Tartus toimunud sTARTUp Day-l seati aruteludes ilus eesmärk, et Eestis võiks 2030. aastaks IT-sektoris töötada 60 000–80 000 inimest. Praegu töötab meil IT-sektoris vaid 20 000 inimest. Üheksa aasta jooksul on vaja tööturule juurde tuua veel vähemalt 40 000 spetsialisti.

Isegi kui palk võiks kedagi motiveerida, hakkab see erialavalikul lugema alles siis, kui noor on jõudnud keskkooli. Selleks ajaks on ta aga ilma jäänud kõikvõimalikest lisakursustest, mis näiteks IT-sektorisse jala ukse vahele saamisel kaasa aitaksid.

Seisame silmitsi kurva statistikaga: Tartu Ülikooli mahub informaatikat õppima aastas vaid 225 inimest, arvutiteadustesse 50, pärast keskkooli lõpetamist suundus 2020. aastal Eestis info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat õppima vaid 969 inimest.

40 000 inimest ei too me sektorisse enam mitte kuidagi Eestist juurde. Neist vähemalt pooled (praeguste võimaluste juures pigem 75 protsenti) on vaja välismaalt tuua. See seab aga mõneti Eesti digiedu ja rahvusliku identiteedi kahtluse alla. Kas Eesti digilugu ei ajagi enam varsti eestlased? Kuigi meie ettevõtetes töötavad ammu mitte-eestlastest IT-spetsialistid, tekitab see ikkagi küsimuse, et kuidas me omaenda inimesi paremini IT-sse kaasata saaksime. 

Ilmselge probleem on selles, et me suuname praeguste haridusalaste prioriteetidega oma lapsed nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast (ICT) kui ka loodus- ja täppisteadustest (LTT, i.k STEM) võimalikult kaugele. Ma käsitlen mõlemat suunda samas kategoorias, sest neis valdkondades tehakse ettevõtluses tihedat koostööd (nt BioTech, GreenTech) ja bioloogina IT-sse näiteks bioinformaatikat tegema sattuda pole kuigi raske. See toimib ka vastupidi. Seega on emma-kumma ala elavdamine mõlemale laiemas pildis kasulik.

Peamised probleemid on minu jaoks selged:

• Naisi on IT- ja LTT-aladel liiga vähe,
• IT- ja LTT-alade vastu ei tekitata alus- ja alghariduses mitte mingisugust huvi või tehakse seda minimaalselt;
• Isegi, kui alg- ja alusharidust omandades oli lapsel mingisugune huvi IT või LTT vastu, siis edasises haridustees võetakse see huvi ära: a) IT- ja LTT-alase huvi vähesel täitmisel ehk robootikaringid pole piisavad; b) lapsele mitte IT ja LTT karjäärivalikuid tutvustades.

Naisi on LTT-aladel liiga vähe ja neid ei tule ka juurde

Juba kuuendast klassist on mind kummitanud mu inimeseõpetuse õpetaja mõte, mis kõlas umbes nii: "Tegelikult on uuringute järgi kõik lapsed insenerid ja tunnevad huvi selle vastu, kuidas maailm töötab. Miks muidu lapsed kõiki asju lahti võtavad ja kokku panevad? Selle peale ei saa pahane olla, sest see arendab mõtlemist!"

See lause andis mulle lootust, et kuidagi on siiski võimalik rohkem naisi tehnoloogilisematesse valdkondadesse saada. Aga õpetaja jätkas: "Poistele ostetakse selle uurimisvajaduse rahuldamiseks väga liikuvaid mänguasju nagu autod ja legod. Me lihtsalt suuname tüdrukud soolise seisu tõttu pigem nukkudega mängima." Siit tulebki esimene probleem: vanemad pidurdavad oma tütardel analüütilise mõtlemise arenemist. 

Kahjuks pole enamikel praegu kooliealisi lapsi kasvatavatel vanematel aga ettekujutust, kuidas naised võiks isegi LTT-sse panustada. Ühiskond on vahepeal nii palju edasi arenenud, et see stereotüüp on noortele ammu murtud, ent vanemate jaoks veel mitte. Seetõttu saavad tüdrukud tihti kahest infot: koolist või lasteaiast, et naisi just oodatakse IT-sse või LTT-sse, kodust aga, et need alad pole mitte naiste, vaid pigem patsidega meeste jaoks.

