9. detsembril kogunevad Eesti mahemajanduse tervikprogrammi nõukoja liikmed ja maaeluministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumi kantsler, et anda oma viimased mõtted ja tagasiside 2017. aastal valitsuse kinnitatud "Mahemajanduse tervikprogrammi 2018 – 2021" kokkuvõtvaks tagasisideks.

Nad analüüsivad saavutatut ja tehtut. Kinnitavad uue visiooni, mis saab olema määrav järgmiseks kuueks aastaks. Sellest hakkab otseselt sõltuma Euroopa rahastus ja see, kas mahedal saab olema koht Eesti rohepöördes või mitte.

Kahjuks pean möönma, et senised arengud, kulutatud aeg ning olematu tulemus tekitavad minus ja mahetootjates pigem nõutust.

Millest mu hirmud?

Pean möönma, et seitsme aasta eest suure entusiasmiga käivitunud puhta toidu ja -õhu keskne "mahe-Eesti" idee on vaikselt ja rahatult unustusehõlma vajumas, samal ajal toetab riik üha enam palju abstraktsemat CO2 vähendamisele suunatud rohepööret. Kui tavainimesele võivad need kaks näida samad asjad, siis tegelikkuses on praegune suund paljuski küsitav.

Aeg oleks ära otsustada, milliseid konkurentsieeliseid ja kvaliteete me Eestis rohepöörde plaanides tegelikult arendada tahame: kas parandada puhta pestitsiidivaba kodumaise toidu kättesaadavust või võidelda üksnes hoomamatute kliimamuutustega.

Ma pole veel näinud ühtegi Eesti inimest, kelle silmad kliimaneutraalsusest, ökoloogilise jalajälje vähendamisest või rohepöördest vesteldes entusiastliku säraga täituksid. Kuigi me kõik mõistame teoreetiliselt selle globaalse teema olulisust, jääb see suur, keeruline, sageli vastuoluline, kuid üha kasvavate EL-i ja Eesti riigi toetustega seotud valdkond meile tihti isiklikult ja emotsionaalselt võõraks.

Miks? Võib-olla on asi laialivalguvuses, kõike hõlmata püüdmises, hoomamatuses? Ma ei tea.

Küll aga tean, et selle keerulise ja suure teema sees on üks palju väiksem, konkreetsem ja selgem teema: puhas orgaaniline ehk mahetoit. Veelgi enam, iga kord kui räägin teiste emade ja isadega, kellest nii mõnigi sõidab juba elektriautoga ja on loobunud kilekottidest, sellest, et nende lapsed söövad endiselt suures osas sisse taimekaitsevahendite jääkidega "rikastatud" toitu, mis on paljude allergiate ja ka pikaajalisemate tõsisemate haiguste üheks tekitajaks, leian koheselt kümneid tulihingelisi ja murelikke vestluskaaslasi. Mitte keegi meist ei ole ükskõikne oma tervise osas.

Eesti on üks neid väheseid riike maailmas, mis saab uhkustada oma puhta loodusega. Ja me teemegi seda igal võimalusel. Turismiportaalides ja toidukonverentsidel. Rahvusvahelistel sümpoosionidel ja koduses ajakirjanduses. Müüt on loodud ja levib juba ilma riikliku rahalise toeta. Kuid kas see müüt on ka õige? Või tegeleme hoopiski südametunnistuse rahustamise ja enesesugestiooniga?

Seitse aastat tagasi pälvis Mahe Eesti ehk Organic Estonia algatus oma n-ö maherevolutsiooni plaanile Arengufondist esmase stipendiumi. Seda plaani nimetati tollal Eesti riigi teiseks olulisimaks visiooniks IT kõrval. Ja see pani meile kohustuse aidata riigil välja töötada mahemajanduse terviklik arengukava ja ministeeriumite ülene süsteem. Süsteem pidanuks toetama Eesti tõusmist maailma esimeste maheriikide sekka, luues ühtlasi eeldused ja võimalused tootmismahtude kiiremaks kasvuks.

Toona, 2015 aastal, võtsime eesmärgiks kasvatada riigi mahealade osakaalu 51 protsendini, mis teinuks meid üheks maailma liidritest tervikliku mahepindala omamises. Seadsime endale eeskujuks Taani eduloo ja sihiks kasvatada meie mahetoodangu eksporti kümne aastaga 20 miljonilt eurolt aastas ambitsioonika 500 miljonini. Neist perspektiividest rääkides märkasin, et see vaimustus kandus edasi valitsusliikmetele, ministeeriumiametnikele, suurtele ja väikestele ettevõtjatele.

Kui valitsus 2017. aastal lõpuks mahemajanduse arengukava esimeseks kolmeks aastaks kinnitas, tundus, et oleme teadlikult ja veenvalt pöördunud müüdi rääkimise teelt ehk ka selle elluviimise teele.

