17 aastat avalikku teenistust, viis aastat oma valdkonna absoluutses tipus. Ja nüüd näeb teid ikkagi pea iga päev superministeeriumi uksest sisse minemas. Ma saan aru, et pärast nii pikka teenistust võtab laua puhtaks tegemine aega.

Kuna mul oli võimalik jääda asju pikemalt üle andma korraks ja järglasel oli see huvi ka, et ma oleksin olemas, et rääkida põhjalikumalt, kui tavaliselt seda üleandmisel tehakse, siis ma natuke olen selle võrra talle olemas.

Mis edasi?

Esimese hooga tegelikult klassikaline vastus, et tahaks natuke sisse-välja hingata ja aega maha võtta.

Aga erasektor kutsub? Need teadmised ilmselt saab päris korralikuks rahaks teha.

Raha ei ole see peamine, pigem see, et Eesti teadmiste, Eesti digiriigi kogemuse järgi on nälg kõikjal maailmas ja see, kes seda maailma viib, ongi erasektor.

Vaatame, kuhu tee viib, ei pane hetkel ühtegi ust kinni ega lõpuni lukku ära. Aga mõneks ajaks, ma arvan, oleks endale ka kasulik, et riigi asemel muud õhku nuusutada ja küll alati saab jälle riigitööd ka teha, kui tekib hea koht.

Läinud kevadel saadeti pool miljonit vaktsiinihuvilist korraga digiregistratuuri ja ummistati sellega süsteem ära niimoodi, et need, kes tahtsid arsti juurde aega kirja panna, seda teha ei saanud. Sellel talvel loodi sadadele tuhandetele inimestele mõeldud süsteem energiahüvitise taotlemiseks, kus pärast seda, kui nad on ennast ID-kaardiga sisse loginud, peavad oma isikukoodi kirja panema. Kas nendel asjadel on mingisugune ühisnimetaja?

Jah, ikka. Igaüks on teenuste omanik omas valdkonnas. See tähendab seda, et digiriigi kvaliteet või see teenus, mida siis inimesed saavad, sõltub sellest, kui hea teenuse asutus neile ehitab. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saab pakkuda abi, tööriistu, raha, aidata ja utsitada. Aga ehitab igaüks ise.

Ja sealt hakkab see rõõm ja mure pihta. Rõõm selle pärast, et meil on väga ägedaid asutusi, kes teevad väga häid teenuseid, aga see tase on ebaühtlane. Ja need paar näidet, seal tulevadki välja kohad, kus parasjagu tase ongi olnud kehvem. Ja see hakkab pihta hästi lihtsast kohast, et kas tegelikult teenuseid üldse juhitakse. Kas teenusel on keegi, kes vastutab. Kui me toome näite vaktsineerimise korraldamisest, siis seda teenust ei juhtinudki. Tegelikult protsess kui selline oli paigast ära ja siis ei saa see digilahendus sinna tulla.

Toetuste süsteemi puhul on siis sama asi?

Ma ei taha kindlasti näpuga näidata, takkajärgi me oleme kõik targemad. Aga ma arvan, et siin on paar hästi süsteemset asja, mis ei ole veel läbivalt juurdunud. 

Kutsu tehnoloog laua taha, räägi erasektoriga, küsi MKM-ist. Ehk lihtne näidet, kas otsustaja peast, on see siis poliitik või ametnik, käib läbi, et kas ma korraks oma infosüsteemi peale mõtlen, kuidas see tegelikult digitaalsena kohale viia? Me eeldame Eesti digiriigi puhul, et igaüks seda kindlasti mõtleb, aga see eeldus on vale.

Ilmselt me peame investeerima rohkem sinna teadmistesse ja oskustesse, mis on nendel inimestel, kes riigis töötavad. See on midagi, mida me vahepeal aastaid ei teinud ja see on midagi, mida käima panna. Sellepärast ka üks digiriigi akadeemia sai just veebikursusena lansseeritud, kust igaüks saab vaadata ja õppida ABC-teadmisi.

Kui hästi meie poliitikud aru saavad sellest, et IT on kõikjal?

Erineval tasemel, on aus vastus. Me ei saa eeldada, et poliitik on tehnoloog. Harva juhtub selliseid poliitikuid ette.

Ministrid avastavad selle, kui väga nad tehnoloogiast sõltuvad, oma töö käigus, sest kui IT on kuskil katki, siis jääb inimestel teenust saamata või raha saamata ja siis jõuab see eluliselt kohale. Või kui andmed lekivad näiteks, kui kuskil on auk jäänud paikamata. Aga kuni selle juhtumiseni sageli ta ei teadvusta seda.

