Septembris lahvatas meedias kirglik vaidlus koolitoidu teemal. Sel korral vaieldi peamiselt hankepoliitika, ühesendiste odavpakkumiste ja pealinna väikese toiduraha üle. Lõpuks jõuti aga sinna, kuhu tavaliselt, kui koolitoidust paar korda aastas räägitakse: toit ei ole piisavalt tervislik ja kus on kohalike tootjate mahetoit.

Kõik on väga olulised teemad, mille üle vaidlemist me alati väga tervitame. Aga paraku on nii, et enne veel, kui vaidlus jõuab võtta sisulisema kuju, et sellel oleks mingigi tulemus, huvi kaob. Üks teatab, et uued teemad tulid vahele, teine kardab, kolmandat ei huvita ja neljas ei ole tõsine väitluspartner, sest tema info on aegunud või ei vasta tõele. Ongi kõik, teema jälle maas. Kuni järgmise pealiskaudse ja tulemusteta kiirvaidluseni.

Kui me räägime koolitoidust, siis tegelikult just siin ongi probleemi tuum. Osapooltel puudub tegelikult huvi midagi päriselt selgeks vaielda ja ära teha. Seetõttu pole vaidlustel ka fookust ja kahjuks ka tulemust.

Põhjendan. Meie ettevõte pakub toitlustust ligi 80 koolis üle Eesti. Seetõttu korraldame igal aastal rahulolu-uuringuid ja küsime õpilastelt, koolitöötajatelt ja lapsevanematelt tagasisidet, mis on hästi, mis ei meeldi ja mida saaks teha teisiti. Uuringu tulemused on kurvad. Võimalust uuringus osaleda kasutas ligi 27 000 õpilasest vaid 5005 õpilast. Ainult 16 protsenti lapsevanematest võttis vaevaks osaleda uuringus.

Lisaks uuringule kutsume iga aasta lapsevanemaid, hoolekogusid, koolijuhte, linna või valla töötajaid kodukoolide sööklasse külla. Teeme selle jaoks eraldi kampaania, mis kestab nädalaid, aga reaalsus on see, et 2019. aastal tuli kohale vaid 750 inimesi.

Kuna küsitlustes ei osaleta, küllakutsetele ei vastata ja koolitoitu ei ole tegelikult ise proovitud, siis on loomulik, et koolitoidust ajakirjanduses või Facebookis rääkides kasutatakse kriitikaks sageli väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele.

Endiselt leidub vanemaid või toitumisnõustajaid, kes väidavad, et koolitoidus kasutatakse sulfilahusest läbi lastud kartuleid, kuigi tegelikult on see juba 2016. aastast ajalugu. Sama jutt käib viinerite kohta. Kui te väidate, et koolitoit on kehv, sest seal on viinerid, siis olgu öeldud, et need on koolides keelatud juba 2008. aastast.

Muide, teadmiseks kõigile neile, kes väidavad, et esimese asjana tuleb koolilaste toidulauale tuua kodumaise päritoluga tooted, siis seda soovis vähem kui viiendik vastajatest ning maheda tooraine kasutamist lõunate valmistamisel soovis ainult üheksa protsenti vastanutest.

Kõik need faktid ja aastaid vananenud valeväited tekitavad kahtluse, et  tegelikult ei huvitagi koolitoidu reaalne sisu ja kvaliteet suurt kedagi või siis noritakse detailide kallal, sest üldiselt on seis koolitoiduga lihtsalt piisavalt hea. Ja kuigi ma ei ole siin ilmselt objektiivne, võin siiski nentida, et tänu toitlustajate ühistele pingutustele on just viimastel aastatel tehtud mitmeid positiivseid muutusi.

Koolitoit on varasemast mitmekülgsem, koosneb erinevatest salatitest ja sooja lisandi ning praadide valikutest. Kui ei usu, minge ja kontrollige oma lapse koolis üle.

Osalesin hiljuti vestlusringis, kus Läänemereriikide spetsialistid rääkisid koolitoidu tulevikust. Sealgi toodi põhilise probleemina välja ühiskonna osavõtmatus teema suhtes, ent olulisima teemana tõsteti esile, et liiga vähe räägitakse lasteaiatoidu tähtsusest, kuigi just seal kujundatakse välja laste toitumisharjumused.