Mida sellises olukorras teha? Üks variant on oodata, et naiste edulugude keskel üles kasvanud inimesed lapsi kasvatama hakkaksid, aga see pole eriti efektiivne ja kahjuks on see pigem ainus massiliselt arusaamu muutev viis.

Teine võimalus on lapsevanematele rohkem näidata, et tegelikult võivad nende tütred vabalt LTT-sse suunduda. Kuidas?

Lapsevanemaid tuleks tuua rohkem noorte inforuumi kas meedia või kooli kaudu. Koolides korraldatakse teatavasti karjääripäevi, kus tutvustatakse edulugusid erinevatelt erialadelt. Siin on suurepärane võimalus lapsevanema ja eeskuju otseseks kontaktiks, kutsudes ka lapsevanemaid karjääripäevadest osa saama.

See töötaks pigem põhikooli esimeses astmes ja lasteaias, kuid kuna lapsevanematel on loomulik huvi oma lapse tulevikumõtete vastu, siis kindlasti saaksime sedasi luua vähemalt mõned positiivsed kontaktid, mis aitaks tüdrukutele kodus toetavamat õhkkonda IT- või LTT-alade suhtes luua.

Olgu, oletame, et kodus on toetav õhkkond ja tüdrukud saavad näiteks lasteaias ja algklassides robootikaga tegeleda ja oletame, et huvi LTT vastu on püsinud. Nüüd tuleb põhikooli teine aste, kus lapsed lihtsalt lükatakse mingite sooliste stereotüüpide (tüdrukutest saavad pereemad) järgi lahku: poisid tööõpetusse ja tüdrukud käsitöösse.

Isegi kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta ütleb, et poiste tööõpetus pole soolise võrdõiguslikkuse tõttu asi ja koolides on tegelikult tehnoloogiaõpetus, siis sisuliselt ei muutu midagi. Poisid saavad tegeleda inseneeriaga, samal ajal kui tüdrukud koovad, heegeldavad või süüa teevad. Vanemate ja käsitööõpetajate ettekääne on enamasti seda jaotust küsitledes, et "aga seda on ju vaja teada".

Ühesõnaga on jälle haridusteel blokeeritud tüdrukutele võimalus arendada analüütilist mõtlemist. Jah, osades koolides toimub üheks õppeperioodiks vahetus poiste ja tüdrukute vahel, kuid see pole ilmselgelt piisav. Lisaks on see periood poistel vähemalt minu kogemuste järgi ainult kokkamistundideks, ehk siis kõik need "elulised teadmised" nagu nööbi pükste ette õmblemine, jäävad nende õppekavast välja.

Seetõttu ongi 21. sajandil arusaamatu argument, et miks on ainult tüdrukutel vaja käsitööd õppida. Veelgi enam: miks ei saa lapsed valida kodunduse tundide ja tehnoloogiaõpetuse vahel ja miks need kaks ainet ei võiks paralleelselt kõigi jaoks joosta? Seega on järgmine aste tüdrukute toetamisel selge: neid ei tohiks suunata soolise seisundi tõttu jällegi eemale tehnoloogiast.

Terve LTT- ja IT-sektori populariseerimine on õppekava ümbertegemise projekt, aga siin on väga otsene ettepanek: tehnoloogiaõpetuse ja kodunduse tundide vahel valimine peaks olema lapse vaba valik, sest täna ei saa enam soo järgi otsustada, mis ala kellelegi paremini sobib. Kui vaba valiku osas kiusamise argument tekib, annab alati mõlemad ained kõigi jaoks paralleelselt jooksma panna.

Kriitiline ongi seega, et me tekitame liiga varajases eas tüdrukutele tunde, et LTT-sse ja IT-sse neil asja pole. Kuna vanemate suhtumist üle öö ei muuda, siis kahjuks ei tule naisi IT-sse ja LTT-sse veel niipea juurde nii palju kui tahaksime. 

Peaksime siinkohal kindlasti tõstma positiivsete kontaktide hulka laste jaoks ja tekitama rohkem tüdrukutelt tüdrukutele kokkupuuteid Unicorn Squadi näitel. Nimelt tunnevad noored neiud end tehnilisemates alades ebakindlamalt, kui juures on ka poisid, sest me ei ole veel stereotüüpidest täiesti vabanenud. Nõnda ongi tähtis võimalikult mugava ja toetava keskkonna loomine, mis kahjuks ei toimu piisavalt kiiresti.