Aus vastus on, et selles vallas on teha veel kõvasti. Ja üks on see, et retooriline arusaam on olemas, et tõesti IT on Eestis oluline ja see on Eesti asi, mida ajada. Seega, et see konverteeruks kindlaks piisavaks rahastamiseks, selle saavutamiseks me oleme astunud mitu sammu. Ühe Jüri Ratase valitsusega, ühe praeguse valitsusega, aga teha on veel üksjagu.

Aastas kulutab riik IT-le umbes 190 miljonit eurot, selle raha eest saab muu hulgas arvuteid ja teile palka maksta. Pluss umbes 30 miljonit peamiselt euroraha investeeringuteks.

See on eelmise aasta näitel.

Selleks aastaks tuli veel 30 miljonit eurot juurde. Aga need miljonid olid veel ühekordsed ja riigieelarve strateegias neid ei näe. Niisiis, saan ma õigesti aru, et järgmise aasta eelarvesse oleks tarvis saada kokku 70 lisamiljonit võrreldes strateegiaga ja siis oleks hästi?

Siis saab hoida pidevalt süsteeme, taristuid, arvuteid, servereid ajakohasena. Et ei ole seda, et augud sisse tulevad.

Et meie digiriik kuskilt tagant otsast laguneb.

Jah, põhimõtteliselt, selle vältimiseks on see summa. Sinna kõrvale tuleb uut euroraha, millest ehitame näiteks sündmusteenuseid ehk teenuseid, mida saab ühest kohast hästi mugavalt, või bürokratti, kus saad võib-olla telefonides eesti keeles asjad aetud. Aga see on kõik investeeringu pool. Baasvajadus on jah see, et saada need 30 miljonit püsivaks ja circa 40 juurde.

Raha ise kindlasti ei ole kõik, aga me näeme, et tegelikult on meil jätkuvalt põlve otsas ehitamine. Eesti digiriik on väike igapäevane ime. Ma olen kasutanud ühe kolleegi sõnu, rääkinud tatist ja teibist ja pärituulest.

Me põlve otsas teeme sisuliselt juba täna maailma parimat asja. Kui tahame päriselt teha maailma parimat, võiks sinna investeerida. Sest vaatame erasektorist – maailma parimad on need, kes ka tegelikult saavad teha maailma parimate tingimustega asju.

2018. aasta suvel saatis politsei- ja piirivalveamet siseministeeriumile kirja ning palus, et välismaalaste seadust nii tihti ei muudetaks. Toona oli juba aastas olnud neli seadusemuudatust ja aasta varem viis. Infosüsteemide arendused ei jõudnud sellele tempole järele ja lõpuks kõiki neid häid mõtteid, mis poliitikud olid välja mõeldud, lahendasid politseiametnikud kuskil paberinurga peal. On see erakordne või on seda palju rohkem?

See on vähemus, aga mitte erakordne. See kindlasti ei ole domineeriv.

Kas praegu on ka kuskil valdkonnas niimoodi?

Iga kord, kui tulumaksumäärasid vähegi muuta või keegi saab tulumaksusoodustust, tähendab see mastaapset muutust maksuameti digitaalses süsteemis.

Sotsiaalkindlustusvaldkonnas näiteks on need suured süsteemid, mille muutmine ei käi üleöö. Teine asi on ka see, et need on minevikus ehitatud liiga keerukaks.

Suur osa sellest lahendusest on asi, mida me oleme otsast alustanud majandusministeeriumi tiimiga, ehk hakata ümber ehitama süsteeme. Ma toon näite majast, mis pole ühest tükist, vaid hoopis plokkidest kokku pandud. Kui sul on vaja seal muuta ühte maksumäära, vahetad ühe ploki välja. Aga see on pikk teekond, see ei juhtu üleöö, see võtab aastaid või aastakümneid

Tooge mõni näide, kus praegu te hoiate peast kinni, et inimesed teevad täiesti ebamõistlikku tööd, sest süsteem on olemas, aga ei tööta õigesti.

Pigem on seesama näide välismaalaste seadusega, see konkreetne infosüsteem ongi väga ajast ja arust. Aga selle ümbervahetamisega tegeletakse.

Rahvastikuregistri toimingud on teine selline näide. Meil kindlasti sündide, surmade, abielude registreerimine võiks olla palju kiirem, paindlikum, aga rahvastikuregister ei vea seda päris välja. Seal on vaja asi täiesti ümber ehitada, see on kavas.

Aga lõpuks see ei ole nagu juurmure, kui me räägime digiriigi toimimisest. Tegelikult see, mis kvaliteediga inimene teenuseid saab, on rohkem kinni protsessides. Kas teenuseid tahetakse teha inimestele üha paremaks, kas neid juhitakse ja mõõdetakse. 

Kui see ei ole igapäevapraktika kuskil ametiasutuses mõne konkreetse ametniku jaoks, siis tegelikult võiks olla ideaalne infosüsteem kõigist klotsidest koosnev, see ei aita.

Aga on see arusaam asutuseti, ministeeriumiti erinev?