Tõdesime, et kui juba lasteaias toidule piisavalt tähelepanu ei pöörata, siis üleminek tervislikule koolitoidule ei ole piisavalt sujuv.

Parim tõestus, et peame selle probleemiga tegelema ka Eestis esimesel võimalusel, on meie koolitoidu uuringu tulemused, et Eesti koolilaste lemmiktoitude edetabeli vankumatu liidrid olid seitsmendat aastat järjest makaronitoidud, järgnesid pikkpoiss, kana ja boršisupp. Vähem populaarsed on kalakaste ja lasanje. Praelisandite lemmikuteks valisid lapsed lisaks makaronidele veel ka kartulipudru ja riisi, vähem meeldivad lastele aurutatud köögiviljad ja keedukartul.

Seega, kui me tahame, et ka viie või kümne aasta pärast ei võidaks endiselt makaronid, tuleb ühe otsustava meetmena lahti võtta lasteaedade menüü ning koostöös lastevanematega leida parimad võimalused, kuidas kodu ja lasteaia sümbioosis luua vundament tervislikule toitumisele. Loomulikult on eelduseks, et omavalitsus toetab eesmärki rahaga.

Aga jälle, on äärmiselt oluline, et emad-isad ja koolijuhid päriselt tahaksid initsiatiivi võtta. See on probleem, millele viitas hiljuti ka tippspordist lahkunud Saskia Alusalu, kui kirjutas kriitiliselt koolilaste ülekaalulisusest ja vähesest sporditegemisest:

"Kehaline kasvatus on asendatud liikumisõpetusega (mis iganes see ka ei ole), norme ei tohi olla (mõjuvat pärssivalt), toitumine on nagu on ja kui vanemad ka ei suuda/ei oska/ei taha/kardavad midagi ette võtta, ongi tulemus käes."

Koolilaste ülekaalulisusele viitab igal kevadel oma uuringutes Tervise Arengu Instituut (TAI). TAI koos lastekaitse liiduga on juba aastaid löönud häirekella, et koolitoit on paljudele lastele ainus soe toidukord päevas. Seega ei saaks justkui olla vaidlustki selle üle, kas koolitoit - mida toetab tervislik liikumine - peab olema tervislik ja kõigile lastele tasuta kättesaadav.

Paraku, kui pakkusime ühele Tallinna eliitkoolile, et lisaks koolitoitlustusega tegelemisele tooksime kooli ka liikumist toetavad üritused ja korraldaksime suvise liikumislaagri ülekaalulistele lastele, siis saime kooli hankekomisjonilt põlastava vastuse, et mis tsirkust me pakume, justkui me poleks selle kooli päriseluga kursis.

Ei, tõesti, me ei ole kursis, me ei toitlusta seda kooli, aga see ei tähenda, et me ei omaks üldisemat vaadet koolilaste toitumisest ja teistes koolides toimuvast. Selline egoistlik suhtumine ongi põhjus, miks arengut ei toimu.

Kokkuvõtteks. Nagu näha, siis lasteasutuste toiduteema probleemiks ei ole mitte niivõrd puudulik mahetooraine, toiduraha, hankeprotsess, üks või teine ettevõte, kuivõrd ükskõiksus, mis ühiskonnas lasteasutuste toitlustuse suhtes tegelikult valitseb.

Kohalik ametnik saab ainult nii kaua korraldada odavat hinda püüdvaid hankeid, kuni lapsevanemad seda lubavad. Linn või vald jäävadki toiduraha hoidma aastatetagusel tasemel, kui valijad ei avalda survet. Koolijuhtide hirmu, et suurema toidurahaga ei ole võimalik tõsta toidu kvaliteeti, saame me murda ainult siis, kui me päriselt kõik koos töötame selle nimel, et murda makaronide populaarsus.

Ühiskonnana tuleb meil lõpuks aru saada, et koolitoit ei ole mitte ainult küte, mis aitab lapsel päeva õhtusse saada, vaid see on midagi palju enamat.

Haridusasutuste toitlustus hõlmab ühiskonna väga erinevaid kihte. Kui te mõtlete sellele, et teie laps sööb lasteaiast kuni ülikooli lõpuni mõne teenusepakkuja toitu, siis võib statistiliselt vabalt väita, et teie laps sööb rohkem kellegi teise toitu, kui kodus valmistatud toitu. Kas juba ainult see teadmine ei eeldaks suuremat tähelepanu lasteasutuste toitlustusele?