"Seis on üsna segane," ütles Põllumajandus-Kaubanduskoja teraviljatoimkonna esimees Jaak Läänemets. "Meil ei ole selget arusaama, kuhupoole liikuma peaks. On tekkinud selline kartus, et selles suures rohepöördes minnakse teadlikult meie väikeses maanurgas toidutootmist vähendama, samas kui me teame, et globaalselt vajadus toidu järele suureneb. Hirm on see, et meie põllumeeste konkurentsivõime rahvusvahelisel toiduturul võib väheneda," kirjeldas Läänemets.

Põllumehed loodavad, et kuna Eesti loodusega on seis mõnevõrra parem kui mitmel pool Euroopas, siis võimaldatakse siinsetele tootjatele teatud erisusi. "Meil on rohkem maad ühe elaniku kohta kui mujal Euroopas ja puhast loodust ja ka põllumajandusmaa osa meie territooriumist on ju alla 20 protsendi," märkis Läänemets.

Veel lisas ta taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise, mille koguste poolest on eestlased Euroopa Liidus nii-öelda sabassörkijad. Praegu on põllumeestel aga pigem kartus, et mingeid erisusi ei tule ja konkurentsivõime väheneb märkimisväärselt.

Süsinikuheite mõõtmine tekitab küsimusi

Kõike seda, kuidas nõuetest kinni pidada, loodust hoidvalt majandada ja seejuures veel ka nina vee peal hoida, arutatakse teisipäeval toimuval teraviljafoorumil. Üks sealseid fookusteemasid on süsinikupõllundus ehk maa harimine nii, et orgaaniline süsinik seotakse mulda. Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas ütles suvel Maa Elule, et Eestis nimetatakse seda mullaviljakuse tõstmiseks, mida on siinmail tehtud aastakümneid. Nii tema kui ka mullateadlane Alar Astover on öelnud, et tegelikult on Eesti mullad heas seisus. Astover märkis lehele, et enamikul põldudel on mulla süsinikuvaru tasakaalus või isegi kasvab.

Läänemets tunnistas ERR-ile, et süsinikupõllundusest tahaks ta isegi rohkem teada. Seejuures jääb talle aga arusaamatuks, miks süsinikuheite mõõtmisel jäetakse osa aspekte arvutustest välja.

"Näiteks kui me oleme küsinud traktorite kohta, siis süsinikuheitmesse arvestatakse seda osa, mis mootori töötades torust välja tuleb, aga täiesti arvestamata jäetakse see pool, mis kulutatakse masina tootmiseks. Mõned inimesed julgevad väita, et see heide, mis masinast heitgaasidena välja tuleb, on 20 protsenti koguheitmest, mis selle masinaga seotud on, kui kaasa arvata masina tootmiseks kulunud ressurss." Läänemetsa sõnul on sel teemal palju vastuolusid, mis on lahti rääkimata. Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Seejuures tõdes ta, et põllumehed on valmis muudatustega kaasa minema, kuid ära ei tohi unustada hinda. "Selgusetu on ju seegi, kes kõik need meetmed, mida me peame rakendama, lõpuks kinni maksab, kui see tuleb meie töö efektiivsuse ja tulu arvel," arutles Läänemets. Tema hinnangul praegu välja käidud keskkonnameetmed ja nende hind ei kompenseeri seda majanduslikku tagasiminekut, mis nende rakendamisega kaasneb.

Keskkonna säästmine aitab ka tootmisel säästa

Põllumajandusega tegeleva tehnoloogiaettevõtte eAgronom müügijuht Kristjan Anderson ütles aga, et keskkonnasõbralikumad praktikad annavad hoopis kokkuhoidu. Paljuski sõltub see sellest, millega ettevõte täpselt tegeleb. Näiteks võib ette tulla, et on vaja osaliselt masinaparki muuta, kuid enamasti ei ole vaja kardinaalseid tehnoloogilisi muutusi, ütles Anderson. Keerulisem on mõttemaailma muutmisega, tunnistas ta.

