Karolina Kudelina: andekaid inseneritüdrukuid tuleb julgustada
Olen doktorant, tegelen elektrimasinate diagnostika, rikete ja kahjustustega. Uskuge, see sobib väga hästi ka naistele, neile tuleb lihtsalt õigel ajal head nõu anda, kirjutab Karolina Kudelina.
Olen pärit Narva-Jõesuust, ühest tillukesest linnast Narva lähedal. Seal elab palju andekaid tüdrukuid, paljudel neist on häid eeldusi just tehnikavaldkonnas. Aga mitte igaüks ei arenda oma võimeid lõpuni välja.
Sageli on nende teel vaid mõni pisike takistus, kasvõi see, et keegi on neile öelnud: sa ei sobi sellele või teisele alale. Paljude jaoks on kindlasti keeruline mugavustsoonist välja astuda, kasvõi teise linna õppima minna. Nii polegi mitmed ja mitmed tüdrukud oma soove teoks teinud ning on võimaliku teekonna kohe alguses katki jätnud.
Sellistest otsustest on alati väga kahju. Jah, ka mina tunnistan, et oma teed käia pole alati lihtne, aga seepärast väidangi, et kõhklejatele on vaja lausuda julgustavaid sõnu. Üks võimalusi on kõnelda ka iseenda lugu.
Elektrotehnika, nii põnev valdkond
Teadsin alati, et minust saab kui just mitte insener, siis kindlasti tehnikavaldkonna töötaja. Ehkki lõpetasin kooli cum laude ja andsin seega igas aines endast parima, teadsin kohe, et humanitaaria minu ala kindlasti ei ole.
Tehnoloogia keskel tunnen end märksa kodusemalt. Üks põhjusi võib olla see, et mu isa on insener. Veetsin suure osa lapsepõlvest garaažis, vaatasin, kuidas isa asju parandab ja uusi ehitab. Suurepäraste praktiliste oskustega inimeste kohta öeldakse, et nad on kuldsete kätega, tema puhul peab see kindlasti paika.
Pidasin plaani asuda õppima TalTechi elektroenergeetika erialale. Isa ütles seepeale, et kui tahan saada elektriinseneriks, pean kõigepealt mõistma, kust elekter tuleb ja kuhu läheb. Nii töötasingi kaks suve elektrijaamas. Tõsi, toona tundus see väga kitsa alana, mis hõlmab vaid kaevandamist ja tootmist. Praeguseks olen aga mõistnud, et elektrotehnika on väga põnev ja lai valdkond, mis kätkeb endas elektrimasinaid, jõuelektroonikat, elektrisüsteeme ja veel palju muud.
Alates magistriõppest energiamuundus- ja juhtimissüsteemide erialal kuulun TalTechi elektrimasinate uurimisrühma koosseisu. Nagu nimigi ütleb, tegeleme kõigega, mis seotud elektrimasinate, nende optimeerimise, ajamisüsteemide, diagnostikaga.
Minu täpsem teadusteema on seotud elektrimasinate diagnostika, rikete ja kahjustustega. Põhirõhk on intelligentsetel seisundiseire meetoditel, mis aitavad tulevikus tekkivaid rikkeid ette näha ning neid aegsasti ära hoida.
Vaatame esmalt, millega tegu on!
Kuigi eelnev jutt võis tekitada mulje, et mu valik oli kindel ja teekond sirge, polnud see päris nii. Kui oled 17-aastane ja värskelt kooli lõpetanud, ei tea sa kindlasti päris täpselt, kelleks saada tahad. Nii ma lihtsalt kandideerisingi TalTechi ja ütlesin endale: "Olgu, vaatame, millega tegu on!"
Selle tundega õppisin paar aastat. Siis sain aru, et see ongi eriala, mis mulle meeldib, valdkond, kus olla tahan. Nüüd ei oska ma ennast enam kusagil mujal ette kujutada. Doktorantuur oli selle teekonna loogiline jätk.
Üks, mis mul doktoriõppesse astumise otsusele jõuda aitas, oli praktika Hispaanias, kus töötasin koos doktorantidega. Eestis kutsuti mind aga elektrimasinate laborisse inseneriks. Hakkasin seal kirjutama oma uurimisteemat käsitlevaid teadusartikleid ning mõistsin, et näen end edaspidigi akadeemilist tööd tegemas ning doktorantuur on suurepärane võimalus keskenduda mõnele konkreetsele teemale.
Plusse on muidugi veel: doktoriõpe on väga rahvusvaheline, andes võimaluse kohata erinevaid huvitavaid inimesi, nendega erialaseid teadmisi vahetada. Ja loomulikult reisid konverentsidele, vahetusõppesse, teistesse ülikoolidesse.
Ka jalutades käin oma teed
Samal ajal on doktoriõpe väga intensiivne. Vaba aega on väga vähe, eriti aasta alguses ja lõpus. Kogu aeg peab kätt pulsil hoidma, uusi erialaseid teadmisi lisandub pidevalt. Õpetamisse tõi täiendavaid pingeid pandeemia: pidime kohanema veebiformaadiga, kuigi palju lihtsam on suhelda tudengitega isiklikult, kuulata nende vahetut tagasisidet.
Tihedast töögraafikust hoolimata püüan ka puhkuseks aega leida. Kõnnin väga palju, see aitab meele ümber lülitada. Mõned kuud tagasi hakkasin aga doktorandielust koomikseid joonistama, järelikult on meil ka parajalt lõbus. Ning see tõdemus peaks julgustama kõiki neid, kes ei julge oma esimest sammu tuleviku teel astuda.
Toimetaja: Kaupo Meiel