Kust tulevad spetsialistid?

Ettevõtjad said õnneks juba tükk aega tagasi aru, et omale spetsialiste saamiseks peavad nad finantseerima tegevusi ülikoolis, et vajalikud erialad atraktiivsemad tunduksid. Praegu saadakse juba aru, et selleks, et inimesed nendele aladele üldse mõtleks, peab neil olema varasem huvi. Seetõttu rahastatakse juba programme ka gümnaasiumitele.

Minu jaoks kõige kriitilisemaks asjaoluks on aga, et ettevõtjad ei saa veel aru, et lastel tekivad huvid väga varakult. Neid on varajases eas aga raske hoida. Üks 2008. aastal USA-s tehtud uuring leidis nimelt, et üks huviala, nt Legod, püsib nelja kuni kuue aastastel lastel kõigest 11 kuud.

Ehk kui laps mängib legorobotitega lasteaias, siis kahjuks on tal seda mängurõõmu vaid 11 kuuks. Hiljem võib öelda "aidaa!" igasugustele LTT-huvidele, sest kahjuks meie haridussüsteem muudmoodi LTT-alasid lastele ei propageeri ja suureks kurvastuseks sureb juba seal see varajase talendi arendamise võimalus ära.

Oleme jälle küsimuse ees, et mida teha. Kahjuks ei näe ma muud võimalust kui huvi arendamisse raha süstida ja soetada mängulisi vahendeid lisaks legorobotitele. Võttes arvesse asjaolu, et legorobotid ei huvita lapsi piisavalt kaua, peaks lastel olema võimalus toimetada ka muude mänguliste asjade kallal. 

Korraldasin 2017. ja 2018. aastal LTT-alade propageerimiseks Kadrinas Lääne-Virumaa pisipõnnidele (lasteaed kuni põhikooli esimene aste) robootikavõitlust ja ainult legorobotitega oleks asi magedaks jäänud. Sai tehtud kiire küsitlus robootikaõpetajate seas ja tuli välja, et turg on laiem, kui arvata võiks.

Siiski pole need valikud piisavalt laialt levinud, mis on osaliselt kindlasti teadmatuse tõttu, seega peame valikuvõimaluste tähtsusest kindlasti kohalikes omavalitsustes rohkem rääkima.

Kasvataja ei pea kõigile küsimustele vastuseid teadma

Lastel on alati maailma toimimise kohta palju küsimusi ja kasvatajad ning lapsevanemad ei ole iga küsimuse osas kõige teadlikumad. Miks peaks kasvataja isegi teadma, kuidas täpselt tuulest elektrit tehakse?

Siinkohal võiks teha koostööd ettevõtjatega ja lapsi spetsialistidega kokku viia. Mu lasteaiakasvatajast tädi räägib, et neil on rühmal igal nädalal teemanädalad. Kui teemaks ongi vesi, siis võiks vabalt olla variant külastada näiteks veepuhastusjaama või kutsuda mõni ekspert rühmaga mõnda eksperimenti tegema. See julgustaks lapsi veelgi enam küsima ja kaasa mõtlema, mis on jällegi oluline iseloomuomadus LTT-aladel.

Keegi ei eelda lapsevanematelt et nad on eksperdid ja oskavad kohe lapsi suunata LTT-s orienteeruma. Kodus on suurepärane võimalus last toetada ajuteadlaste suure hirmu tahvelarvutiga. Me ei tea kahjuks küll, kuidas nutiseadme varajases eas kätte andmine lapsi nende täiskasvanueas mõjutab, kuid neid ei saa ka nii kiiresti maha kriipsutada.

Kui vanem reaalselt ei tea, kuidas last ise LTT-valdkonnas arendada, siis näiteks iPadis on kümneid rakendusi, mis seda tema eest teevad. Nii saab vanem ikkagi kodus toeks olla lapse arengule. Õige kasutusega võib nelja-aastane laps videote abil vabalt seletada, kuidas süstal veeni käib. See on märkimisväärne edasiminek lapse jaoks, sest suure tõenäosusega ta ilma nutiseadmeta selleni ei jõuaks.