"Olgem ausad, kõige selle juures me ikkagi mõtleme oma põllumajandust vägagi ümber ja selline ümbermõtlemine algab tegelikult kahe kõrva vahelt. Inimesed peavad mõtestama, miks nad midagi teevad. Me oleme paljusid praktikaid teinud vaat et tuhandeid aastaid. Võtame näiteks adra – me oleme 3500 aastat kündnud ja kui nüüd keegi ütleb sulle, et ära künna, see ei ole mullale tegelikult nii hea, kui sa arvad, siis korraks võtab ikka kukalt kratsima küll, et mis mõttes, ma olen terve elu seda teinud," kirjeldas Anderson.

Hinnavõit tuleb tema sõnul näiteks nii-öelda sisenditelt ehk kütusekulu väheneb, kui traktoriga vähem sõita. Samuti saab pikas perspektiivis vähendada kulu sünteetilistele väetistele, kui loodust hoidvate praktikatega mulla tervist parandada. "Erinevad kogemuslood või ka uuringud toetavad seda, et on võimalik justkui loodusega võidelda looduse vastu," ütles Anderson ja selgitas, et näiteks saab vahekultuuride kasvatamisega suruda enamlevinud umbrohud allapoole. Samuti luuakse keskkondi, mis soodustavad kasulike putukate liigirikkust ja arvukust põldudel ning tekitavad kahjuritele vaenlased. "Kui me loome lepatriinudele elukeskkonna, siis me loome ka lehetäidele looduslikud vaenlased, mistõttu surve taimekaitsevahenditele teoreetiliselt väheneb."

Oluline on aga see, et muutused toimuvad aeglaselt ja kui asi puudutab näiteks mulla süsinikusisalduse suurendamist, siis tuleb tulemusi oodata 20 aastat. Andersoni sõnul on oluline olla avatud meelega. "Me võime kõik rääkida, et see ei tööta ja see ei tööta, aga tegelikult tuleb alati praktikas katsetada. Kui sinu eesmärk on süsinikusisaldust mullas tõsta, siis ära looda, et aasta või kahega katsetades sa mingisuguseid muutusi näed ja siis ütled, et ah, see ei töötanud mul ja lööd käega. Tuleb endale aega anda, hakata samm-sammult neid tegevusi tegema," soovitas ta.

Käskude ja keeldude asemel tuleb harida

Eesti põllumeeste kohta jagub Andersonil kiidusõnu, sest tema hinnangul on palju neid, kes juba rohkemal või vähemal määral keskkonnasäästlikke võtteid kasutavad. Kuid kõigil on arenguruumi.

"Kui paneme ühte spektrumi otsa näiteks kündja, kes pöörab igal aastal mulla ümber, millega tekib teatud emissioon, sest kündmine on väga kütust kulutav töö. Ja teisel pool on näiteks otsekülvajad, kes mulda kas siis üldse mitte või väga vähe liigutavad ja nende tootmistsükkel näeb ette, et seeme külvatakse otse sinna mulda, kust viimane vili koristati ehk need tehnoloogiad on mullasõbralikumad ja tekitavad vähem emissiooni. Siis väga paljud on seal nn minimeeritud harimise juures, ehk kuskil kahe vahepeal," kirjeldas Anderson praegust olukorda Eesti põllumajanduses.

Jaak Läänemets märkis, et kuigi aeg on põllumeestele keeruline ja segane, siis ometi on positiivne, et loodushoiuga tegeletakse, et järjest rohkem inimesi on keskkonnateadlikud ja saavad aru, et kõigel, mis sa teed, on ka tagajärg. "Käskude ja keeldudega ei ole võimalik kedagi panna toimetama ühte- või teistpidi. Pigem on vaja keskkonnateadlikku suhtumist ja kui teadmisi napib, siis on vaja inimesi harida selleks, et nad saaksid aru, mida ja mille jaoks nõutakse."

Veel soovis Läänemets rõhutada, et põllumajandus on ennekõike toidu tootmine, mitte keskkonna mürgitamine. "Viimastel aastatel me oleme sellise mürgitajate sildi endale külge saanud, mis meid väga ärritab, need me ei taha olla. Ja ei ole ka tegelikult."