Diplomaatia on ellujäämine järgmise sajandini.

Poliitika on ellujäämine reede pärastlõunani.

"Jah, härra minister"

Oleme 30 aastat taas iseseisev riik ja novembri lõpus ületame mõttelise murdepunkti, kus riigi väljakuulutamisest 1918. aastal oleme riigina iseseisvad olnud kauem kui võõrvõimude okupeeritud.

Ent see pole vaid aritmeetiline aastate ja kuude arvutamise küsimus. Inimeste teadvus ja ühiskond muutuvad samuti. 53 protsenti Eesti praegusest elanikkonnast oli 20. augustil 1991 14-aastane või noorem või veel sündimata. Praegu on nad nooremad kui 45.

Üle poole elanikkonnast ei olnud tollal jõudnud poliitilise ega ühiskondliku teadvuseni, mis tähendab, et üle poole elanikkonnast ei saagi üdini aru, milline oli elu okupeeritud Eestis. Ei tunneta elu totalitaarses riigikorras võõrriigi sõjalise okupatsiooni all, kus puudus vabadus oma meelsust avaldada.

Veelgi väiksem osa inimestest mäletab aega, mil Eesti sinimustvalge oli siinmail keelatud ja koguni vanglas karistatav, kui kehtis tsensuur, kui nn parlament ei koosnenud vabalt valitud saadikutest, kui nn valitsuse koosseis otsustati Moskvas, kui eestlane ei saanud välismaale reisida, kui vanemaid saatis alaline hirm, et mis juhtub, kui pojal tuleb minna jõhkrasse nõukogude armeesse aega teenima või isegi Afganistani surema.

Teisisõnu, eestlasel on nüüd hoopis teised ootused kui iseseisvus.

Oleme muutunud mugavaks

17 aastat pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga oleme ammu ära harjunud ning peame enesestmõistetavaks, et saame töötada või ülikoolis käia kus iganes Euroopas, viisavabalt puhata USA-s ja veel suures osas maailmast, et meie õhuruumi kaitsevad NATO hävitajad, mida me eales ei jaksaks ise ülal pidada, ning et – nüüd juba ekslikult – oleme Euroopa enim arenenud digiriik.

Suure osa nendest 30 aastast nautis Eesti meie rahvale haruldast positiivsete mõjutegurite kombinatsiooni. Keerulises naabruskonnas valitses soodne rahvusvaheline foon, kus avalik sektor oli uuenduslik ja töökas ning rabeles koos erasektoriga, kuidas jaksas. Ei Euroopa Liit ega NATO polnud veel laienemisest tüdinenud. Nondes tingimustes saigi Eesti edukaimaks kommunismi-ikkest vabanenud riigiks, kus meid toodi eeskujuks teistele, ka vanadele Lääne riikidele.

Aga kus me nüüd oleme? Kui jätta koroona-aasta kõrvale, siis pole poliitikutel ammu ühtegi ideed, vähemalt sellist, mis viiks Eestit edasi. Pigem on kasvanud lihtsakoelise, sulle-mulle stiilis poliitika osakaal ja sellega kaasnev jõhkrutsev labasus. Ideede asemel kõlab algeline 19. sajandi moraalijutlus teemadel, mil pole mingit pistmist tänapäeva maailmaga. Maailmaga, mis ise jääb meie debattides tagaplaanile.

30. uue iseseisvuse aastal avastame, et me pole enam tõsised ega tõsiseltvõetavad. Me avastame, et see eeskujulik digiriik pole enam ammu uuendanud me edu taristuks olevat riist- ja tarkvara. Mis veel hullem, me näeme, et osa riigistruktuuridest võitleb ise uuenemise vastu.