Kuidas laste huvi kaob?

Kooli õppekavas on väga vähe ruumi igasuguste ebatraditsiooniliste asjade õpetamise jaoks. Sageli on aga just ebatraditsioonilised kokkupuuted need, mis lapsed mingi karjäärivalikuni viivad.

Minu jaoks on absurdne, et kogu kooli informaatika on sisuliselt Microsofti programmide kasutama õppimine ja võib-olla gümnaasiumis ka paari koodirea kirjutamine. Eesti lapsed on sellest palju arenenumad ja tegelikult võiks informaatika õppeainena sisaldada praktilisemaidki asju, nagu näiteks veebilehe tegemine. Praegused koolis tekkivad kokkupuuted jäävad erakordselt kuivaks ja võib-olla on ka see teguriks, miks lastele IT peale ei lähe.

Väljaspool kooli pole aga huvi arendamine veel piisavalt kättesaadav või lihtne. Kohati ka igav. Minu arust ületähtsustatud, kuid kättesaadavad robootikaringid on mingiks vanuseks ajast ja arust. Seda eriti arvestades Gen-Z tähelepanuvõime kestvust. Teised variandid pole aga nii kättesaadavad ja ei jõua tihti noorteni.

Kuna taoline info jõuab noorteni minu hinnangul kõige paremini kooli kaudu, on kõige paremaks võimaluseks informaatika õppekava rikastamine ja ka muude tundide raames informaatika võimaluste tutvustamine.

Ma olen olnud kooliteel mõnevõrra paremas seisus, kui teised, sest sai minu põhikoolis kaheksandas klassis informaatikatundide ajal katsetada 3D modelleerimist SolidEdge'is. See polnud selles vanuses mitte midagi üle jõu käivat ja seda on mul hilisemas elus tõesti vaja läinud. Sedasi saime näiteks oma õpilasfirmat alustades hoida raha kokku modelleerimisteenuse tellimise pealt. Ma ei arvanud ise toona, et seda võiks vaja minna, aga siin me oleme.

Teine asi, mida koolis ei õpetata, ent mida vaja läheb, on veebidisain. See ei eelda kohe kindlasti HTML-koodist alustamist vaid pigem Wordpressi või Voogi kasutama õppimist. Selleks on lapsed juba pädevad viiendas klassis ja see avab jällegi võimalusi ja karjäärivaateid edaspidiseks. Mingil hetkel elus on veebidisain kindlasti kasulikuks oskuseks, eriti kui ettevõtte alustamisele mõelda.

Selleks, et erinevaid variante pakkuda, ei pea ilmtingimata tooma kooli uusi õpetajaid. Kutsekoolid ja ülikoolid on loonud veebipõhised materjalid, mida kannataks ka põhikoolis ja gümnaasiumis kasutada. Need võiksid olla kasutatavad näiteks tavalistes informaatikatundides. Sedasi saaks informaatikatunnid teha täiesti valikupõhiseks ja õpilastele tutvustada korraga IT-sektori mitmeid võimalusi.

Kokkupuuteid IT-ga võib teha ka ainete omavahelise lõimimisena. Näiteks saab õpetada geoinformaatikat, piiluda bioinformaatikasse ja tuuagi traditsioonilisse ebatraditsioonilist, mis sunniks kastist välja mõtlema.

Ma olen enam kui kindel, et kui informaatika õpetamine 21. sajandisse tuua, on tulemuseks IT-sektori vastu oluliselt suurema huvi, sest lapsed näevad paremini tänapäevaseid rakendusi. Samuti aitab see näha, et karjäär IT-s või LTT-s pole ainult igav koodikirjutamine või laboris passimine ja hõlmab endas oluliselt rohkem võimalusi, kui ette võib kujutada.

Praegune olukord on äraütlemata kurb. Mina ei tea, miks me arvame, et inimesed jooksevad kõrge keskmise palgaga IT-sektori poole tormi, kui praegune haridustee seda huvi üldse ei toeta. Selleks, et inimesi IT-sse tuua, tuleb luua esmalt huvi ja seejärel atraktiivsed õppimisvõimalused. Seda huvi ei tekita aga ajast ja arust õppemetoodikate ja võimalustega.