Eesti elanikud võivad oma riigi üle uhked olla, kasvõi seepärast, et võrreldes ülejäänud maailmaga tuleb eestlastel suhteliselt vähe aega kulutada bürokraatidega suhtlemiseks. See ei kehti mõistagi kõikide avalike teenuste kohta, aga selles suunas on riik teadlikult pingutatud ja see on hea suund.

Eesti eelis avaliku sektori uuendamisel 1990. aastatel oli meie võimalus teha täielik süsteemiuuendus. Saime küll Nõukogude võimult pärandiks mõned teenused, millest nõukalõhn alles võib-olla viimasel kümnendil lõplikult välja sai pestud, aga üldiselt polnud meil riiki taas alustades n-ö sangpommi jala küljes. Saime paljusid asju teha puhtalt lehelt ja see andis meile vajaliku stardikiirenduse. 

Mõned meie avalikud teenused on suisa maailmatasemel. Võtame või politsei- ja piirivalveameti, mille Elmar Vaher on oma üheksa peadirektori ametis oldud aastaga kujundanud maailma juhtivaks politseiorganisatsiooniks. Iga kord, kui näen politseinikku tänaval, ärkab minus tükike hellust Eesti vastu ja ma olen selle eest tänulik.

Pärast digivahendite kasutuselevõttu on ka arsti juures käimine täiesti talutav tegevus. Meil on maailma üks tõhusamaid meditsiinisüsteeme ja ravikvaliteet pole seejuures kurta. Neid näiteid on veel, mis kinnitavad, et tegime erinevalt Ukrainast õige otsuse 1990. aastatel, kui tõime riigivalitsemise juurde uued noored tegijad. Seda tehes välistati muuhulgas oligarhia teke, vähemalt samas ulatuses, kui seda kohtab mõnes teises Ida-Euroopa riigis.

Väga paljud nendest inimestest, kes praegu ministeeriumide kantslerid või muud avaliku teenistuse tippjuhid on, alustasid oma avaliku halduse või õiguse või ajaloo õpinguid ühel ajal.

See oli üheksakümnendate teine pool. Riigivalitsemine oli noorte seas popp üheksakümnendatel. Tallinna Ülikooli avaliku halduse erialale oli konkurss 28 inimest ühele õppekohale.

Meid erutas võimalus riiki ehitada, aga ülikoolis õpetasid meid nõukogudeaegse kogemusega lektorid. Meie professor ütles avaliku teenistuse eripärasid tutvustavas loengus, et avalik teenistus, see pole töö, vaid rohkem nagu sinekuur. Eks me naersime tema üle tagaselja, aga veel nullindate alguses see veel suuresti nii oligi. Haridus oli, aga töökogemust ja -kultuuri veel mitte.

Kibedamaks tööks läks alles siis, kui tulid Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise kutsed. Lääne ametnikud, kes siin käisid näiteks Eesti NATO-ga liitumise valmisolekut läbi rääkimas, pettusid esialgu, sest koosolekutel peksti segast, meie ametnikud ja professionaalid rääkisid midagi sõjalistest üksustest, mis eksisteerisid ainult paberil, jahuti ja puterdati. Piinlik oli tegelikult ka meil, sest saime aru, et me ei ole veel kohal.

Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus tõid meid Euroopasse ja õige pea tõestasime, et pole me midagi peast nii postsovetid, kui arvatakse. Euroopa Liiduga integreerumisel tuli Eestil kõvasti pingutada, meie poliitiline agentsus ja võimukese rändas mõneks ajaks Brüsselisse.

Eesti poliitikutele oli kindlasti kergenduseks, kui mingeid poliitikavalikuid põhjendades võis lihtsalt üle õla osutada, et need on Brüsseli nõuded ja euroopalik konsensus, mida ei sünni vaidlustada. See tegelikult vabastas ka tippametnikud mõneks ajaks üldse sisuliselt plaanis poliitika planeerimise ja otsuste kaalumise-põhjendamise kohustusest, sest tulevik oli kuidagi teada, juba kokku lepitud. Kusagil eemal.

Väidan, et suveräänse poliitikakujundamise võime pole Eestil taastunud, vähemalt mitte tegevuskeskkonna muutusi arvestaval määral. Põeme endiselt veel kerget nn europohmelli, arvame, et elame endiselt nullindate teises pooles või eelmise kümnendi algusaastatel, mil poliitikavalikute legitimeerimiseks piisas ähmasest üle õla viitamisest ja võõrsõnadest.

Enam ei ole kuhugi viidata, sest muutunud on maailm ja koos sellega ka Euroopa Liit. Ja nagu alati, pole kõik muutused halvad. Tegevuskeskkond on riikide jaoks igal juhul muutunud keerulisemaks, ennustamatumaks, aga nagu koroonakriis ja näiteks Valgevene ränderünnak möödunud aastal näitasid, pole euroopalik konsensus nii muutumatu ja kivistunud ega ka Euroopa Liidu juhtimine nii tsentraliseeritud ja jäik, kui meile on seda serveerinud nii populistlikud euroskeptikud kui ka europopulistid.

Ukraina sõdagi näitab, et valitsustel on Euroopa Liidu liikmena võimalus võtta vastutust poliitikavalikute eest ja et ka väikeriigil on Euroopas hääl ja nägu. Praegu on selleks peaminister Kaja Kallas. Meil on võimalus hõivata liidripositsioon ka avalikus halduses, aga see eeldab teistsugust riigivalitsemist, sellist, mis suudab sütitada innovatsiooni ega mõtle avalikust teenusest ja avalikust teenistusest kui organisatsioonist, vaid kui kõiki ühiskonnasektoreid hõlmavast võrgustikust, ühiselulise uuenemise platvormist.

Erinevalt nullindatest valitsevad nüüd Eesti riiki ametnikud, kel on kakskümmend ja enam aastat staaži ja selle ajaga tekib tahes-tahtmata kerge rammestus ning seda rammestust ei ole mõtet nimetada "avaliku teenistuse eripäraks". See on lihtsalt rammestus, mis mõnel puhul on kujunenud kangestuseks. Nii nagu kangestunud keha saab ravida võimlemisega, nii vajab iga valitsussüsteem ajakohasuse säilitamiseks aeg-ajalt muutusi.

Ulatuslikke julgeoleku- ja muid keskkonnamuutusi arvestades on kummastav, kui kadunud on poliitilisest päevakorrast riigireformi teema. 2015. aastal tehti kohaliku omavalitsuste reform, aga ka sellest on vaja teha järeldused ning planeerida järgmist etappi, et me kohalikud omavalitsused vananeva rahvastiku tingimustes hakkama saaksid.

Kardetavasti ei kuule me riigireformist midagi ka riigikogu 2023. aasta valimiste eel. Erakondadel on mugav riiki juhtida pidevas kriisiohjerežiimis. Kobarkriis aga kestab kardetavalt veel vähemalt kümnendi. Kui me ei taha valitsusi ja avalikku teenistust, mis toimib nagu alarahastatud tuletõrjekomando, siis on viimane aeg rääkida riigireformist. Sisulisi põhjendusi ma selleks esitama ei hakka, sest puudub vajadus: kõik ettepanekud on OECD eksperdid 2011. aastal ja 2015. aastal meie enda Riigireformi Sihtasutus juba teinud. Paneme need lihtsalt töösse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.