Teisisõnu, oleme muutunud mugavaks, kartlikuks ja alalhoidlikuks, mitte vaid poliitiliselt vaid ka oma mõtlemises ja hoiakutes. Kuidas muidu seletada ministeeriumi põikpäisust, et 1990. aastatest pärit Exceli tabeli ja terviseameti paari kaubikuga saab korraldada vaktsiinide laialijagamist. Kuidas on võimalik, et me enda inimesed, Euroopa parimad logistika tarkvara loojad töötavad vabatahtlikult välja parema lahenduse, mida riik siis pika hambaga tõrjuda võtab?

Aga see on võimalik ja see on meie piinlik tänapäev. Kuigi on veelgi piinlikum, et oleme sellega rahul. Et need, kes vastutavad selliste läbikukkumiste eest, ei tunne mingit vajadust ei lahkuda ega isegi teha asju paremini.

Oleme jäänud 30. aastal varasemate saavutuste juurde toppama ning keskendume otseses mõttes ajast ja arust pseudoprobleemidele.

Maailm muutub kiiresti

Samal ajal kui Eesti juhtimine ja poliitika on intellektuaalselt ja moraalselt vajunud mentaalsesse letargiasse ning pseudoküsimustesse, muutub maailm omasoodu sama kiiresti kui 30 aastat tagasi 20. augustil.

Rahvusvaheline olukord on muutunud oluliselt närusemaks ja ebastabiilsemaks. Pärast viimase okupatsioonisõduri lahkumist 1994. aastal sai Eesti keskenduda enda reformimisele, ülesehitamisele ja rahvusvahelise positsiooni parandamisele ilma, et oleks pidanud palju muretsema.

Venemaa oli nõrk, meie liitlane USA oli ajutiselt ülivõimu staatuses, Lääne-Euroopa arvas ikka veel, et totalitarismi alla vallutatud Ida-Euroopa tuleks tuua enda rüppe. Kusagil kaugel Hiina oma 1,3 miljardilise elanikkonnaga alles ärkas, hakates toibuma oma kaks sajandit väldanud allasurutud olekust.

USA ülivõim on me taastatud iseseisvuse 30. aastaks ammu hajunud, mille parim näide on viimase nädala kaos ja kollaps Kabulis. Euroopa Liidust on lahkunud üks suur liige, mõni Euroopa riik on vajumas demokraatia kriisi mitte enam võõra okupatsiooni, vaid enda valikute tõttu, piirates sõnavabadust ja lammutades õigusriiklust. Hiina on või on kohe saamas maailma võimsama majandusega riigiks. Lisaks, nagu me kõik hästi teame, on Venemaa muutunud iga aastaga aina agressiivsemaks.

Hiina tõus ja USA kasvav energiasõltumatus jätabki USA fookusesse vaid Hiina. Lähis-Ida ja Aafrika ei pälvi enam USA varasemat huvi ja toetust. Meile Eestis ja Euroopas on aga just need piirkonnad olulised: oleme juba näinud, kuidas ebastabiilsus nendes piirkondades paratamatult toob aina uusi põgeniketulvi.

Tulevikuohtudega tegelev Eesti mõistab, et ainult koos teistega, see tähendab oma Euroopa partneritega suudame omaenda julgeolekut säilitada.

Samal ajal on julgeoleku mõiste kardinaalselt muutunud. Sõda ei tähenda enam pelgalt füüsilisi mundris mehi ja relvi. Riiki, nagu me ise alates 2007. aastast hästi teame, saab halvata digitaalselt. Ka sellega, ja eriti arvestades viimase viie aasta digitaalset mahajäämust ja paigalseisu, peab ettepoole vaatav Eesti arvestama.

Ellujäämiseks vajame ka tõhusat kliimapoliitikat, eriti kui senine globaalne soojenemine on juba aeglustamas tuhandeid aastaid meile elamiskõlblikku kliimat võimaldanud Golfi hoovust. Tulemus võib viia selleni, et soojenemise asemel tuleb meie kanti hoopis kliima, mida näeme meie laiuskraadil Alaskas.