Täpselt nii! Ja on kaks varianti, kuidas seda lahendada. Üks on proovida oskusi, teadmisi edendada, mis on kindlasti väga vajalik tee. Me sõnastasime sellepärast näiteks majandusministeeriumi kui digiriigi eestvedaja rolli, et meie töö ongi abi pakkuda või abi anda teistele, kui nad vajavad.

Teine pool on mõelda, kas midagi veel kesksemalt korraldada. Saab ju ka rohkem tuua mingeid funktsioone keskele kokku või anda digiriigi keskasutustele nagu majandusministeerium hooba, et rohkem nõuda. Ilmselt on ka see osa lahendusest. Et oleksidki veel selgemad nõuded näiteks arhitektuurile, et oleks näiteks süsteemid, mida saaks kiiremini muuta. Või ka nõuded teenuste kvaliteedile.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning teie ise olete viimasel ajal sel teemal kõvasti lobi teinud, et anda ka IT-ministrile pädevus panna tempel alla, et vot seda nüüd hakkame arendama.

Me hoidsime seda lobi väga kaua tagasi. Aga tundub, et on vajalik see muutus teha. Kui me vaatame maailmas ringi, võrdleme end ka teistega, siis riigid, kes suudavad teha kiiresti mõnda muutust teenuste kvaliteedis, siis seal on neid hoobasid kasutatud. Läinud kesksemaks, lisanud MKM-i sugustele asutustele mõnevõrra rohkem nõudmise momenti juurde ja see töötab.

Kirjeldage see mõne praktilise näite varal ka ära.

IT-ministrile meeldib hästi tuua seda näidet, et kui tuled juhtumisi välismaalt tagasi, pead täitma vormi ära. Sa logid sinna keskkonda ID-kaardiga sisse ja siis küsitakse üle, et mis su aadress, meil või telefon on. Kõik need on infosüsteemides olemas, mis tähendab seda, et ei järgita andmete ühekordse küsimise põhimõtet.

See põhimõte on seni hästi pehmelt kirjas olnud. Pole mingit hooba, et kelleltki nõuda selle täitmist. Sedalaadi hoobasid võib-olla oleks vaja. Kui keegi teenuse püsti paneb, saab MKM, RIA või keegi minna ja öelda, et kuule, muuda see ära või võta maha või mistahes.

Te olete pihta ka juba saanud selle lobi eest.

Veel ei ole, aga ma arvan, et see debatt tegelikult paljuski tuleb.

Ma olen lugenud ikka väga kriitilist tagasisidet mõnest ministeeriumist.

Mis ma rõhutan, on just seesama, et see kipub olema maailma kogemus. Kui räägitakse päris palju sellest, et muu maailm jõuab järele või üritab mööda minna Eestist, siis need, kes on tõsised tegijad, selliste hoobadega toimetavad. Kui tahta mängus püsida, siis peab ka vaatama heas mõttes konkurente või kolleege.

Ehk Eesti digiriik vajab kesksemat juhtimist ning rohkem piitsa ja präänikut?

Natuke piitsa, mitte lõpuni. Me ei taha seda, et ühest asutusest kogu digiriik sõltub, siis me ehitame pudelikaela. Natuke rohkem piitsamomenti, kõvasti rohkem oskusi ja teadmisi ja ikkagi see rahastus.

Kui sul on rahastus paigas, siis ei pea sa teenustes lihtsalt klapitama järgmist auku kinni ja palvetama, et uut auku ei tuleks. Ja rahastust ka selle peale, et inimesed, kes neid süsteeme või teenuseid loovad ja juhivad, et nad on väga head. Siis on lootust seda digiriiki parimaks teha.

Teil on PowerPointis kindlasti ette valmistatud slaidid, mida näitate igale uuele ministrile, et siin on need probleemid, millega peab tegelema. Kui palju te nende viie aasta jooksul seda slaidi olete saanud muuta?

Olemuslik, fundamentaalne katsumus või proovikivi on jäänud samaks. Ma sõnastasin selle enda jaoks juba ametisse minnes, et meil on kaks tööd teha alati korraga. Ühelt poolt kogu aeg hüpata kuskile järgmisele tasemele, viia digiriiki edasi. Nagu me praegu proovime bürokratiga, et igaüks ütleb oma telefonile, mida tal vaja on ja telefonis asjad hakkavad juhtuma. Nutikas abiline ajab sul asjad korda.

Aga järgmisele tasemele viimine peab käima käsikäes senise kindlustamisega. Me ei saa teha ainult innovatsioonihüppeid. Ja me ei saa ka ainult baasi korras hoida, isegi kui ressurssi on vähe, sest inimesed ootavad muutusi. Kahe katsumusega korraga toime tulla on paras pähkel. Ja see on see agenda, mida sain mina viis aastat ajada kõigi ministritega.