Oktoobri algul toodi avalikkuse ette plaan koondada ühe mütsi alla meie avaliku sektori info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alusteenused.

Kuluaarides räägitakse, et see on pikema perspektiivi esimene samm, edasi on kavas ka senised ministeeriumite-põhised digiriiki arendavad suurasutused  nagu TEHIK, SMIT, RMIT jt kokku koondada üheks veel suuremaks "hüper-IT-ametiks". Ikka eesmärgiga tõsta meie digiriigi võimekust ning olla veelgi efektiivsem.

Excelis loogilisena tunduvatest asutuste liitmistest ja dubleerimise vähendamisest riigiaparaadis muutub aga Eesti digiühiskonna arendamisel üha olulisemaks, kuidas me oma digitaliseerimisprojekte üles ehitame ja mehitame.

Maailma edukaima e-riigi arendamine ja käigushoidmine, sadade potentsiaalsete ükssarvikute haudumine, rahvusvaheliste organisatsioonide IT-keskused ja lisaks veel kogu majanduse digitaliseerimine – kõlab nagu liiga suur tükk ühe väikese riigi piiratud tööjõuturule.

Tegelikult olemegi jõudnud faasi, kus kõige piiravamaks teguriks meie ühiskonna digiarengus pole enam finantsvahendid ega elanikkonna digioskused, vaid konstantne hulk tööjõudu, mis meie murukamarale ära mahub.

Tähelepanu ja jõudu saavad ainult kirkamad projektid, samal ajal kui rutiinsem, aga ülivajalik töö sadade tööstus-, transpordi-, teenindus- ja kaubandusettevõtete digitaliseerimisel jääb paratamatult tagaplaanile.

Euroopa Komisjoni miljarditesse küündiv digipingutus majanduse taaskäivitamise paketis võib nii jääda tulemuseta, kui turg ise otsustavalt ei muutu: kui digitaliseerimise protsess ise jääb uuendamata, standardiseerimata, digitaliseerimata.

Kulud tuleb erasektori jaoks alla tuua

Finestmedia on aastate jooksul teinud koostööd SMIT-i, transpordiameti, töötukassa, riigikogu kantseleiga ja paljude teiste massiivseid e-riigi teenuseid arendavate organisatsioonidega.

See on andnud meile hulgaliselt kogemusi karbitoodete mõttes mittestandardsete protsesside mõistmiseks, nende digitaliseerimiseks ja automatiseerimiseks. Siia kuuluvad sündmuspõhised teenusahelad, tehisintellekti elemendiga infosüsteemid ja muud "tehnika viimased sõnad".

Paraku käib selliste projektide hinnanumber kaugelt üle keskmise ettevõtte investeerimisvõimalustest ja ka uuendusest tulenev rahaline efekt ei tasuks erasektori silmis ära nii kõrget arenduskulu. Kui digipööre on tõesti südameasi mitte ainult poliitikutele ja ametnikele, on raha kõrval vaja muuta ka kontseptuaalselt teenuste paketti.

Riigi ülesanne on käituda vastutustundlikult

Eesti digiriigi arendamine ei saa käia meie majanduse selgrooks olevate traditsioonilise majanduse ettevõtete konkurentsivõime langemise hinnaga. Nagu öeldud, on meie kõige suuremaks kitsaskohaks piiratud tööjõuturg IT-sektoris, seda ressurssi peavad kõik turuosalised kasutama võimalikult säästlikult, sealhulgas ka riik digiteenuste arendamisel.

Vaatamata leitud eelarvevahenditele või edukalt saadud EL-i suurtoetusele peab riik iga uue lahenduse loomisel kaaluma, kas järgmise tüki hammustamine sellelt piiratud tööjõuturult on siiski õigustatud.

Ehk oleks võimalik seesama eesmärk täita efektiivsemalt, näiteks võttes ka digiriigi teenuste loomisel kasutusele rohkem standardiseeritud tarkvaralahendusi? Sest tegelikult koosneb ka iga riigi e-teenus ikka andmetest, töövoogudest, kooskõlastustest jne.

On selge, et digipöörde korraldamises on sõlmpunkte mitu. Hea tugisüsteem uuendusprotsessi algatamiseks on kahtlemata vajalik, aga tuleb mõista ka protsessi teisi kitsaskohti.

Nii on mõttekoht, kas rahastada ei tuleks ka teenuse enda arengut, soosides üha nüansirikkamate üksiklahenduste kõrval ka innovatiivseid standardlahendusi. Kogu digipöördeks vajalike inimtundide kokku arvutamine peaks paratamatult selliste järeldusteni viima.