Võisime hiljuti lugeda, et maanteeameti eksamineerijad ei taha eksamil kuidagi läbi lasta suurte kogemustega vanemaealist kutselist autojuhti. See autojuht oli enese teadmata sõitnud peaaegu kümme aastat kehtetu juhiloaga. Kõnealune autojuht ei saanud juhilubade aegumisteadet ei tavapostiga ega ka meiliga.

Jättes siinkohale kõrvale põhjused, miks maanteeamet vastavat teadet välja ei saatnud või miks kodanik teadet kätte ei saanud, küsiksin siinkohal hoopis: miks kodanik üldse peaks taotlema juhiloa pikendamist?

Jah, liiklusseaduses on juhtimisõigus seotud juhiloa kehtivusega. Aga kas see ei ole mitte juba igand meie digiriigis, kus juhtimisõiguse tõendamiseks piisab ainult ID-kaardist ja juhiluba on vaja ainult välisriigis sõidukit juhtides?

Igal juhul peaks digiriigis uue juhiloa väljastamine olema riigi ega mitte kodaniku mure, sest riik on ju kodanike jaoks ja mitte vastupidi. See tähendab, et juhul kui kodanikul on kehtiv digitaalne tervisetõend, siis peaks riik talle automaatselt väljastama uue juhiloa. Lisaks sellele, kui inimese tervisetõend hakkab aeguma, peaks riik seda kodanikule meelde tuletama.

Digiriigi kodanikul peaks olema võimalikult vähe vaja taotleda midagi, milleks kodanikul on õigus või kohustus. Vastupidi, riik peaks neid asju kodanikule ise pakkuma ja võimalusel kodaniku eest ära tegema, kasutades selleks riiklikes registrites ja infosüsteemides talletatud andmeid.

Vastav avalik teenus – proaktiivne teenus – on Eestis kehtiva määruse "Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused" kohaselt defineeritud kui "otsene avalik teenus, mida asutus osutab oma initsiatiivil, isikute eeldataval tahtel ja riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude andmete alusel."

Proaktiivsuse mõiste ise on pärit informaatikateadlastelt, kus proaktiivsus kui võime algatada tegevusi andmete alusel on kunstmõistuse üks kõige olulisemaid tunnuseid. Eestikeelne mõiste proaktiivse teenuse kohta võiks olla "ennetav teenus".

Riik kogub järjest rohkem suurandmeid, mistõttu muutub järjest paremaks riigi võime algatada konkreetse kodaniku jaoks kõige olulisemaid digiteenuseid.

Näen, et inimõiguste aktivistid muutuvad nende ridade lugemisel ärevaks, sest nende arvates ohustab iga uus andmekogu inimese õigusi eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele. Nad küsivad, kas kodanikul on õigus ennetavatest teenustest ka loobuda.

Muretseda ei ole vaja, teadlased on juba ka selle peale mõelnud ja välja pakkunud meetodi, mille kohaselt kodanik saab ise valida, kui suurel määral ta soovib kasutada proaktiivseid avalikke teenuseid.

Eestis on esimese ennetava teenusena juba käivitunud teenus, kus vanemahüvitise saamiseks on vaja teha ainult üks hiireklõps, et kinnitada sotsiaalkindlustusametilt laekunud pakkumine.

Ennetavaks teenuseks võib pidada ka maksu- ja tolliameti avalikku teenust, kus kodanik saab peale maksuaasta lõppu riigilt esialgse versiooni oma tuludeklaratsioonist. Selles on tehtud maksuarvestus, kasutades riiklikes registrites ja infosüsteemides talletatud andmeid kodaniku tulude ja juba tasutud maksude kohta.

Üksikud proaktiivsed avalikud teenused on lisaks Eestile veel kasutusel näiteks Austrias, Hollandis ja Taiwanil.

Minu enda kogemus, mis on saadud näiteks lapsevanematega ja vanemaealiste inimestega korraldatud töötubadest, näitab, et kodanik on väga rõõmus, kui riik talle asju meelde tuletab või veelgi parem, asjad tema eest ära teeb.

Ennetavad teenused aitaksid palju ka praeguses tervishoiukriisis, andes võimaluse jõuda vaktsineerimisteabega tõhusamalt eriti nooremate kodanikeni, aga loomulikult ainult nendeni, kes riigilt teenuste pakkumist ise soovivad.