lääne enda mängureeglite, st majanduse ja inimeste heaolu mõttes. Külma sõja aegne Nõukogude Liit, nii hirmuäratav kui see ka polnud sõjaliselt, ei olnud seda sellises kontekstis tegelikult kunagi.

Seega, osaliselt võib Ameeriklaste reaktsioon olla selle šoki mõistetav tagajärg. Osaliselt on kindlast mängus ka hirm Hiina tehnoloogilise iseseisvumise ning omaenda monopoolsete võimaluste kadumise ees. Aga on mis on, meie võime selle olukorra muutmiseks on olematu. Küll aga on meie võimuses enda suhtestamine selle konfliktiga. Olen kaugel mingist põhimõttelisest antiamerikanismist, kuid nii strateegilises küsimuses tuleks kindlasti eelistada meie oma vaadet.

Eesti-Hiina vaade

Kõigepealt, Hiina ei ole Eesti jaoks päris kindlasti mitte vahetu sõjaline oht. Seda juba paljalt selle fakti tõttu, et asub meist mitu tuhat kilomeetrit eemal. Samas, nagu ülalpool mainitud, mõjutab lääne-Hiina suhete teravnemine meid ka sõjaliselt, kuid seda ennekõike Venemaa võimalike reaktsioonide kaudu. Aga igal juhul oleksid head suhted Hiinaga pigem seda riski vähendavaks teguriks.

Palju on räägitud Hiina majandusliku mõju kasvust läbi siia tehtavate investeeringute. Milles sellise majandusliku kohaloleku ohtlikkus seisneb, jääb arusaamatuks. Põhimõtteliselt on täiendavate potentsiaalsete investorite turule ilmumine ning nendevaheline konkurents meile igal juhul kasulikud.

Enamasti negatiivses võtmes on vaadeldud ka Hiina tehnoloogilise iseseisvumise püüdlusi. Arvestades majanduste mahte ning ka seda, kuidas ameeriklased viimasel ajal on üritanud läbi kasvõi mikrokiipide tehnoloogia kontrollimise Hiinat mõjutada, oleks väga imelik, kui Hiinal selliseid ambitsioone poleks. Kas ja kuivõrd on need eesmärgid Hiina jaoks saavutatavad, näitab tulevik. Aga kui mõnele Ameerika de facto monopolile reaalne konkurent tekiks, tähendaks see meile sadu miljoneid kokkuhoidu. Seega võiksime ka toda trendi pigem tervitada.

Ja viimaks, palju on räägitud Hiina ideoloogia mõjust ja halva eeskuju nakkavusest. Ütleksin, et kui me oleme nii ebakindlad omaenda süsteemi konkurentsivõimes, siis oleks vist viimane aeg seda parandama asuda. Võistleja kirumine siin ei aita.

Kokkuvõtteks

Eesti suhted Hiinaga on liiga strateegilised selleks, et siin pimesi kellegi teise, isegi olulise liitlase järgi joonduda. Seega kutsun üles sisulisele, demagoogiavabale ning Eesti huvidest lähtuvale arutelule.