Karm tegelikkus: mahedat napib, süsteemi pole

Nüüd, seitse aastat hiljem, kui loen ka koalitsioonileppest taaskord mahemajanduse ja ekspordi toetamisest, tuleb mul aga tõsta käed üles ja möönda, et nihe tervislikuma, puhtama ja maheda Eesti poole on olnud paljuski vaid deklaratiivne. Sest mahemajanduse ülesehitamiseks on vaja omada süsteemi. Ja loomulikult ka raha. Loota, et põllumehed, tööstused ja koolide kokad hakkaksid endale ise õhinapõhiselt üleriigilist süsteemi üles ehitama ja seda koordineerima, on liiast. Kompetents ja tugi saavad tulla vaid riigi toel.

Jah, riik on juba üht-teist teinud. On jaganud mahetoetusi. Aidanud kaasa mahekokkade, põllumeeste ja tootjate kohtumiste korraldamisele. Organic Estonia on koostanud mahetoojate kataloogi eksportturgude ostujuhtidele.

Me oleme maailmas esimesena joonistanud ja riputanud veebi oma tervikliku mahealade kaardi ja kuvanud reaalajas rahvusvahelise puhta õhu kvaliteedi näitajad. Oleme ka RMK potentsiaalsete mahemetsa maade lisamisega põllumaadele kasvatanud oma mahealade hulka 30 protsendini riigi pindalast.

Mahetoit jääb põllult koristamata, sest pole ostjat

Paraku on tootmine kõigele vaatamata endiselt tagasihoidlik. Osa toodangust jääb põllult ja aedadest korjamata. Mahetootmisühistuid pole kümne aasta jooksul suurtootmise kõrvale tekkinud.

Meil pole tegelikult mahedat toodangut isegi nii palju, et seda oma koolitoiduks pakkuda, ekspordist rääkimata. Midagi on endiselt väga valesti.

Sellisel kujul on maheriigil sisu äärmiselt nõrk ja sektori iseeneslik areng on piinlikult tagasihoidlik. Kui riigil ambitsiooni pole ja eesmärgid on tagasihoidlikud, ega siis pole ka muutust oodata pole.

Oleme pea 20 aastat maha jäänud Põhjamaadest ja Euroopa riikidest oma mahemajanduse terviksüsteemi loomisega. Kodumaised otsustajad ei saa paraku aru, et kui praegu korraldada mahetootjate vahel koolide ja lasteaedade toitlustamiseks hange, siis pole kohalike seas kedagi, kes seda vajadust katta suudaks. Kui meil on mahetoodang vaid üks nišiharudest kõige muu kõrval, siis edumeelsemates riikides on juba aru saadud, et mahedast peab saama kogu toidu ainuvõimalik tulevik.

See, et meil pole oma võtta, ei tähenda, et üldse midagi poleks võtta. Mahetoitu saab tellida konkurentsivõimelise hinnaga pea igast Euroopa riigist. Läti ja Poola tootjad on hoogsalt suurendanud oma mahetootmist ja hinnad on neil märksa soodsamad. Enamus mahetööstusigi hangib mahetooraine välismaalt. Kuid kas import ongi siis meie eesmärk?

Me oleme kaugel maheriigist ega isegi ei liigu veel mahemajanduse programmi eesmärkide poole. Sest puudub arusaam süsteemi loomise vajalikkusest. Et eraldiseisvad iseenesest toredad initsiatiivid ei teeni parimal viisil üldist eesmärki. 

Miks on nii, et paljud põllupidajad küll külvavad maha seemne, et saada riigilt kätte mahetoetused, kuid jätavad sügisel saagi koristamata?

Sest puudub tarnekindlus. Sest pole, kuhu müüa. Sest hind ei ole konkurentsivõimeline. Sest turul pole piisavat nõudlust ega infot võimaliku nõudluse kohta. Sest pole raha ja ollakse väikesed. Väga väikesed ja haavatavad.

See tagasihoidlik käibekasv, mida Eesti mahesektoris näeme, on umbes miljon eurot aastas. Sellise tempoga edasi liikudes ei jõua me seatud eesmärkideni isegi mitte saja aastaga.

Usun, et 2022 künnisel on õige hetk korraks hästi järgi mõelda, mida me ikkagi tahame, kui räägime rohepöörde vajalikkusest. Nagu ütles Paides peetud kõnes visionäär ja ekspankur Indrek Neivelt, tasuks meil endilt küsida, millest me tegelikult räägime, kui me unistame rohepöördest.  Kas suuname oma jõud abstraktse kliimaneutraalsuse tagaajamiseks, või võtame ennast kätte ja muudame oma müüdi puhtast Eesti toidust tegelikkuseks?

Sooviksin et me vastaks neile küsimustele riigimehelikult, tundes ja adudes vastutust mitte niivõrd maailma, vaid ennekõike enda riigi laste ees.

Niisiis: kas meil on vaja mahepööret? Ja kui ei ole, siis milliseid alternatiive me oma toidusektori järele jõudmiseks kohati valgusaastate kaugusele eest liikunud naaberriikidele üldse näeme?