Ent kõige suuremat muret peaksime tundma selle pärast, kuidas me ise siin oma 30 aastat uuesti vabas riigis asju ajame ja seda juhime. Ükski kõrts ei lase end juhtida tänavakraaklejal. Meil seevastu on kaklejavõimetega uhkustamisest saanud justkui auasi.

Ega Eesti pole selles osas unikaalne. Euroopas on teisigi riike, mõned isegi vanad ja nn pika ajalooga, kus probleemid on samad. Aga ükski riik, kus mängitakse riiki, pole edukas ega tõsiseltvõetav. Klouni ja lolli mängimine võib tuua riigisisest populaarsust ja võimu, aga sellest tulenev saamatu valitsemine viib riigi kaotajate hulka.

Presidendi selgroog ei tohi olla süldist

Üks asi veel. See jutt "kogu rahva presidendist", inimesest, kes "toob inimesi kokku, mitte ei lahuta neid", on rumal ega viita meid ümbritseva maailma mõistmisele, meid ümbritseva keskkonna ja presidendi rolli muutumisele.

Mussoliniliku "rahva ühendaja" asemel peab president parlamentaarses riigis tüürima riiki oma suunanäitamisega õiges suunas, kutsuma vajadusel triviaalsustega tegelevat valitsust korrale, taunima avalikult vaenukülvamist ja lubamata võimatut, rahustama inimesi kriiside ajal. Tema esmane kohus on hoiatada, kui riigi ja rahva silmapiirile ilmuvad ohtlikud karid.

President võtab seisukohti, milles vaid oma pisikeses poliitmaailmas askeldaja näeb pooltevalikut. President tuleb appi siis, kui valitsuskoalitsioon ei suuda. President ütleb, vaikselt ja siis valjemini ja lõpuks avalikult, kui olukord ei parane, et üks minister või kogu valitsus pole oma tööga hakkama saanud. See on presidendi õigus ja kohustus.

President ei pea olema "intellektuaal", ent ta peab olema kursis sellega, kuidas Läänes ja Euroopa mõeldakse või toime tullakse. Ta peab olema valmis kuulama, eriti endast targemaid. President kehastab riigi arusaamu, seisukohti ja väärtusi. Presidendi selgroog ei tohi olla süldist, ta ei või keerulisel hetkel avalikkuse eest pageda. Kriitika, nii õiglane kui ka asjatundmatu, käib selle töö juurde ja elu lõpuni.

Täna loodan, et meie ja meie enda loodud riigi valitsejad aduksid, mis me ümber sünnib, ja mõtlevad, kuidas eelseisvate väljakutsetega toime tulla. See mõjutab meie tulevikku, põlvkondi, keda näiteks mina enam ei näe. See ülesanne on suurem kui järgmine gallup, kohalikud valimised või kooseluseadus.

Aga kui nad ei adu, siis me riik on ikkagi meie, mitte kellegi teise loodud. Nagu iseseisvust taastades kolmkümmend aastat tagasi, on ka täna meie tulevik me endi kätes. See ongi iseseisvuse väärtus, aga ka kohustus. Me varajast tõusu edukaks õigusriigiks sovetlikust mülkast ei oodanud keegi väljaspool me piire. Meie ootamatu ja võimas tõus juhtivaks digiriigiks oli samuti me enda tehtud ja ilma igasuguse eeskuju- või kellegi näpunäideteta.

Osakem teha vahet olulisel ja tühisel, retoorikal ja tegutsemisel, tulevikul ja olevikul. Olgem nutikad ja paindlikud, targemad, ettevõtlikumad ning julgemad ja paremad kui teised. Siis saab Eesti suuremaks, siis saavutame rahvana eesmärgid, milles vabadus ja iseseisvus on küll möödapääsmatult vajalikud, ent siiski vaid vahendid.

Kolmkümmend aastat tagasi lõime võimaluse riigina jätkata, ikka selle haruldase metsmaasikana, mis ainult meie ja mitte kellegi teise oma. Jätkakem siis. Õnnelikku Jätkupüha! Elagu Eesti!