Mul on suur au vastu võtta 2021. aasta kodaniku aunimetus ja saada 19. liikmeks selles väga auväärses nimekirjas. Tänan nii neid, kes mind esitasid kui ka neid, kes välja valisid.

Mul on uhke olla Eesti Vabariigi kodanik. Eesti iseseisvumine on parim, mis minu põlvkonnaga on juhtunud. Eriline tänu kuulub minu teadusnõukoja kolleegidele, ilma kelleta okkaline kooselu koroonaviirusega poleks võimalik olnud ja kodaniku aunimetus oleks kellelegi teisele läinud.

Siiski pean tunnistama, et mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt oleme küll kaks aastat palehigis viirusega võidelnud ja teisalt on see väike olevus, kelle elu ilma peremeheta võimalik pole, osanud meid inimesi üle kavaldada. Just siis, kui meil on tundunud, et oleme olukorra üle kontrolli saavutanud, suudab viirus meid jälle üllatada.

Kuidas siis nii, et ilma ajuta viirus on osanud oma strateegia paremini planeerida kui kogu maailma eksperdid ja ajud kokku? Kuigi proovitud on palju eri võimalusi, ei tea praegugi veel keegi, mis ikka kõige paremini töötab.

2021. aasta on kindlasti olnud kodanike aasta. See, kuidas pandeemia kulgeb ja kui suured on selle kahjud, sõltub pigem igast Eesti inimesest ja tema tehtud otsustest kui valitsuse kehtestatud reeglitest või teadusnõukoja antud nõust.

On olnud ootuste ja lootuste, aga ka pettumuste ja kaotuste aasta. Aasta algas väga optimistlikult. Vahetult enne uut aastat jõudsid Eestisse esimesed vaktsiinid, mis uuringutes olid väga tõhusaks osutunud.

Mul on meeles, kuidas mulle ei meeldinud olukord, et vaktsiine jätkub vaid vähestele ja iga vaktsiinidoosi juures tuli teha otsus, kes selle saab ja kes mitte. Jaanuari alguses unistasin ajast, et oleks meil ometi vaktsiine nii palju, et neid jätkuks igale Eesti elanikule ja et arstid ei peaks tegema raskeid otsuseid, kes vaktsiini saab ja kes mitte ja ettevõtlikud kodanikud ei peaks nihverdama, et vaktsiinidoos kätte saada.

See päev tuli kiiremini, kui lootsime, aga siis selgus uus tõsiasi: kõik Eesti elanikud ei tahagi vaktsiini ning lootus, et vaktsiin aitab meil pandeemiast välja, sulas nagu kevadine lumi. Juhtus veelgi hullem, ühiskond hakkas lõhenema vaktsiini pooldajate ja vaktsiinis kahtlejate vahel ning süüdlaste ja süüdistajate vahel. Siingi tuli välja koroonaviiruse võime olla hea ühiskondlik luup, tuues välja kitsaskohad, mis eksisteerisid ammu enne koroonaviiruse tulekut.

Me ilmselt teadsime kõik, et ääremaadel on elu komplitseeritum kui Tallinna kesklinnas või et teatud kogukonnad elavad ühte ja teised teist elu, aga me ei tahtnud seda endale tunnistada. See toitis omakorda usaldamatust nii riigiametite kui ka ekspertide suhtes.

Sellises olukorras polnudki ime, et riigi pakutavad ja soovitatavad vaktsiinid ei väärinud usaldust. Edasised uuringud võiksid näidata, kas vaktsiinist keeldutakse ükskõiksusest või siis kardetakse tõeliselt vaktsiinide kõrvaltoimeid.

Mida aeg edasi, seda tõenäolisem on esimene, kuna tänu vaktsiinide laialdasele kasutamisele on vaktsiinide kõrvalnähud ning nende vältimise võimalused järjest paremini teada. Ükskõiksust aga nii väike ühiskond nagu Eesti omale lubada ei saa ja ükskõiksus on hullem kui teadmatus ja hirm. Ükskõiksust aitaks ehk vähendada see, kui iga kodanik tunneb, et tema on Eestis oluline ja tähtis.

Aunimetust vastu võttes tekib paratamatult küsimus, miks mina, Eestis on ju paljud inimesed panustanud võitlusesse koroonaviirusega. Lisaks ütleb aasta kodaniku statuut, et nimetus antakse ühiskonna sidususe suurendamise eest.

Kas olen suutnud ühiskonna sidusust suurendada? Eelnev jutt, kus rääkisin ühiskonna lõhedest ju sellele ei viita. Aga ehk siiski. Vaatamata lõhedele oleme me huvitav rahvas ja meil on omapärane omadus: kui on tarvis ennast kokku võtta ja ühise asja nimel võidelda, siis seda me ka suudame. Nägime seda laulva revolutsiooni ajal ja näeme ka praegu, 30 aastat hiljem koroonaviiruse pandeemia käigus.

Meenutame kasvõi viimaseid nädalaid. Olime koroonaviiruse nakatumise näitajate poolest maailma absoluutses tipus, haiglad olid täis, meedikud väsinud ja oli oht plaanilise ravi katkemiseks ja riigi täielikuks sulgemiseks.

Ometi suutsime seda vältida tänu sellele, et iga eestimaalane pingutas. Kes pani poes maski ette, kuigi ta seda üldse ei tahtnud, kes jättis planeeritud peo ära, lapsed asusid hoolega kiirteste tegema, et kontaktõpe jätkuda saaks ja nii mõnedki vaktsineerimata inimesed otsustasid ennast vaktsineerida. Iga isiku jaoks suhteliselt tagasihoidlike pingutustega suutsime kiirelt nakatumise näitajad kontrolli alla saada. Enamik riike pole seda suutnud või pole julgenud proovida.

Praegu on oluline olukorda säilitada. See nõuab jätkuvalt väikseid samme igaühe poolt. Samal ajal ei tohi me aga unustada, et inimene pole looduse kroon ning kõik ei sõltu pelgalt ainult inimtegevusest. Näeme, kuidas koroonaviirus praegu Euroopat vallutab ja inimesi ja ühiskondi üle kavaldab.

Kõige sagedasem küsimus paljude eestimaalaste meeles on, et kui kaua see pandeemia veel kestab. Aus vastus on, et seda ei tea keegi.

Siiski näeme, et vaktsineerimise ajastul võivad küll uued lained olla rohkemate nakatunutega kui eelmised, aga haiglasse satub oluliselt vähem inimesi kui varem. Oskusliku vaktsiinide kasutamisega on võimalik viiruse levikut kontrollida, nagu näeme juhtuvat Iisraelis. See annab lootust, et isegi kui SARS-CoV-2 jääb meie hulka ringlema, on tema põhjustatud haigused talutavad.

Siiski ei saa tänapäeva globaliseeruvas maailmas unustada, et miski pole möödas enne, kui kõik on möödas. Seega võiks ülemaailmne solidaarsus ning vaesemate riikide elanikele vaktsiinide võimaldamine olla iga eurooplase kohus vaatamata sellele, et praegu on väljaspool Euroopat olukord koroonaviiruse rindel suhteliselt rahulik ja meil endalgi on koroonaviirusega probleeme küllalt.

Soovin kõigile ilusat kodanikupäeva ja oleme uhked, et saame olla Eesti Vabariigi kodanikud.